Kevad on hinges, tuleks ta ka akna taha

esmaspäev, 22. veebruar 2010

Siin võiks olla kolm pilti kahe asemel... aga on kaks, sest minu ja takjapõõsa vahel oli üllatuslikult vööni lumi, millest mind tuli tagasi rajale sikutada. Nii palju siis lumiseid elamusi igati toredast molekulaarbioloogia talvekoolist Jänedalt :)
Ehk väike vihje sellele, et talv on tore, aga küll hakkab küllale liiga tegema (hõõgveinist on isu täis, hanged pole enam uudsed ja huvitavad, meeslemmik kelgutas sääreluu pooleks, mina ja lumi ja auto pole parim kombinatsioon maailmas, sahad ei jõua igale poole, jne.)
Tahaks päikest ja sula ja mulla lõhna, sparglit ja nõgesevõrseid, pungi ja õisi ja seelikuid... kuniks jälle lumeisu tagasi tuleb.

 

Nutt, hala ja eluhea praetud kanamaks peaaegu Liibanoni moodi

esmaspäev, 8. veebruar 2010

Esiteks, postituse lõpus on retsept eluheast praetud kanamaksast, Nami-nami Liibanoni köögi õhtult ja juba mitu korda korratud lemmik. Mitte lasta ennast pildist häirida...
Muuseas, proovige vürtspipra asemel ka kaneeliga :) Ja kui juhtub, et maks on mõeldud jutukõrvaseks suupistelauale, siis tasub lõigata pisemad tükid - nii on jahtunult maitsvam.

Aga nüüd nutt ja hala...
Ma pole näritud õuna marki rüperaali (ei halvusta, meeldima hakkas, esimese õhtuga) suutnud õpetada näitama sellist pilti, mille puhul fotod ka hiljem PC ekraanil vaadatavad oleksid. Praegu ei ole :( No juba parem, kui alguses, aga ikka on valus.

Ja teiseks - eksperimenteerida edaspidi lihtsamate modellidega, mitte ühekorraga tumeda kolemaksa, sinise taldriku, malmradika (muu tausta puudumisel) ja tagant langeva valgusega. Maks maitses kordades paremini, kui välja nägi, ausalt.
Rääkimata sellest, et meie kaubandusvõrgust oli otsas nii koriander kui ka petersell ja ainuke roheline asi kodus oli laim... ning igaks juhuks valgel taldrikul serveeritud pilt jäi häirivalt ebaterav.
Taust ja valgus peale remondikadalippu vast paraneb, muu on peas kinni.
Lootus teha maksaga sama, mida kapsa-hakklihahautisega, läks vett vedama. Eks uuesti ja paremini, aga retsept on sellegipoolest väärt jagamist.

Praetud kanamaks


Praetud kanamaks peaaegu Liibanoni moodi
Nami-Namist, pisikest mugandustega

3 sl oliiviõli või või-õlisegu
1 väike sibul
5 tk nelki
500 g kanamaksa
0.5 tl jahvatatud vürtspipart (või veidi kaneeli)
0.25 tl purustatud musta pipart
jahvatatud meresoola
4 küünt purustatud küüslauku
poole sidruni mahl
2 sl hakitud värsket koriandrit

Valmistamine:
Lõika kanamaksad väiksemateks tükkideks.
Koori sibul, torka nelgid sibula sisse. Kuumuta õli ja “nelgisibul” suurel praepannil mõõdukalt tugeval kuumusel. Nelke võib ka sibulata õlis kuumutada ja enne maksa lisamist välja õngitseda.
Kui õli on kuum, siis lisa ettevalmistatud kanamaks ja prae 3-4 minutit aeg-ajalt segades. Pann peaks olema piisavalt suur ja tuline, et maks hauduma ei hakkaks.
Maitsesta vürtspipra-soola-pipra seguga. Lisa sidrunimahl ja hakitud küüslauk, sega läbi ning kuumuta minut aega.
Puista peale hakitud koriander ja serveeri soojalt (originaalis küll täiesti alkovabal mezze-laual, aga ka õlle kõrvale passib hästi).

Sõbraks rooskapsaga

pühapäev, 7. veebruar 2010

Rooskapsas on üks neist toitudest, mida inimesed kas armastavad või vihkavad...
Tuleb nentida, et paljuski on see kinni valmistaja teadmatuses. Nimelt on kibedust põhjustavad kemikaalid (tiotsüanaadid) peidus pisikeste kapsapeade keskmes ja selle kibeduse kaotamiseks tuleb poolitatud rooskapsaid mõni minut rohkes vees vulinal keeta ja alles siis toiduks tarvitada (osad kibetajad lagunevad kuumutades, osad tekivad - nokk kinni, saba lahti).
Nii lihtne see ongi, ei mingit kibedust :)
Saagem sõbraks rooskapsaga!

Röstitud rooskapsas


Soe suupiste või roalisand rooskapsast

meelepärane kogus rooskapsaid
vett keetmiseks
õli praadimiseks/röstimiseks

röstitud pähkelid või piiniaseemneid
sidruni- või laimimahla
meresoola(helbeid)

Poolita rooskapsad ja kuhja friteerimissõela sisse.
Aja potitäis vett keema. Sukelda sõel kapsastega vette ja keeda 2-3 minutit.
Tõsta kapsad veest välja ning jahuta külma voolava vee all, nõruta.
Tõsta kapsad lõikepool allpool ahjuplaadile, piserda üle oliiviõliga ja rösti tulises ahjus lõikepinna pruunistumiseni. Ahjus röstimise asemel saab rooskapsaid ka praadida, ikka lõikepind allpool.
Serveeri kapsapoolikud sidruni- või laimimahla, meresoola ja röstitud pähklitega.

Pole ammu narmendanud...

esmaspäev, 18. jaanuar 2010

Meid pani paari pank
oma kullases süles
ja lahkesti laulatas liising.
Intress nüüd tõstab meid taevasse üles,
põues tiksumas viivis.
Õhulossis on ühises kapis riiulil näkileivad,
kontolt lahkub teleri järelmaks.
Me maasturiga rannaribal teeme romantikat,
ja matkame ATV'ga, kopteriga kaeme Ontikat.
Vaid vaesed veel käsikäes ja jala käivad...

Pühapäevaõhtune idüll

pühapäev, 17. jaanuar 2010

Noad on teritatud, koer on jalutatud ja söödetud (rohkem küll lumes rahmeldatud ja põõnab nüüd jalus), ahjust tulevad kohe krõbedad kartulid pardirasvaga ja pannil podisevad toorvorstid tumedas õlles, ohtra sibula ja küüslaugu kaisus. Roheline segasalat ootab kastme, kirsstomatite ja fetaga kokkusegamist. Meeslemmik jõuab kohe-kohe koos toidukõrvase õllega uue kodu ehitustandrilt koju sööma...

Magus? Elu on piisavalt magus :) Magustoiduga läheks läägeks kätte (ja ebatervislikuks pealekauba, eksole) :P

Plaksumaisist ehk popkornist ehk lahingust pastapotis :)

Ma pole siia ammu kirjutanud, aga eile peale omast lollusest terve potitäie plaksumaisi ära kõrvetamist... tuli isu kirja panna, kuidas seda plaksumaisi siis tegelikult tegema peaks. Ma pole ei esimene ega viimane, kes toas maisisadu korraldab või juba valmis maisi põhja kõrvetab.

Esiteks on tore teada, et plaksumais on ilmselt esimene viis, kuidas inimesed (asteegid, inkad ja Põhja-Ameerika pärismaalased) maisi üldse toiduks kasutama hakkasid. Kuni tänapäevase ameerikaliku kinokultuurini, kus plaksumaisi lõhn on iiveldusni paks ja saalis krõbistamine pea et kohustuslik.

Maisil on tugev ja niiskuskindel kest, mis juhib ka hästi soojust. Maisiteri kuumutades juhib kest soojuse tera sisemusse, kus tepmeratuur tõuseb üle keemispunkti ja niiskusest tekib aur, mis moodustab teras suurel hulgal imepisikesi aurutaskuid. Aur omakorda pehmendab terasse pakitud tärklise ja tekitab tugeva kesta sees kümnekordse atmosfäärirõhu... kuni kest lõpuks kasvavale rõhule järgi annab ja aurutaskud maisitera suureks ning kohevaks õhivad (kuna rõhk langeb järsult ja aurutaskutes olev aur saab paisuda). Väidetavalt toimub see 180 kraadises kuumuses ja 930 kPa juures.
Jahtudes moodustavad tärklis ja valgud meile tuttava krõbeda ja "vahuse" tulemuse.

Kuidas seda kodus edukalt korda saata?
Muidugi on olemas rasva ja soolaga valmis pakikesed mikrolaineahjus kasutamiseks, aga see pole eriti tervislik variant ega ka oluliselt kiirem kui otsast peale ise tehes.

Esiteks tuleb valida õige maisisort, mis toredasti paisuks - harilikult aitab terade pakile maärgitud kiri "popcorn" :D

Teiseks tuleb soojus ühtlaselt teradeni juhtida. Popcornimasinates teeb seda harilikult väga kuum õhk või aur, aga potis ei jaotu kuumus õhuga ühtlaselt ja tegelikult on õhk üldse üks saamatu soojusjuht.
Õli on näiteks palju parem. Terad peavad sellega ühtlaselt kaetud olema (kuuma õliga läbi raputatud). Nii ei jää poti põhja õhkimata terasid samal ajal kui osa õhitud maisi juba kõrbema kipub minema.
Kusjuures valida tuleks loomne rasv, friteerimist kannatav õli või selitatud või. Harilik või ei kannata nii suurt kuumust, valgud lähevad kõrbema ning tulemus on kibe ja ebatervislik.

Kolmandaks - kogus. Poti põhjas ei tohiks olla rohkem kui kaks kihti teri. Nii ei paisu mais potist välja ja ei paki potti liiga tihedalt täis (mis soodustab kõrbemist ja mais on pärast ka vähem õhuline).

Kolmandaks - maitsestamine. Kui maitsestada soolaga, siis tuleks see lisada juba alguses potti koos õliga. Nii jaotub sool ühtlaselt.
Siirupid ja karamellid ja muud lisandid tuleks aga lisada peale õhkimist.

Neljandaks - aur peab potist vabalt välja pääsema - nii jääb mais õhulisem ka kergem. Kui kaant tihedalt poti peal hoida, paisub mais vähem ja jääb tihedam.
Ideaalne on toimetada kurnamiskaanega pastapotiga (pildil), kust mais põgenema ei pääse, aga aur saab potist takistusteta lahkuda. Hariliku potikaane puhul tuleks kaas pisut irvalike jätta.

Viiendaks - temperatuur. Mais tuleks koos külma õli ja potiga panna kuumale pliidile. Nii jõuab aur terades piisavalt koguneda ja tärklis pehmeneda. Kui temperatuuri tõsta liiga kiiresti (kallata terad nt. kuuma õlisse), siis jõuavad need protsessid aset leida ainult tera pindmises kihis enne kui kest juba lõhkeb. Sel juhul on terad seest veel kõvad ja ainult osaliselt õhitud, osad juba kõrbevad ja osad pole veel õhitudki.
Liiga aeglaselt kuumutatud terad jällegi jäävadki suuremalt jaolt teradeks, sest aur tekib aeglaselt ja immitseb tera tipust enne välja kui on piisavalt rõhku, et kest järele annaks ja tera paisuda saaks.


Kuidas siis?

Mais tuleks õli ja soolaga poti põhjas kuumaks ajada, kaas peale, aeg-ajalt läbi raputada ja oodata ja jälle raputada ja jälle oodata. Alguses hakkavad kostma üksikud paugud, siis läheb tuliseks lahingugks (kaant mitte kergitada!). Mõne aja pärast jäävad paugud jälle harvemaks ja kui paukude vahe kahaneb juba paarile-kolmele sekundile, tuleks pott tulelt tõsta, hetk oodata ja plaksumais kaussi välja kallata.

Plaksuga mais

Plaksuga mais Plaksuga mais

Söödavad jõulukingid

reede, 1. jaanuar 2010

Päkapikud kandsid laiali:

Magusad mandlid
Nami-nami retsepti järgi, peaaegu :)

Silmakissitaja kreem
Lemon curd oli sel korral tehtud David Lebovitz'i retsepti järgi ja maitses röstsaia peal mõnus.

Šwipsis maiasmoka saiamääre
Koorevõi sisse sai segatud ohtralt Demerara suhkrut, püreestatud musti ploome ja tubli törts konjakit.

Gurmaanide gripivõi
Koorevõi meresoola, värske tüümiani ja ahjus röstitud küüslauguga.

Jõul

Ühest linnust söönuks mitu päeva :)

Head uut!

Soojendatud supi pilti ma polegi siin varem näidanud. Sellist, mille keedetud munakollane juba häguseks on muutnud. Vabandan, paremat pole kuskilt võtta :)
Aga maitses ta hommikul imehea, eriti peale eilset mulli ja promilli.

Aga asjast ka. Sellest, kuidas ühest linnust kolm päeva süüa saab.
Meil oli seekord tegu pardiga (teate küll, need Selveri sooduspardid), aga kana töötab täpselt niisama hästi.

Esimesel päeval tuleb lindu ahjus küpsetada. Kana ma määrin soola ja maitseainetega ning torkan tühja õllepudeli otsa püsti küpsema, et ümberringi krõbe saaks. Pardi üldjuhul täidan ja küpsetan selili. Ahjulinnu küljest sööme me ära tiivad, koivad ja rinnafilee.

Teisel päeval saab järele jäänud linnust (ja praeleemest, kui on) keeta imemaitsva puljongi ja lihagi veel luudelt piisavalt nokkida, et supisse jätkuks. Rasva tuleb palju, aga selle saab supi/puljongi pealt ära korjata. Pardirasv sobib näiteks ahjukartulite küpsetamiseks mõnusasti.
Neid ahjulindude jäänukeid saab ka mitu tükki sügavkülma koguda ja siis suurem laar puljongit keeta.
Ühest pardist näiteks jätkus nii palju, et sai suppi ja liitri jätsin järgi kolmandaks päevaks.

Kolmandal päeval saab järele jäänud puljongist näiteks risottot või mõnda hautist teha. Ja kui pole isu või viitsimist, siis puljong säilib hästi sügavkülmas, kas siis karpides või jääkuubikukottides. Külmutamiseks ma harilikult keedan puljongi rohkem kokku, et vähem ruumi võtaks.


Aasta esimese päeva supp


Siinkohal märgin enda jaoks üles klimpide retsepti.

Klimbid

1 muna
kulbitäis puljongit (pealmist, rasvast kihti)
nisujahu

Segada hapukoorest paksem tainas, kasta lusikas puljongisse ja seejärel võtta tainast. Tõsta klimbitainast lusikaga keevasse supisse. Keeta, kuni klimbid tõusevad pinnale.

Häid pühi!

reede, 25. detsember 2009

Häid pühi!

Kohustuslik jõulueelne postitus

neljapäev, 17. detsember 2009

Armasad sõbrad, sugulased, tuttavad ja muidu mõistlikud inimesed!

Palun tungivalt mulle ka sel aastal mitte kinkida asju, mida ma ise pole palunud!!!
Ei jõuluks, sünnipäevaks, soolaleivaks ega muuks puhuks.
:)

Minu maitse asjade suhtes on nii veider, et terve mõistus ei ole võimeline seda järgi aimama. Mul ei ole vaja juurde mitte ühtegi kruusi, vaasi, küünalt, sokki ega küpsisevormi ja ka raamatuid meeldib mulle ise leti ääres valida.

Piparkoogi-ja kommikotte ma ka ei vaja. Neid tekib niigi sel määral, et end Jaanipäevani iivelduseni magusaks süüa.

Mul ei ole vaja rida teie iga-aastases kingieelarves (ja mul endal puudub selline eelarve) - aeg on väärtuslikum kink :)

Vot nii imelik olengi!