Viru raba, Võsu, Vergi, Käsmu

Seekordsel pühapäevasel väljasõidul suundusime Tallinnast Lahemaale, noad ja ämbrid nagu kord ja kohus kaasas. Aga mida ei olnud, need olid seened. Selline aasta, mis teha. Vaadata oli üle tüki aja see-eest küll. Päeva keskel välja sõites oli ilm ilus ja päike paistis.


Esimene peatus - Viru raba. Mina olin seal kokku juba kolmandat korda ja alati on kuidagi imetabasel kombel õnnestunud märjaks saada. Selgi korral jäime vaatetornist tagasi jalutades hoovihma kätte. Mis meil üle jäi, pugesime suure kuuse alla, ajasime juttu ja jäime peaaegu kuivaks. Ettenägelikud vene turistid möödusid värvilistes vihmakeepides raba poole.
Rabas on ilus ja rahulik. Rahu koha pealt peaks valima muidugi mingi suurema ja maanteedest kaugema koha. Raba ei ole kunagi värvivaene, aga oktoobris peab tagasi minema, mingisse rappa. See on meeldejääv vaatepilt.


Jõhvikaid nägime, aga korjamiseks on nad veel toored ja üsna maitseta. Peab mõne nädala ootama, siis võib uuesti proovida.
Kena sisalikku kohtasime ka. Oli ta kivi- või arusisalik, jäi selgusetuks. Mina olen millegipärast alati arvanud, et arusisalik must ja kivisisalik kirju on. Tuleb välja, et eksisin. Agressiivne see tegelane igatahes ei olnud, nagu kirjelduses kivisisaliku kohta väidetakse. Ilus loom oli.

Viru rabast suundusime peale mitme peatusega tulemuseta seeneluuret Võsule. Hommikukohvist oli juba päris mitu tundi möödas ja kõht protesteeris valjuhäälselt. Võsu pagariäri (pilt allpool) maitsvad lehttainapirukad ja ootamatult isuäratav ning hiiglaslik portsion kanasalatit lahendasid selle mure.
Peale pisikest peatust otsustasime üle vaadata Vergi sadama ja sõita Käsmu. Poolel teel Võsust Vergisse, põhjast mööda rannikut, mitte Altja poolt, tekkis teele tihe piimjas udu. Esimese hooga tekitas see pea et jäisena tunduv üllatus vastumeelsust, ent kõik muutus sadamas autost väljudes. Nii lummavat vaatepilti pole ammu näinud, mis sest et külmast hambad plagisema kippusid.

Meri ja teavas sulasid üheks, keegi oli silmapiiri pihta pannud. Kai sirutas end udusesse kaugusse ja taamal seisid miskid kummituslaevad. Pärlendavate piiskadega ämblikuvõrgud laguneval Keksutajal lisasid sellesse tundesse sügavust.

Suurema söögiplaani, iskiliku veesõiduki või äärmisel juhul taksota meid ilmselt autoga sadama territooriumile lasta ei tahetud, aga söögikoht oli kinni, taksosid polnud ja laevlemiseks polnud ilmselt kõige parem ilm. Riskisime ja sõitsime edasi, küll mitte nii põõsast, kui pildil Keksutaja paistab.

Tagasi kõndides jäid silma sellised ülimalt geomeetrilised taimed. Kenad olid, mis sest, et tundmatud. (Edit: merihumur oli, Honkenya peploides)

Tagasitee Võsusse oli keerulisem. Kaardil oli tee olemas, tegelikkuses oli tegu tupikuga. Päris ära me siiski eksida ei suutnud, jõudsime täitsa õigesse kohta, Võsule ja Võsult Käsmu. Nüüd oli meeslemmiku kord nostalgiliseks muutuda. Esmalt viidi mind vaatama kiigeplatsi, kus sai jäises udus pirukaid jääteega hävitatud. Vana- Jüri otsal vaidlesime natuke teemal, kustmaalt poolsaart saareks nimetama hakatakse ja siis turnisime soovikivide hunniku otsa omasid asetama.

Ja just siis, kui auto juba paistis ning külm juba päris talumatuks muutus, tekkis mu teisel poolel vääramatu soov metsa suuri kive otsima minna. Mina ikka vastu, et kui sa väike olid, siis olid kivid lihtsalt suuremad ja mis me neist sellise ilmaga ikka vaatame, aga see mind ei päästnud... ja hea oli, sest Käsmu kivikülvist, Eesti suurimast, ei teadnud mina midagi. Metsa vahel ei olnud ka udu nii tihe ega jäiselt näpistav. Mine veel eeltööd tegemata väljasõidule, nii võivad ju huvitavad asjad teadmatusest hoopis nägemata jääda. Mets oli puha kiva alt täis. Puud peavad õte leidlikud olema, et juurtega tee mullani leiavad. Matsikivi otsa ronisime ka. Alla tulek oli see, mis asja keeruliseks muutis :P.
Tagasi Tallinnasse jõudsime õhtupimeduses ja vihmasajus, väsinud ja õnnelikud.

Järjekordselt oli tore pühapäevane väljasõit, mis sest, et ämbrid seekord puha tühjaks jäid ja kaks ainukest silma jäänud seent oli keegi juba kinganinaga ümber lükanud.