Oeh, peale paarinädalast nauditavat eemal puhakmist koju tulles on seis potiaianduses kohutav. Jõulukaktus on liigniiskuses lootusetult mädanema läinud ja külili vajunud (õnneks ei olnud ma temast liiga vaimustuses). Pisemal kalanhoel tuleb jälle kasvusid vähemaks lõigata, aga see on harilik mure. Seemnest kasvatatud sidrunitaimed on selgete kloroosi tunnustega ja poolkuivanud - rändavad prügikasti, rauarikas tsitruseväetis jäi õigel ajal soetamata, ju proovin uuesti. Kuuking ajab muudkui uusi õhujuuri, aga õievarsi ei kuskil - no kaua võib puhata. Paari vabanenud potti peab midagi vastupidavalt ilusat muretsema. Ilma taimedeta ma lihtsalt ei oska, nagu ilma loomadetagi. Kaktus, daakonipuud (teine on "õnnebambus", see mis vees elab) ja tõlvlehik ning suurem "kellukatega" kalanhoe on puhkuse õnneks ilusti üle elanud. Tobe oleks ju lisaks oma 3-pealisele loomaaiale ka kogu taimekupatus kaasas vedada - pealegi ei oleks see osalise ühistranspordi sõltlasena mõeldav.
Bussisõit tagasi oli palav, hilisem taksojuht tüütult jutukas ja küülik naudib vabatahtlikult oma isikliku puuri tuttavaid lõhnu.
Opera sees ootab üle 300 lugemata "feed'i", vabandust, aga nüüd läheb suuremaks kustutamiseks - lihtsalt ei jõua kõigisse süveneda.
Tuba on palav ja õhk paks - tuulutasin sajaga, loodan, et aitab.
Külmik on lootusetult tühi ja kõht koriseb, peab poodi minema, idee on juba olemas.
Olen jälle omapead ja pildimasinata, rutiin tuleb tagasi, jube-jube-jube.
Midagi positiivset oli ikka ka :P Väga positiivset! Vot sellise ämbritäie sain köögis lahti laduda, kurki ja tomatit ja rullkõrvisat ja viinamarju. Hakkasin juba liiga ära harjuma, et kõik need head asjad kasvuhoonest ja peenra pealt tulevad. Nüüd hakkan jälle turusõltlaseks, unistusega kunagi siiski maale kolida, päris oma peenarde ja kasvuhoonete ja lillede ja loomadega.
Puid riita ja kurke purki oskan nüüd ka loodetavasti paremini lappida, kui vaid sellest keskpäeval ärkamise harjumusest lahti saaks...
0 kommentaari:
Postita kommentaar