Säntpoolia ehk varjukannike ehk Aafrika kannike

Mina käisin täna täitsa planeeritult Kannikese peatuses, st. bussipeatuses. Peaaegu et kannikesi toomas, aga mitte päris. Mitte päris kannikesi ja mitte päris terveid taimi, hoopis varjukannikese lehti.
Säntpoolia e. varjukannike e. Aafrika kannike pole tegelikult üldse kannike :P (Saintpaulia ionantha H.Wendl. - kannikeseõieline säntpoolia ja Saintpaulia confusa B.L.Burtt - petlik säntpoolia, toalillena siis levinud see esimene variant ja hübriidid).

Internetis köitsid ilusad pildid ja vanaema kunagi kasvatas tervet aknalauatäit ning kiitis, et tee mis sa tahad, aga elavad ja õitsevad. Sellised mulle just meeldivadki. On ilusad, aga taluvad natuke "unustamist".

Kannikesekasvatajalt sain lahkelt pika õpetuse, kuidas lehi juurutada, kuidas kasta, mis potti istutada, mis mulda kasutada, millised on märgid valedest kasvutingimustest, jne. Ja oi kui palju ilusaid taimi tal oli...


Ostsin 5 lehte ja ühe "poja":
2 punast(Cinnamon Candy, Red October "poeg"),
1 valge (ЕК-Снегопад/EK-Snegopad),
2 lillat-roosat (Sun Sizzle, ЕК-Осенний Букет/EK-Osenniy Buket),
1 sinine (ЕК-Гарри Поттер).
Valged ja punased meeldivad mulle enim. Just need punased pidavat aga pirtsakad olema :P Eks näis, kuidas me läbi saame.


Panin turbatabletid lohuga ülespoole augustatud põhjaga topsikutesse, kallasin vee peale ja lasin paisuda. Tegin ava natuke suuremaks, vajutasin noaga augu ja torkasin lehed poolviltu turbasse. Topsid asetasin alusele ja tõmbasin läbipaistva kilekoti pähe - minikasvuhoone missugune. Nüüd ootan juuri... pöidlad on pihus ja varbad ka.

Ei saa mitte vaiki olla...

Kas nii väikeses linnas, nagu seda on Tartu, on tõesti nii palju käsitöötegijaid-hobitajaid, et peab nad kohustuslikus korras Isetegijateks, Kullaketrajateks, KoduKaunistajateks ja muidusööjateks jagama ning igale grupile ainult erilubadega kohtumisi korraldama. Pigem on see ühe foorumi (kahjuks juhtumisi suurema, aga mitte kasutajasõbralikuma) adminnide diktaatorlik kinnisidee. Demokraatiast IT moodi. Kipun kahtlustama, et vaheldumisi kolme foorumi lugemine ja liikmestaatus ei ole Eestis veel seadusega keelatud.

Lillkapsas või ja praeleivaga

Mäletan täitsa selgesti, kuidas ema maal mulle väiksena lillkapsast keetis, võid peale pani ja sööma sundis. Mäletan seda ka, kuidas ma selle salaja vanaemale sokutasin ja vanaema mulle praeleiba vastu andis. See viimane maitses paremini.
Praeguseks on lillkapsas mulle väga maitsema hakanud, igas poosis. Ent praeleivastki ei saa üle ega ümber :P

Lillkapsas või ja praeleivaga

• Lillkapsast või romaani lillkapsast
  Koorevõid praadimiseks (82%)
  Riivleib (nt. Pere Leib)
  Vett ja soola.

Lillkapsast tuleks mõnda aega külmas vees hoida, nii tulevad kõik satikad sellest välja (ja satikaid ühes korralikus keemiata kasvanud lillkapsas ju ikka leidub :P). Seejärel terve õisik, lahti lõikamata peaaegu pehmeks aurutada (või keeta).
Ajada pann kuumaks, sulatada ohtralt võid, kallata kuuma või hulka nii palju riivsaia, et hakkab vahutama. Maitsestada soolaga ja praadida paar minutit. Lõigata lillkapsas lahti ja praadida õisikuid või-riivleiva segus paar minutit.
Kuumalt maitseb selline asi imehea ilma igasuguse lihata.

Viru raba, Võsu, Vergi, Käsmu

Seekordsel pühapäevasel väljasõidul suundusime Tallinnast Lahemaale, noad ja ämbrid nagu kord ja kohus kaasas. Aga mida ei olnud, need olid seened. Selline aasta, mis teha. Vaadata oli üle tüki aja see-eest küll. Päeva keskel välja sõites oli ilm ilus ja päike paistis.


Esimene peatus - Viru raba. Mina olin seal kokku juba kolmandat korda ja alati on kuidagi imetabasel kombel õnnestunud märjaks saada. Selgi korral jäime vaatetornist tagasi jalutades hoovihma kätte. Mis meil üle jäi, pugesime suure kuuse alla, ajasime juttu ja jäime peaaegu kuivaks. Ettenägelikud vene turistid möödusid värvilistes vihmakeepides raba poole.
Rabas on ilus ja rahulik. Rahu koha pealt peaks valima muidugi mingi suurema ja maanteedest kaugema koha. Raba ei ole kunagi värvivaene, aga oktoobris peab tagasi minema, mingisse rappa. See on meeldejääv vaatepilt.


Jõhvikaid nägime, aga korjamiseks on nad veel toored ja üsna maitseta. Peab mõne nädala ootama, siis võib uuesti proovida.
Kena sisalikku kohtasime ka. Oli ta kivi- või arusisalik, jäi selgusetuks. Mina olen millegipärast alati arvanud, et arusisalik must ja kivisisalik kirju on. Tuleb välja, et eksisin. Agressiivne see tegelane igatahes ei olnud, nagu kirjelduses kivisisaliku kohta väidetakse. Ilus loom oli.

Viru rabast suundusime peale mitme peatusega tulemuseta seeneluuret Võsule. Hommikukohvist oli juba päris mitu tundi möödas ja kõht protesteeris valjuhäälselt. Võsu pagariäri (pilt allpool) maitsvad lehttainapirukad ja ootamatult isuäratav ning hiiglaslik portsion kanasalatit lahendasid selle mure.
Peale pisikest peatust otsustasime üle vaadata Vergi sadama ja sõita Käsmu. Poolel teel Võsust Vergisse, põhjast mööda rannikut, mitte Altja poolt, tekkis teele tihe piimjas udu. Esimese hooga tekitas see pea et jäisena tunduv üllatus vastumeelsust, ent kõik muutus sadamas autost väljudes. Nii lummavat vaatepilti pole ammu näinud, mis sest et külmast hambad plagisema kippusid.

Meri ja teavas sulasid üheks, keegi oli silmapiiri pihta pannud. Kai sirutas end udusesse kaugusse ja taamal seisid miskid kummituslaevad. Pärlendavate piiskadega ämblikuvõrgud laguneval Keksutajal lisasid sellesse tundesse sügavust.

Suurema söögiplaani, iskiliku veesõiduki või äärmisel juhul taksota meid ilmselt autoga sadama territooriumile lasta ei tahetud, aga söögikoht oli kinni, taksosid polnud ja laevlemiseks polnud ilmselt kõige parem ilm. Riskisime ja sõitsime edasi, küll mitte nii põõsast, kui pildil Keksutaja paistab.

Tagasi kõndides jäid silma sellised ülimalt geomeetrilised taimed. Kenad olid, mis sest, et tundmatud. (Edit: merihumur oli, Honkenya peploides)

Tagasitee Võsusse oli keerulisem. Kaardil oli tee olemas, tegelikkuses oli tegu tupikuga. Päris ära me siiski eksida ei suutnud, jõudsime täitsa õigesse kohta, Võsule ja Võsult Käsmu. Nüüd oli meeslemmiku kord nostalgiliseks muutuda. Esmalt viidi mind vaatama kiigeplatsi, kus sai jäises udus pirukaid jääteega hävitatud. Vana- Jüri otsal vaidlesime natuke teemal, kustmaalt poolsaart saareks nimetama hakatakse ja siis turnisime soovikivide hunniku otsa omasid asetama.

Ja just siis, kui auto juba paistis ning külm juba päris talumatuks muutus, tekkis mu teisel poolel vääramatu soov metsa suuri kive otsima minna. Mina ikka vastu, et kui sa väike olid, siis olid kivid lihtsalt suuremad ja mis me neist sellise ilmaga ikka vaatame, aga see mind ei päästnud... ja hea oli, sest Käsmu kivikülvist, Eesti suurimast, ei teadnud mina midagi. Metsa vahel ei olnud ka udu nii tihe ega jäiselt näpistav. Mine veel eeltööd tegemata väljasõidule, nii võivad ju huvitavad asjad teadmatusest hoopis nägemata jääda. Mets oli puha kiva alt täis. Puud peavad õte leidlikud olema, et juurtega tee mullani leiavad. Matsikivi otsa ronisime ka. Alla tulek oli see, mis asja keeruliseks muutis :P.
Tagasi Tallinnasse jõudsime õhtupimeduses ja vihmasajus, väsinud ja õnnelikud.

Järjekordselt oli tore pühapäevane väljasõit, mis sest, et ämbrid seekord puha tühjaks jäid ja kaks ainukest silma jäänud seent oli keegi juba kinganinaga ümber lükanud.

Nööbik, mütsik, napsik, kübarik, kuulik...

Nööbik, mütsik, napsik, ringik, tiksik, kübarik, kuulik, vurrik - kõlab nagu napsune käsitöö, aga ei ole seda mitte. Hoopis Eesti seened on, lõhnav nabaseen või okka roisknööbik või seltsiv tindik või harilik sitaseen teiste hulgas. Kena selge ja informatiivne on, taskumõõdus seenestaja abiline: "400 Eesti seent". Ja lugemist ning uudistamist jätkub kauemaks...

Seenele tahaks, konstantselt. Kahju et sel aastal lood selle seenetamisega nigelad on. Ju midagi ikka leiab - vaikust ja metsaõhku vähemalt. Jõhvikale see-eest ei saa minemata jätta (südasuvisest rabast on rohemummulised mättad veel meeles).

PS! Minu tundmatu kaktuse ristivad KoduKauniks foorumi kaktusetargad valgeokkaliseks grusoni siilkaktuseks (Echinocactus grusonii var.albispinus)

Taimsed hoolealused

Pühkisin mina niiske lapiga täna õhtul oma Nopsise (hellitusnimi kuukingale) lehti ja mida mina näen... enda arust uue õievarre alget. Jupikajee, kas tõesti otsustas ta lõpuks peale pea aastapikkust puhkamist uuesti õitsema hakata. See oleks küll ütlemata tore. ... no või on miskid aurud täna pimikus mu pea totaalselt sassi ajanud. Igatahes ootan ja loodan. Vaikselt juba mõtlesin, et peaks substraadi vähem "mullase" vastu vahetama ja poti ühe sisekülje vetikast puhtaks pesema, pesitseb teist seal õige natuke, aga nüüd tuleb seda kõike vist edasi lükata.


Tõlvlehik ja alasti kaktus mahtusid ka pildile. Milliseid kindaid peab kaktust näppides kandma? Keevitaja omi? Kummikindast igal juhul ei piisa ja torkekohad sügelevad ilmselt mingil orgaanilisel põhjusel hullusti. Istutasin ümber, sest okaste puutumine vastu potiäärt ei olevat talle hea. Loodan, et mu nimetu tunneb end nüüd paremini. Kaktuste maailmas ma eriti kodus ei ole ja mingit liiki talle külge pookima ei hakka.


Enamuse ajast olen ikka taimedega sõber olnud, kui kaktuse käest torkida saamise korrad välja arvata. Seekordne oli esimne suurem tagasilöök. Pole hullu, tuleb olukorda parandada.
Minu uus nunnu on sulgvõhk. Vähemasti võib rahuga nädala kodust eemal olla, ilma et ta kuivamist kardaks ja liigsest valgusest, mida mul talle pakkuda pole, ta hullupööra vaimustatud ei olegi. Tundub ideaalne.
Draakonipuu on tagasi lõikamisest saati tublisti arenenud ja tundub, et pildil näha olevast lõhest tuleb üks haru veel - üldmulje on igatahes juba üsna kena.
Uued sidruniseemned on ka mulda pistetud ja tsitruseväetist üritan sel korral õigeaegselt muretseda :P

Praeguse seisuga on siis nunnud järgmised (kahaneva suuruse järjekorras):
1. Sulgvõhk (Zamioculcas zamiifolia) - tuleb välja, et hetkel moetaim :P
2. Draakonipuu (Dracaena sp.) - elus, kõige kiuste.
3. Sanderi draakonipuu ehk õnnebambus (Dracaena sanderiana) - endiselt ei ole bambus ja jah, kasvab vees, mitte mullas.
4. Tõlvlehik (Spathiphyllum sp.) - tore puhmas.
5. Kuuking (Phalaenopsis sp.) - suursugune nagu orhideele kohane.
6. Tundmatu kaktus - torgib va sinder.
7. Kalanhoe (Kalanchoe sp.) - kenad kellukakujulised õied.
8. Tärkamata sidruniseemned (Citrus limon)
Ise mahun ka veel küülikuga diivani peale istuma.

Mustikamuffinid

Mustikamuffinid (12 tk)

2 muna
2 dl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
100 g võid
1 dl hapukoort
2 dl värskeid või külmutatud mustikaid
3 dl nisujahu
2 tl küpsetuspulbrit

Vahusta toasoe või(mitte sulatatud) suhkruga. Lisa muna ja jätka vahustamist. Sega kokku jahu, küpsetuspulber ja vanillisuhkur. Lisa saadud segu või-munavahule ja tõsta segamini. Kõige lõpuks lisa hapukoor ja mustikad (sega lusikaga!). Täida paberiga vooderdatud muffinipanni õõnsused ja küpseta 200 kraadi juures umbes 20 minutit.

Puhkamast tagasi

Oeh, peale paarinädalast nauditavat eemal puhakmist koju tulles on seis potiaianduses kohutav. Jõulukaktus on liigniiskuses lootusetult mädanema läinud ja külili vajunud (õnneks ei olnud ma temast liiga vaimustuses). Pisemal kalanhoel tuleb jälle kasvusid vähemaks lõigata, aga see on harilik mure. Seemnest kasvatatud sidrunitaimed on selgete kloroosi tunnustega ja poolkuivanud - rändavad prügikasti, rauarikas tsitruseväetis jäi õigel ajal soetamata, ju proovin uuesti. Kuuking ajab muudkui uusi õhujuuri, aga õievarsi ei kuskil - no kaua võib puhata. Paari vabanenud potti peab midagi vastupidavalt ilusat muretsema. Ilma taimedeta ma lihtsalt ei oska, nagu ilma loomadetagi. Kaktus, daakonipuud (teine on "õnnebambus", see mis vees elab) ja tõlvlehik ning suurem "kellukatega" kalanhoe on puhkuse õnneks ilusti üle elanud. Tobe oleks ju lisaks oma 3-pealisele loomaaiale ka kogu taimekupatus kaasas vedada - pealegi ei oleks see osalise ühistranspordi sõltlasena mõeldav.

Bussisõit tagasi oli palav, hilisem taksojuht tüütult jutukas ja küülik naudib vabatahtlikult oma isikliku puuri tuttavaid lõhnu.
Opera sees ootab üle 300 lugemata "feed'i", vabandust, aga nüüd läheb suuremaks kustutamiseks - lihtsalt ei jõua kõigisse süveneda.
Tuba on palav ja õhk paks - tuulutasin sajaga, loodan, et aitab.
Külmik on lootusetult tühi ja kõht koriseb, peab poodi minema, idee on juba olemas.
Olen jälle omapead ja pildimasinata, rutiin tuleb tagasi, jube-jube-jube.

Midagi positiivset oli ikka ka :P Väga positiivset! Vot sellise ämbritäie sain köögis lahti laduda, kurki ja tomatit ja rullkõrvisat ja viinamarju. Hakkasin juba liiga ära harjuma, et kõik need head asjad kasvuhoonest ja peenra pealt tulevad. Nüüd hakkan jälle turusõltlaseks, unistusega kunagi siiski maale kolida, päris oma peenarde ja kasvuhoonete ja lillede ja loomadega.
Puid riita ja kurke purki oskan nüüd ka loodetavasti paremini lappida, kui vaid sellest keskpäeval ärkamise harjumusest lahti saaks...

Loomaliha õllega ja kokkamise abimehed

Tabasin end ühel päeval kokaraamatut lehitsedes ja peaaegu juukseid kitkudes - no vat ei tööta see "control+f", eriti kui midagi konkreetset otsid. Netis on retsepte kui palju - rohkem, kui neid kunagi jõuaks läbi lugeda, aga põhiliselt olen ikka truuks jäänud kahele emakeelsele: Toidutare ja Nami-nami retseptikogu. Esiteks ei pea pead tundmatute komponentide tõlkimisega vaevama, ühikud on arusaadavad ja retseptid enamasti ka oma köögis korratavad. Esimeses on kuldaväärt kokandusaabits ja foorum, retseptiraamatust, sõnastikust ja muust rääkimata, teises on Pille kokku kogunud aukartust äratava retseptikogu, väga mugava otsingusüsteemiga. See ei tähenda muidugi, et ma mujale ei satuks - kokkamise bookmarke on piiiiikkk nimekiri, blogid veel lisaks, aga need on rohkem ideede allikaks, kui oma peast vahel väheks jääb.

Pildil loomaliha õllega, pisikeste mööndustega, sest kukeseeni oli külmikus üle :P, kõrval võiga kõvasti läbi raputatud noored keedetud kartulid.

Täidetud suvikõrvitsaõied

Suvikõrvitsate õied on söödavad ja atraktiivsed - pealegi võib selleks kasutada isaseid õisi, millest vilja nii kui nii ei moodustu. Päris mitu asjakohast retsepti leiab SIIT. Samuti võib kõrvitsate õisi tainas friteerida, kasutada suppides või kastmetes, täita ja küpsetada, aurutada ja täita külmalt, jne.

Täidetud suvikõrvitsaõied

• 200 g taist suitsusinki (suitsumaitselist, mitte keedusinki)
  150 g toorjuustu
  1 sibul
  1 noor rullkõrvits (20 cm)
  30 suvikõrvitsa isast õit
  murulauku sidumiseks
  õli

Riivi köögikombainis koorega rullkõrvitsad, sink ja sibul. Kuumuta segu pannil, kuni kõrvitsaribad enam ei krõmpsu: 4-5 minutit.
Segul lasta natuke jahtuda ja segada juurde toasoe kreemjas toorjuust - võib olla näiteks ürtidega.
Kui segu kipub liiga laiali valguma, võib lisada natuke riivsaia. Vajadusel maitsestada segu soola ja pipraga.
Õitest tuleb eemaldada tolmukad ja täita singiseguga. Kinnitada murulauguga.
Küpsetada õliga pintseldatult 200-kraadises ahjus umbes 10 minutit või grillida kergelt mõlemalt pooolt.
Sobib ideaalselt soojaks suupisteks.

Valge šokolaadi vaht mustikatega

Valge šokolaadi vaht mustikatega

• 3 dl vahukoort
  100 g valget šokolaadi
  maitse järgi marju
  tuhksuhkrut

Šokolaad sulatada ettevaatlikult vesivannil (valget šokolaadi tuleb sulatada veel madalamal temperatuuril kui pruuni) ja jätta veidi jahtuma. Vahepeal lüüa vahukoor vahtu. Segada vahukoor jahtunud šokolaadi hulka ettevaatlikult ja ühtlaselt. Kui maitse tundub liiga mage, võib lisada veidi tuhksuhkrut. Segada juurde marjad ja hoida serveerimiseni külmikus.

Selline marjavaht on väga maitsev ka vaarikatega.

Järvselja

Reedesel päeval kell kaks hommikul suvise päevakava järgi arvas meeslemmik, et põrr-põrr tahab sõita. Ja mina tahtsin metsa... nagu enamuse ajast, aga ju ma siis natuke "metsa poole" olengi. Nii me siis pöörasime sihiga Järvselja Õppe- ja katsemetskonna poole, mis baka alguses läbitud praksist ilusa mälestusena meelde jäi.

Peale selle, et Järvseljal on kena jahiloss, kasvavad eesti kõrgeim mänd, kuusk ja kask ning mitte kaugel ei asu ka kõige kõrgem kadakas, on seal ka aukartust äratavalt jämme Kuningamänd (pildil) ja ürgmetsakavartal, kus miskid tundmatud seened lausa läbi laudtee kasvasid (pildil).
Rohi oli märg ja ega varbadki kuivaks jäänud, aga elamus oli täitsa metsaskäimisele kohane.


Loomulikult ei suutnud ma vastu panna kihule tegeleda natuke kaasaegse korilusega. Ämber ja nuga olid ju poolsalaja kaasa pakitud. Peale paari metsvaarika (Rubus idaeus), mis kiiresti suhu rändasid leidsime täitsa korralikult mustikaid (Vaccinium myrtillus) ja isegi mõne liitri kukeseeni (Cantharellus cibarius), olematutest ootustest ja möödunud kuude ilmast hoolimata.


Mõni mustikas oli natuke karvasem kui teine :P ei-tea-kuidas ma sellise ära korjasin, aga kannust välja võtta ma teda näpuga ei julgenud. Kuuldavasti ei ole liblikahakatisi Eestis eriti uuritud ja mõni neist võib üsna mürgine olla (kas see kõik ka õige on, ei tea pead anda).


Põrr-põrri juht muutus metsas kannatamatuks ja vaablased ajasid meid taga (päris kõhe oli), kuid mustikad olid hoolimata kuivast suvest ja külmast kevadest suured ja korjamine läks kiiresti.
Nagu näha, võib varsti ka pohlajahile (Vaccinium vitis-idaea) minna, mõned on päikese käes juba täitsa punased.
Viimasel pildil on üks jäärapäine mardikas, keda me korduvalt jalgadele pöörasime, tema aga ikka selili otsustas ukerdada...


Järjekordselt oli tore päev looduses. Satuks selliseid ainult rohkem olema.

Mustika-toorjuusutparfee

Mustika-toorjuustuparfee

• 2-3 dl mustikaid
  200 g maitsestamata toorjuustu
  2 dl maitsestamata jogurtit
  Maitse järgi suhkrut
  

Kõik ained köögikombainis või saumikseriga ühtlaseks mikserdada, soovi korral mõned marjad terveks jätta. Tõsta kausiga sügavkülmikusse ja segada iga 30-45 minuti tagant kuni külmumiseni või külmutada tarretisevormides serveerimiseks sobiva kõvaduseni. Kõvaks külmunud parfeel lasta harilikus külmikus enne serveerimist natuke pehmeneda.
Loomulikult ei ole keelatud kasutada rohkem marju või näiteks hoopis maasikaid (suurte seemneteta marju).

Rannametsa-Tolkuse rabarada

Kui nüüd hästi meelde tuletada, siis juuli lõpus käisime Rannametsa-Tolkuse looduse õpperajal, mõned kilomeetrid Häädemeestelt Pärnu pool. Inimesel kes metsaga sina peal ei ole, soovitan selliseid laudteega õpperadasid kindlasti külastada ja padumetsas korilusega tegelemisele on see ka mõnus vaheldus. Rada on kõigest paar kilomeetrit pikk ja läbib nii männimetsa luidetel kui ka päris lagedat raba ja möödub sügavmustadest rabajärvedest. Raja kõrval on informatiivsed tahvlikesed ja alguses Rannametsa vaatetorn, kust nii meri kui mets kui ka raba ja terve rada ilusti näha on.

Laudtee on korralik ja õhkkond rahustav, tore kõndimine. Rabamurakas (Rubus chamaemorus) ja huulhein, see Eesti putuktoiduline taim, ei jää ka nägemata. Pinkidega platvorm raja keskel järvekeste ääres on puhkamiseks ideaalne.


Et aga inimesed nii kuritahtlikult hoolimatud on ja ajal, kui paljudes kohtades metsa minemine üldse keelatud, mändidealuses kuivuses parkla ääres - prügikasti kõrval - konisid maha loobivad, ajab lausa marru. Rajal vastu tulnud seltskond oli aga just nii toimetanud (parklas oli vaid üks auto ja koni ise veel suitses) - koni oli kuivale lagunevale kännule visatud ja nii oli kändki sõrmesügavuseni suitsema ja kohati hõõguma hakanud. Lammutasime kännu laiali ja kustutasime oma viimase joogiveega hooletuse tagajärgi.

Pärast pisukest jalutuskäiku ja selle päeva heategu oli Võiste sadamas merel möllava äikese vaatamine ja kuulamine päris meelierutav kogemus. Ja õhk on äikese lähedal omapärane, nagu ikka, aga mere ääres veel eriti.