Kitsejuustusai - uus õllelemmik

Üht ja teist on proovitud ja lemmikud on vaheldunud, aga see viimane. Mõnus! Ruudus!
Eriti tore, et ahjus saab korraga röstida suurema koguse saianurgikuid ja seltskonnale erilise vaevata ette valmistada.

Röstsaiale piserdada head külmpressi oliiviõli, pudistada soolast kitsejuustu ja röstitud seesamiseemneid. Süüa ja nautida :)

Laupäev

Kohv, puder, suhkur - armas emakeel

Kus ja kas teid häirib avalik keelekasutus?

Brrr... kohv ei aura, mul pea aurab õilsast eesmärgist ja vajadusest hoolimata. Sattusin pisukese vahega jälle pikemalt Delfi foorumisse.
Kas nii me ise labastamegi oma kallist emakeelt? Mitte, et ma ise perfektselt räägiksin ja kirjutaksin, aga selliseid lausvigasid võiks ju üritada vältida. Kui tühikute, suurtähtede ja kirjavahemärkide puudumine on veel kuidagi mugavuse ja/või ajapuudusega seletatav, siis alltoodu vastu eksimine intelligentsi või haritust küll ei näita. Miks seda siis avalikult eksponeerida?

Kohv, kohvi, kohvi
Kohv aurab. Kohvi lõhn on kaugele tunda. Tahan kohvi.

Puder, pudru, putru
Puder keeb. Võisilm sulab pudru sees. Söön putru.

Suhkur, suhkru, suhkrut
Maitseb nagu suhkur. Mis teeb suhkru magusaks? Lisas teele veidi suhkrut.

Basiilik, basiiliku, basiilikut
Basiilika on arhitektuuritermin ja ei sünni süüa.

Liha ja kala suitsutatakse, sigaretti suitsetatakse.

Kaas (kaane, kaant) käib purgi ja poti peale.
Kaan (kaani, kaani) on usja keha ja veelise eluviisiga loom.

Tainas, taina, tainast, mitte taigen, taigna, taignat, hoidku veel "taigent" eest, mis pole kirjakeelde kuulunudki.
Olgu-olgu, kunagi oli eelistus ilmselt vastupidine, anname vanemale generatsioonile leivataigna andeks.

Ja retseptides kasutatakse enamasti ikka peenikest ja jämedat soola, mitte peen- ja jämesoolt.

Seentest ja korjamisest

Olete ju kuulnud ja mäletate küll, et kibedaid seeni tuleb kupatada ja õõnsa varrega piimmahlaga seened on söödavad ja kraega seeni ei tasu korjata. Nüüd unustage see kõik ära ja jätke meelde, et raamatuga seeni söömiseks ei korjata. Loodus on mitmekesine ja ei näe alati välja nagu pildil. Sarnaseid liike ikka on ja pealiskaudsel vaatlusel võib need pildi järgi segamini ajada küll. Parem karta, kui kahetseda - Eesti metsades kasvab ka surmavalt mürgiseid seeni. Pealegi - kraega kitsemampel on väga hea söögiseen, õõnsa varrega ja üldse mitte kibe sooriisikas aga ei kõlba söömiseks ka peale kupatamist. Söömiseks tohib korjata seeni, mida korjaja eksimatult tunneb! Ja tore oleks igaks juhuks kontrollida, et tegu ikka tõesti on nende teada ja tuntud seentega.

Ülal ongi männiriisikas (esimesed 2 pilti) kõrvuti sooriisikaga (viimane pilt). Läbisegi kasvavd nad ka looduses ja näevad vahel üsna sarnased välja. Ometi on männiriisikas peale kupatamist hea söögiseen, aga sooriisikas ei kõlba ka kupatades. Nii, et tasub ikka vaadata, mida korvi pista, ja mitte "vikatiga niita", kuigi männiriisikat kohati lausa massiliselt kasvab. Tavariisikas, kaseriisikas, vöödiline riisikas - kõik õõnsa varre ja piimmahlaga, kupatatult mõnusad söödavad riisikad. Tõmmuriisikas (seaseen, mullapööraja) - ekslikult pikalt mittesöödavaks peetud riisikas, mis küll oma kahtlasest kuulsusest juba ammu rehabiliteeritud, aga info ei taha kuidagi inimesteni jõuda. Võib korjata ja süüa küll :) Pealegi on tegu hea kõva seenega, mis sellele liigile söömiseks vajalikku kupatamist eriti hästi talub. Ka kasvab tõmmuriisikas harilikult mugavalt reas, et korvi laduda ja ussitama ka ei kipu. Küll aga ei tasu seda segi ajada piimmahlata mürgise tavavahelikuga. Üks LINK ka lugemiseks. Ja raamatupoetrilemmade vältimiseks - minusugusele keskpärasele seenestajale on suureks abiks juba ennegi kiidetud taskumõõdus ja ilupildiline kodumaine "400 Eesti seent" (Kuulo Kalamees, Vello Liiv). Igati asjalik abimees.

Täna turnisin taeva all :P

Täna turnisin mõnuga redeli otsas, viimased töövabad päevad siiski, ja korjasin õunu. Mõnuga, sest viimaseid õunakorjamisi mäletan algkoolipäevist, kui puu otsa ronima kukkumise hirmus ei lubatud ja puu all ka ei tohtinud seista, et mõne põgenikuga lagipähe ei saaks. Rääkides siis veel pisikeste unistuste täitumisest :P

Vanaemaks kvalifitseerumiseks kuulu järgi õnneks ainult õunapuus pusimisest ei piisa.

Ilus tüdruk, kole auto

... või nii nad räägivad...


See, et ma pisut segi olen, on siililegi selge, aga tõestus, et ma tõesti ka pisike olen ... ja Fairyga õlist autokatust pesen, kui parasjagu metsas ei mütta või süüa ei tee :D
Tegu on meeslemmiku uue lemmikpühapäevapõrriga, millega on tarvis igaks juhuks soojad suhted sisse seada.

PS! Teate, see katusepesemine on vist natuke nagu kutsa kurgu alt sügamine. Pani omaniku nurruma. Ja katuse keskele ei ulatanud ma ka selle kasti otsast mitte :P

Lihtsalt ja mõnusalt - värskelt praetud seened

Tead ju küll - tuled metsast suurte korvidega, kõht on tühi, seened puhastamata. Värskelt söödavad (puravikud, tatikad, kukeseened, kitsemamplid, kukeseened, kuuseriisikad, sirmikud jne.) esimesena puhastamisele, keegi teine jätkab kupatamist vajavatega.

Suurema isu korral kartulid koorida ja keema panna.
Sibul koorida ja viilutada. Õlis klaasjaks praadida.
Seened tükkideks ja kuumale pannile sibulale seltsiks. Oodata, kuni neist vedelik välja tuleb ja ära aurab. Vahepeal paar korda segada.
Nüüd lisada head koorevõid, tiba soola ja veel pisut praadida. Törtsu head paksu 20% hapukoort võib lõpuks ka lisada ja veel korra läbi kuumutada. Veskist veidi musta pipart peale ja saabki sööma hakata.
Serveerida värske leivaga.
Mõnus!

Ja leiba olgu varutud kohe tagavaraga, et ei juhtuks nii nagu minul, et leiba kodus üldse ei leidu.

Mulle isiklikult meeldivad enim hapukooreta kukeseened (või puravikud) ja hapukoorega kitsemamplid (pildil).

Kitsemamplitega kipub muide see tore lugu olema, et kui metsad on nädalavahetusel seenelistest umbes, siis kitsemamplid jääbad neist tihti puutumata ja rändavad minu korvi :P Tegemist on äärmiselt hea kupatamist mitte vajava seenega.

Vanaema tomatikaste talveks purki

Seda kastet või salatit (kust läheb piir?) mäletan lapsepõlvest. Küll kutsuti seda möginaks, küll hellitavalt gemüseks. Eriti hea maitses see igatahes kartulipudruga, ikka sellise mõnusa võisega, kõrvale vees kuumaks aetud naturaalsooles viiner või praetud soolaliha. Nostalgia...

Kaste on tegelikult vedelam kui pildil, kuna pilti tegin paksust potilõpust, mis purki enam ei mahtunud. Ühtlasema tekstuuri saab, kui tomatid koorida ja sibul peenemaks hakkida.

Ja muuseas, kuigi paljud retseptid sisaldavad äädikat, siis tomatihoidised tegelikult seda säilimiseks ei vaja, kuna on ise happelised (säilitan toatemperatuuril, pimedas). Äädikat võib lisada maitse pärast (ja ma eelistan just sel põhjusel mitte lisada).

Vanaema tomatikaste

2 kg tomatit
1 kg sibulat
100 g suhkrut
40 g jämedat soola
20 tera musta pipart
10 tera pimenti ehk vürtspipart
5 nelki
pool kaneelikoort

Soovi korral tõsta tomatid sõelaga minutiks keevasse vette ja koori, aga kui koored ei sega, siis võib lihtsalt toorestelt tomatitelt varrekohad eemaldada ja tomatid hakkida.

Maitseained peale kaneeli võib räti vahel nuiaga katki taguda (või uhmris purustada) või terveks jätta.

Koori ja haki sibulad.
Kalla tomatid ja sibulad potti ning aja keema. Keera kuumus nii madalaks, et poti sisu vaevu keeb ja kuumuta 45 minutit.
Lisa maitseained ja kuumuta veel 10 minutit. Maitse ja soovi korral lisa maitseaineid ning lase veel 5 minutit podiseda.
Eemalda kaneelikoor. Villi kuumalt puhastesse kuumadesse purkidesse (moosilehtriga mugav) ja sule õhukindlalt. Keera purgid tagurpidi jahtuma.

Olenevalt tomatite mahlasusest, kuumutamise ajast (võib ka kauem - teeb tomatile ainult head) ja poti laiusest on lõppkogus veidi erinev, aga annab välja 4-5 "pooleliitrist" purki.

Kui tomatit on palju ja soov midagi plekkpurgi "purustatud tomati" laadset purki teha, siis võib lisada rohkem tomatit, vähem sibulat ja suhkrut ning vürtsi-pipra-kaneeli-nelgi asemel kümmekond küünt hakitud küüslauku ja näiteks meelepäraseid ürte. See on ka hea viis eelmise hooaja kuivatatud ürtidest vabaneda. Tomatid on sel juhul parem siiski koorida.

Kolmas variant, mida aeg-ajalt harrastan, on samal viisil kokku panna (pipraga, muude vürtsideta) tomat, sibul, paprika ja noore suvikõrvitsa kuubikud. Seda võib küll vist juba salatiks kutsuda :P

Sibulakurb

Lõpetasin just kolme kilo värskete, mahlaste ja krõmpsude Peipsi sibulate koorimise ja hakkimise... ujumisprillideta.

Kurb, äärmiselt kurb :D

Taevalik martsipani-õunakook

Mul on õunakookidega eriline suhe. Ma näiteks ei salli silmaotsaski pärmitainast põhjal isendeid, aga näiteks puruõunad meeldivad kohe väga. Enamus õunakooke ei jäta kahjuks lihtsalt mingit emotsiooni. Maitse asi, ärge materdage :)

Kuni selle koogini. Lihtsalt taevalik. Just selline üks kook peabki olema - nauding igas suutäies... mandlid ja õunad! Seni proovitud õunakookidest kindlasti parim.

Seda Pereköögi retsepti on proovinud ja vigu parandanud ka Qsti ja Liiz17. Muutsin valmistuskäigu enese jaoks natuke loogilisemaks ja kasutasin suurte martsipanitükkide asemel, mis käsimiksriga kuidagi katki ei lähe, riivitud martsipani.
Niisama märkuse mõttes, et tegin esimesel korral kolme õuna-tainakihiga, teisel korral kahega. Kuna suuremat sorti vahet ei märganud, siis lihtsam on mässata kahe kihiga. Ilmselt võiks õunatükid ka lihtsalt ettevaatlikult tainasse segada.

Martsipani-õunakook

100 g martsipanimassi
3 muna
150 g suhkrut (magusatele õuntele veidi vähem)
180 g jahu
1 tl küpstuspulbrit
2 tl vanillisuhkrut
1 dl piima
50 g võid
300 g haput õuna (kooritult-tükeldatult)

Koori õunad, eemalda südamed ja seemnekojad ning lõika õhukesteks viiludeks või pisemateks tükkideks.
Sulata või ja jahuta.
Riivi martsipan kaussi, lisa suhkur ja munad ning vahusta.
Sega jahu küpsetuspulbri ja vanillisuhkruga, sega ettevaatlikult munamassi hulka. Lisa piim ja sulavõi. Sega ühtlaseks.
Lao pooled õunatükid 24 cm diameetriga lahtikäiva koogivormi põhja. Vala peale pool tainast, seejärel jälle õunad ning siis jälle tainas. Küpseta 180-kraadises ahjus 35-40 minutit kuni kook on pealt kaunilt kuldne.

PS! Poes Kalevi martsipanimassi korvi tõstes vaadake ikka 3 korda üle, et see mandlitest tehtud oleks - miski maapähklitest pettekas on täpselt samasuguses pakis ja samas riiulis.

Natuke ootamatu kohtumine

Palal, peaaegu maanteel metsaveeres. Tema kartis meid igatahes rohkem kui meie teda.
Samas metsas nägin ma ka oma elu esimest rästikut, kui ma veel ilmselt hästi kõndida ei osanud :) Ikka siis, kui metsa mindi tõusva päikesega ja Moskvitši raadiost tuli "Tere hommikust, põllumehed"... ja ikka oli vahel kuulda kirumist, et rattajäljed juba ees.
Vanaisa siiani naerab, et näitas mulle maduussi ja kui keegi küsis, siis ajasin käpad laiali, et "niiii pikk oli". Sedand küll, aga kasvas laps ja käedki venisid pikemaks, nii sest maduussinägemisest kalamehejutt saigi.

Milline üks risoto ei ole...

Ainus viga - vale riis, see harilik pikateraline... ja sega palju tahad, selliseks "õigeks" ja mõnusalt kreemjaks ei ole seda võimalik segada. Eks maitse ka natuke kannatab selle all. Iseenesest mõnus riisiroog tomati, sibula, küüslaugu ja basiilikuga, aga mitte risoto.