Kui nüüd hästi meelde tuletada, siis juuli lõpus käisime Rannametsa-Tolkuse looduse õpperajal, mõned kilomeetrid Häädemeestelt Pärnu pool. Inimesel kes metsaga sina peal ei ole, soovitan selliseid laudteega õpperadasid kindlasti külastada ja padumetsas korilusega tegelemisele on see ka mõnus vaheldus. Rada on kõigest paar kilomeetrit pikk ja läbib nii männimetsa luidetel kui ka päris lagedat raba ja möödub sügavmustadest rabajärvedest. Raja kõrval on informatiivsed tahvlikesed ja alguses Rannametsa vaatetorn, kust nii meri kui mets kui ka raba ja terve rada ilusti näha on.
Laudtee on korralik ja õhkkond rahustav, tore kõndimine. Rabamurakas (Rubus chamaemorus) ja huulhein, see Eesti putuktoiduline taim, ei jää ka nägemata. Pinkidega platvorm raja keskel järvekeste ääres on puhkamiseks ideaalne.
Et aga inimesed nii kuritahtlikult hoolimatud on ja ajal, kui paljudes kohtades metsa minemine üldse keelatud, mändidealuses kuivuses parkla ääres - prügikasti kõrval - konisid maha loobivad, ajab lausa marru. Rajal vastu tulnud seltskond oli aga just nii toimetanud (parklas oli vaid üks auto ja koni ise veel suitses) - koni oli kuivale lagunevale kännule visatud ja nii oli kändki sõrmesügavuseni suitsema ja kohati hõõguma hakanud. Lammutasime kännu laiali ja kustutasime oma viimase joogiveega hooletuse tagajärgi.
Pärast pisukest jalutuskäiku ja selle päeva heategu oli Võiste sadamas merel möllava äikese vaatamine ja kuulamine päris meelierutav kogemus. Ja õhk on äikese lähedal omapärane, nagu ikka, aga mere ääres veel eriti.
1 kommentaari:
Mis me eranditest räägime (ja kuda sa seeni ikks uurid, kui metsa ei saa, eks). Lihtsalt harja ajab punaseks, kuidas konisid ja prahti loobitakse, kuivaga suvalises kohas teeääres kuum väljalasketoru mättasse pargitakse ja hoidku selle eest, et veel grillima ei kiputaks. Metsaminekukeeldu suhtuti ka paljudes kohtades kui tobedasse ahistamisse - on see linnastumine või mis, aga austavat suhtumist loodusesse näen ma enda ümber vähe.
Postita kommentaar