Klassikuid tsiteerides...
"Nutt ja hala!"

Juubelikook

Et mitte traditsiooni rikkuda, siis veel üks magus elukas (tegelikult maitsevad mulle soolased toidud hoopis rohkem kui magusad!) - lihtne kook, kui kohe üldse süüa teha ei viitsi, aga midagi magusat siiski tahaks ja kehakaalu pärast ei muretse.

Juubelikook

• 1 pakk Juubeli tordipulbrit
  400 g kohupiimapastat (harilik, suhkruta)
  2 keskmist muna
  1/2 sidruni mahl
  1 purk konservvirsikuid siirupis
  (vajadusel suhkrut)
  külma võid

Sega kokku kohupiimapasta, tükeldatud konservvirsikud, munad, sidrunimahl, natuke virsikukonservi siirupit ja vajadusel suhkrut (tordipulber on väga magus, mina harilikult eraldi suhkrut ei pane). Segu peaks tulema vedelamapoolne.
Kata lahtikäiva vormi põhi küpsetuspaberiga.
Puista vormi põhja õhuke kiht tordipulbrit, kata õhukese kihi kohupiimaseguga ja nii edasi. Pealmise kihi alla võib laduda õhukeselt viilutatud konservvirsikuid ja pealmiseks kihiks peab jääma tordipulber.
Kata kook pealt külmast võist lõigatud õhukeste laastudega ja küpseta 200 kraadini eelsoojendatud ahjus kuni kook on küps, umbes 45-60 minutit olenevalt koogi paksusest.
Serveeri jahtunult.

Nagu kogemus näitab, siis jahtunult püsib kook peaaegu koos ka ilma munadeta, aga parem oleks sellist hajameelsust siiski vältida.

Lühilausete päev

Eile oli rahe ja äikesetorm. Täna tormab päikesepaistes. Mina nägin öösel unes lund ja mägesid, aga mitte samas unes. Kahe une vahel jõin teed ja heegeldasin järjekordset mobiilikäpikut. Kell oli pool kolm öösel. Olen imelik, paljude mobiilikäpikutega ja üheainsa mobiiliga. Olen imelik. Punkt.
Hing on haige. Kogu aeg. Kõige erinevamate asjade pärast ja enamasti ühel ja selsamal põhjusel. Tuju on hea. Vahetevahel. Siis kui ilm on ilus või nukker või kuri. Sajuta hallus on kurb.

Õhus ripuvad alasti agad.
Ja vaikivad sootuks.
Ma magan.
Kohiseb akende taga.
Varjud mängivad laes.
Ma magan.
Kinnisilmi, vaikuses, tühi näib.
Käin kaugel ja lähedal.
Unedes omapäi.

Põssapesupäev

Mõnda aega tagasi tuli ette iganädalane regulaarne põssapuuripuhastus. Sel ajal saavad väiksed tegelased puuri kupli alla põrandal sibada ja et selle üks külg on üles tõstetud, siis ka jänkuga suhelda, kes oma ülaltkorruse naabreid kindlasti uudistma läheb.

Ent nagu minu kiuste pidid põssad seekord end lootusetult ära mäkerdama. Olen igasuguse loomade vajaduseta pesu vastu ja eriti hull on asi merisigade ja küülikutega, kes võivad end äärmuslikul juhul vette sattudes lihtsalt surnuks ehmatada. Tihe pesemine pole kasulik ka koertele-kassidele, sest rikub naha ja karva loomulikke isepuhastumisprotsesse ja võib põhjustada nahaprobleeme ka spetsiaalsete pesuvahendite kasutamise korral, puhta veega loputamine on natuke leebem. Pesemine tuleks jätta ikka eesmärgipäraselt looma puhastamiseks, mitte regulaarseks rutiiniks, kui tõust ja aretusest tulenev karvahooldus seda just ei nõua.
Siiski tuli pisike põssaloputus ette võtta. Protest oli häälekas ja rosinaga "ära ostmine" sel korral oodatult ei töötanud. Pärast puhtas puuris isukalt paprikat hävitades olid aga pesuõudused selleks korraks ilmselt juba ununenud.

Spinatipirukad juustuga

Plaanis oli tähistada järjekordse eksamiga maha saamist, vaadata "Kahvlit" ja niisama juttu ajada, aga siis selgus paratamatu tõsiasi, et samal õhtul on ka Euroviisu eelvoor. Sai plaani võetud... ja pettutud, enamikes lauludes, esinejates ja osade valgustuses, aga mõnusat olemist, veiniklaas käes, spinatipirukas näpus ja küülik hammastpidi varbas kinni, see ju ometi ei rikkunud.
Jänku oli õhtu täht ja tüütus - käis pidevalt pai norimise eesmärkidega külalisi näksimas, sõi juukseid ja pabuldas suurest ärevusest valimatult :) aga selline ta kord juba on - vähemalt jäid kõigi riided seekord terveks (vist).

Spinatipirukad juustuga

• 400 g lehttainast
  250 g külmutatud spinatit
  100 g kodujuustu
  2 dl riivitud mozzarella juustu
  2 küüslaugu küünt
  1 tl soola
  noaotsatäis musta pipart
  (1 tl jahvatatud vürtsköömneid)
  võid praadimiseks ja muna määrimiseks
  

Rulli lehttainas lauale õhukeseks (külmutatud tainas sulata enne üle öö külmikus) ja lõika umbes 8 cm küljepikkusega ruutudeks.
Sulata spinat ja pigista vesi sõrmede vahel korralikult välja.
Prae spinat koos küüslauguga kergelt võis. Jahuta ja lisa juustud, maitsesta.
Tõsta lusikaga täidist tainaruudule ja keera kolmnurgakujuliseks pirukaks. Sule ääred, tee piruka peale paar tainast läbi ulatuvat sisselõiget, et pirukas lahti ei kerkiks ja määri pealt munaga.
Küpseta 225 kraadini eelsoojendatud ahju keskosas 15 minutit.

Et mozzarella oli ununenud poest koju tassida ja külalised nägid vaeva mööda linna lehttaina järele luuramisega (igalt poolt oli otsas), siis seekord kasutasin retseptis antust rohkem kodujuustu ja natuke campanellot... ja pirukaid tegime kolme peale muidugi topeltkoguse, õhtu ähvardas pikaks kujuneda. Kuna kellelgi ei tulnud meelde piruka peale sisselõikeid teha, siis hakkasid nad meil naeratama, aga maitsesid sellest hoolimata veini kõrvale mõnusasti.
Rabarberikook sobis õhtusse ka väga hästi, isegi biskviit ei kukkunud seekord kokku :).

Valed värvid ja surnud lilled

Et täna oli järjekordne eksam, olen ma jälle veidras maailmanägemistujus. (Geneetilistest väärarengutest ei taha enam tükk aega midagi kuulda.) Silm pidurdab mööda ujuvast hallusest välja üksikuid eredaid pildikesi.
Tegelikult algas kõik juba eile, kiskus vähe viltupoole. Ostsin omale sinise puuvillase kapsuni. Naerukoht... sinise. Täpselt nii vihmase taeva sinise, et võib läbi häda halliks luisata, kui valgus on õige. Kes mind küll sinise usku pööras, lühikese aja jooksul juba teine sinine asi... ja veel paar kuud tagasi (nagu kogu oma teadlku elu) võisin öelda end pea et sinist vihkavat. Teksad on siiamaani olnud ainuke erand ja nendegi puhul ei leia kunagi seda "õiget" tooni sinist.
Naljakas, kuidas värvieelistused elu jooksul muutuvad. Põhikoolis polnud mul erilist sõnaõigust end ümbritsevate värvide suhtes, keskoolis ja pea et terve bakalaureuseõppe olin veendunud punase-musta kombinatsiooni austaja. Viimase aastaga on see nihkunud rohkem musta-pruuni-beeži-rohelise poole - ja ikka sellised maalähedasemad toonid. Nüüd siis mustad, hallid, sinakad, tuhmid vihmased või pleekinud taeva karva... Tundsin end täna teksades, sinise kampsuni ja halli kotiga väga hästi, kuidagi puhtalt ja kindlalt. Muidu kardan enamuse ajast jälge jätmata ära aurata nagu veetilk kuumal suvepäeval. Olgugi, et pooleldi õppimata, oli eksamile minnes selline tahe tunne.
Olen alati justkui loomulikuks pidanud, et inimesele sobivad selga, pähe jne. värvid, mis talle meeldivad. Ei-tea-kust see veendumus sündis, aga enam ma selles nii kindel ei ole. Äkki peaks end mõne värvikriitilise pilguga spetsialisti juurde näitama minema - äkki olen siiani hoopis puusse pannud.

Ja see tänahommikune magamata maailmataju. Surnud lillede päev - esteetiline parasitism ja närtsiv viljatu ilu... elu. Inimene kirub rotte, hiiri ja prussakaid, ise parasiteerib kõige ja kõigi peal, mis teda ümbritseb ja mida ta arvab olemas olevat.
Peenralt katkutud ja asfaldile kuivama jäetud võililled, prügikasti kõrvale tõstetud kuivav palm ja ... päikeseta pärastlõunas lillemüüjad Riia mäe otsas. Neist viimastest kõnnin argipäeviti vähemasti kaks korda mööda. Iga ilmaga istub seal vähem või rohkem morni näoga lillemüüjaid ja tihti veel mornima olemisega lilli, poolkülmavõetuid küünaldega klaaskastides, kuuma käes närtsivaid, viimaseid õhtuseid... Kas keegi käib seal sihipäraselt ka lilli ostmas või tehakse seda möödaminnes ja kahjutundest (emadepäev, naistepäev ja 1. september välja arvatud, kui lilli ostetakse valimatult)? Tegin südame kõvaks ja astusin edasi... seekord... kuidas päästa hukule määratuid?! See-eest on suurest lillekurbusest mu aknalaual nüüd kaks kalanhoed ühe asemel - õite ja juurtega, terved ja lopsakad.

Teistmoodi kook rabarberist

Tundub, et kevad on mind koogilainele lülitanud :). Seekord siis natuke teistmoodi põhjaga rabarberi kook. Rabarberid on veel kenad noored ja pole otsast lõpuni oblikhapet täis - just nüüd on kõige õigem aeg neid süüa ja hoidistada. Peale Jaanipäeva ei ole teadupärast enam soovitatav rabarberit korjata ja parem on selle taime toorelt söömist üldse vältida (eriti inimestel, kel on kalduvus neeru-, sapi- ja muude kivide tekkeks).

Põhja ja katte taina kogusest piisab ahjuplaadile, ümarale 24-26 cm diameetriga vormile tuleks kogused jagada kahega. Kui on soov teha kooki natuke pehmema põhjaga, siis tuleks rasvainet panna natuke vähem ja lisada tainasse hapukoort.
Kui tainas on juba külmikus olemas, siis läheb selle koogi tegemine tõeliselt ruttu.

Rabarberikook kaerahelbemuretainast põhjal

• Põhi:
  5 dl nisujahu (1:1 valget jahu ja täistera ehk Graham-jahu)
  2 dl kiirkaerahelbeid (pisemad ja küpsevad kiiremini)
  4 sl suhkrut
  250 g võid
  4 sl külma vett
  

• Sisu:
  rabarberit
  suhkrut
  fariinsuhkrut
  

• Kate:
  6 muna (toasooja!)
  6 sl suhkrut
  6 sl jahu (osa sellest võib asendada kartulitärklisega)
  

• tuhksuhkrut

Põhi:
Kuivad ained segada ja hakkida külma tükeldatud võiga. Lisada vesi ja muljuda kiiresti tainaks.
Muretaina tegemisel on oluline, et kõik koostisained oleksid võimalikult külmad (ka jahu ja suhkur), et tainas valmiks võimalikult kiiresti ja ei puutuks liigselt kokku soojade kätega ning et tainas saaks enne küpsetamist vähemalt poolt tundi külmikus seista. Nii toimides ei saa mure koogipõhi ebaõnnestuda.
Rullida tainas küpsetuspaberile lahti ja panna vormi või plaadile ning sellega koos külmikusse. Külma võib panna ka ainult taina ja hiljem rullida, aga minu meelest on nii lihtsam. Võta külmikust välja munad, et nad jõuaks soojeneda - nii on vahustamine palju kiirem.

Sisu:
Kuni tainas on külmas, saab puhastada ja hakkida rabarberid ning otsida kapist välja fariinsuhku. Suhkur puistatakse rabarberile alles koogi peal, mitte ei segata varem kokku, et mahl rabarberist välja ei imbuks. Ahi tuleb ka selle aja jooksul 200 kraadini kuumutada.

Kate:
Võta külmikust koogipõhi, torgi kahvliga läbi ja pane kuuma ahju - eelküpseta umbes 10 minutit, kuni tainas on kuiv ja muutub kergelt kuldseks. Vahepeal valmista biskviiditainas. Selleks vahusta toasoojad munad suhkruga kõvaks valgeks vahuks, sõelu juurde jahu ja tõsta ettevaatlikult alt-üles liigutustega segamini.

Võta ahjust eelküpsenud põhi (ära lüli ahju välja).
Jaota sellele ühtlaselt väikesed rabarberitükid (mulle meeldib nii, et need parasjagu katavad taina nii, et põhi enam ei paista, aga see on maitse asi).
Raputa rabarberile piisavalt suhkru ja fariinsuhkru segu või ainult fariinsuhkrut. Parem on rohkem kui vähem, sest rabarber on väga hapu (pealmistel rabarberitükkidel võiks ikka korralik suhkrukasukas seljas olla, et maitse paras saaks).
Kalla kõige peale biskviittainas ja silu ühtlaseks kihiks.

Küpseta 200-kraadises ahjus, kuni biskviit on küps (pealt kuldkollane ja kõrgemad kohad tõmbuvad pruunikaks) - ära vahepeal ahjuust ava, sest nii võib biskviit kokku kukkuda.
Kui kate on küps, siis lüli ahi välja ja jäta ahjuuks praokile, aga ära võta kooki kohe välja - ikka selsamal põhjusel.

Jahtunud kook lõika ruutudeks ja puista üle tuhksuhkruga.

Ameerika šokolaadikoogid

Sünnipäevaks kingitud Šokolaadiraamatu peab ju ometi kuidagi eesmärgipäraselt kasutama, kui niisama lehitseda ei julge, sest siis tekib lihtsalt meeletu koogiisu. :)

Ameerika šokolaadikoogid

• 200 g võid
  4 muna
  2 dl suhkrut
  1 dl naturaalset kakaopulbrit
  2 dl jahu
  2 tl küpsetuspulbrit
  2 tl vanillisuhkrut
  150 g tumedat küpsetamisšokolaadi (vähemalt 70% kakaosisaldusega, nt. Fazer)
  150 g sarapuupähkleid
  

Šokolaad ja pähklid tuleb hakkida, või sulatada ja jahutada.
Toasoojad munad suhkruga tugevaks vahuks vahustada.
Eelnevalt segatud kuivained sõeluda tainasse vaheldumisi sulataud või lisamisega ja segada ettevaatlikult alt üles tõstes.
Viimasena lisada pähkli- ja šokolaaditükid.
Kallata tainas ühtlase kihina küpsetuspaberiga vooderdatud küpsetusplaadile ja panna eelnevalt 200 kraadini soojendatud ahju, ning küpsetada 15-20 minutit - kuni koogisse torgatud puutikk jääb puhtaks (kui ei satu sula šokolaaditüki sisse torkama :D).
Jahtunud kook lõigata ruutudeks ja puistata üle tuhksuhkru või riivitud sokolaadiga.

Eriti hea maitses see kook mõru kohviga ja paadunud šokohoolikutele sobib ilmselt igas poosis.



Samm-sammult Toidutare Sõprade Klubi liikmetele.

Ricotta-keeksid

Ja nüüd siis kanuutamise juures lubatud ricotta-keeksid ka, mis eriti hästi piknkikukorvi passivad (just need, mis käsnana toimisid... kahjuks, aga enne jõudsime nende headuses veenduda).

Ricotta-keeksid

• 3-4 muna
  1.5 dl suhkrut
  2 dl nisujahu
  200 g ricottat (nt. Põltsamaa Meierei "Tervise kohupiim" ei ole mitte kohupiim, vaid hoopis ricotta ehk vadakujuust - täiesti erinevad asjad tehnoloogiliselt ja koostiselt)
  150 g võid
  1 tl küpsetuspulbrit
  noaotsatäis soola
  rosinaid, pähkleid, kuivatatud puuvilju, šokolaaditükke vms., kuivatatud puuvilju ja rosinaid eelnevalt leotatult.
  

Klopi munad suhkruga kõvaks valgeks vahuks, lisa ettevaatlikut tainast alt üles segamini tõstes jahu, sulatatud-jahutatud või, sõmeraks segatud ricotta ning rosinad või muud lisandid. Segada tuleks võimalikult vähe ja küpsema panna võimalikult ruttu, seega ahi võiks eelnevalt soojenemas olla.

Küpseta määritud keeksivormis 200 kraadini eelsoojendatud ahjus 30-40 minutit (kuni kuldkollane ja seest küps) või pabervormidega vooderdatud muffinipannis (siis on küpsetusaeg lühem). Küpsust saab katsuda puutikuga - kui keeksi keskele (kõige paksemasse kohta) torgatud puutikk jääb puhtaks, siis on kook valmis, kui jääb tainaseks, siis veel seest toores.

PS! Pabervorme kasutatakse muide just nimelt muffinipanni õõnsuste vooderdamiseks, mitte iseseisvalt panni peal, nagu mõnel pool täheldanud olen - need ei ole mõeldud vormi hoidma, vaid pigem perenaist ja panni säästma (enamus muffinipanne on teflonkattega ja ei talu terariistu, millega ilma pabervormideta keeksikesi õõnsustest välja urgitseda tuleks).

Keeksikesi võib teha ka kohupiimaga, aga siis tuleb arvestada pisut erineva hapuka maitsega. Minu isiklik kiiks, aga mulle meeldib ricottaga rohkem... ja brändis leotatud rosinatega.

Samm-sammult Toidutare Sõprade Klubi liikmetele.

Õhtusöök kalast ja spargelkapsast

Nädalavahetuse meeldiv kodune õhtusöök - üks vana ja üks uus lemmik ehk rukkijahus "püherdatud" valge kalafilee ja spargelkapsas Hollandi kastmes. Viimases on Pille blogi "süüdi" :D, tühja kõhuga ei tohi üldse lugema minna. Endale retsepti käe- ja suupäraseks kohandades asendasin spargelkapsavõrsed spargelkapsaga ja keetmise asemel aurutasin (koos spargliga ka muide väga maitsev). Lisaks sai veelkord tõestatud, et sellisel kujul on "jänkutoit" isegi paadunud lihaihalejatele söödav :).

Kalaga on selline lugu, et rukkijahus maitseb vist iga kalafilee hästi (heik on vast juba "klassika"), paremini igatahes mu meelest kui hariliku muna-jahu paneeringuga. Eriti tore, kui on natuke jämedam "koduse" jahvatusega rukkijahu, aga sellist kipub mul kapis leiva tarvis just nimelt olema. Enne jahusse kastmist lasen fileel natuke soola, pipra ja õige vähese sidrunimahlaga maitsestuda.
Ja et kõik näiks veelgi veidram - tegelikult söön ma kala enamasti külas ja ise eriti valmistama ei kipu. Viimasel ajal aga muutub külmik ja maitsemeel järjest kalasemaks, kuigi mõistus kisab, et räim ja heeringas on mürgised ja punased kalad kasvandustes antibiootikume, hormoone ja värvi täis pumbatud.

Lemmikupajatused

Just nii paimaiast nägu teeb jänku pühapäevahommikul kohvi kõrvale... ja põgeneb kohe, kui märkab, et TEDA pildistatakse. Põgenemises on ta osav ja pildi peale kipub jääma udukogu või tagajalad :D.

 

Nädalavahetus oli pea et isegi suveilma jaoks ebamaiselt soe. Jäätis krõbedas koha peal küpsetatud vahvlis maitses imehea nagu lapsepõlves ja tilkus ka umbes niisama agaralt, kesklinnas jooksid mingid mehed millegi või kellegi järele :D ja rohi oli nii roheline. Selle aasta esimesed päevitusrandid on jalutuskäigust igatahes nüüd olemas.

Lisaks leidsin terve suure naadivälja just sellises kohas, kus koertega ilmselt ei jalutata. Ja loomaaed lasi pestud naadil suude matsudes hea maitsta. Kui keegi tore inimene annetaks mulle seda umbrohtu regulaarselt... oi ja võilillelehti ka  :)

Kuna suur ja rõõmus kodupood Konsum otsustas, et puitgraanuleid (Kitty Friend) nemad enam ei müü (või on need lihtsalt pikemat aega otsas) ja lemmikloomapoes on need millegipärast hingehinnaga ja höövlilaastu, mida meriseapuuris allapanuna kasutan, kannab jänku oma WC-kastist jalgadega mööda tuba laiali, kassiliivad on aga päris eluohtlikud, siis... leidsime riiulist täitsa vastuvõetava hinnaga koti kassidele mõeldud paberibaasilist allapanu. Asjal tundus olevt päris mitu plussi:

• Vanapaberist ümbertöödelduna on see loodussõbralik (ka graanul ja höövlilaast on tegelikult ju tööstusjääk ja seega "öko").
• Puidugraanulist sama mahu kohta väiksem hind (kui mu mälu mind ei peta, siis 10 liitrit ca 32.-).
• Paber on selles mõttes loomale ohutum, et tegu ei ole otseselt okaspuu puiduga (okaspuust eraldub kõigile pisilemmikutele ohtlikke aineid ja okaspuidust allapanu ei tohiks üleüldse kasutada). Samas "välitualetis" ei pea küülik just kogu aeg ninapidi selle lähedal olema.
• Käe otsas tundus kergem vedada (aga see võis tuleneda ka sellest, et mina ei olnud vedaja).

Kokkuvõttes tundus jube kasulik ja hea, aga... täna (3. päev) ei ole korter mattunud mitte loomaaroomi (pole kunagi olnudki), vaid hoopis mingisse kahtlasesse meditsiinilisse paberilehka. Eks näis kas suudan sellega harjuda või tuleb Tartu linnas uus mõistliku hinnaga graanulit müüv kauplus leida.

PS! Küülikupuuris ma muide allapanu ei kasuta (toaküülikul pole see vajalik ja neile üldjuhul meeldib ilma rohkemgi) - allapanu on ainult puuri WC-nurgas ja toanurgas "välitualetis", mida agaralt kasutatakse, et puuri puhtana hoida.

Vaesed rüütlid

Enamusele teist on vist tegu ühe klassikalise lapsepõlve hommikusöögiga, aga mina avastasin selle enda jaoks alles oma kööki kolides.

Vaesed rüütlid (aka French Toast)

• Saia, muna, piima, suhkrut, kaneeli, moosi või värskeid marju, puuvilju
  

Piim segada munaga omletist mõõdukalt piimasemaks seguks (omletis on ühe muna kohta alati üks spl vedelikku, siinkohal aga silma järgi umbes 2 dl piima muna kohta, aga spetsiaalselt mõõtnud kahjuks ei ole).
Maitsestada munapiim oma maitse järgi suhkru ja kaneeliga (või puistata kuumad saiad hiljem üle kaneelisuhkruga).
Kasta rüütlisaiad munapiimast läbi ja praadida tulisel rasvainega pannil kuni saiad on kergelt jumekad.
Serveerida moosi või värskete või konserveeritud marjade-puuviljade ja külma piima või mahlaga.
Õige tunde saamiseks peab seda toitu sööma kahe käe vahel :D.

PS! Kaneelisuhkur on üks neist asjadest, mis võiks purgikeses endale sobivas vahekorras valmissegatuna mugavas kohas võtta olla. Seda on hea peale vaeste rüütlite ka kohvisse, pannkoogile, puruõuntele, jäätisele ja mujale riputada.

Gurmaanpõssad

Minu merisigade puhul on tegu täielike gurmaanidega. Nimelt kõlbab neile vaid üks konkreetne ilus ja roheline hein. Oh seda õnnetust kui Eritexi hea ja kõrge toitekvaliteediga päiksest pleekimata toodang poest otsa saab. Välismaiseid pehme kõrrega, kuid päikse käes kuivanud ja pruunika tooniga, lisaks kaua laos seisnud heina peale tõstetakse lausa lärmi.



No ja muidugi kuulub korraliku lõuna kõrvale pikk ja põhjalik leiva luusse laskmine. Ja seda eriti mugavas ja spetsiaalselt ergonoomiliseks kujundatud kiiges.

--------------

Teisest kultuurist pärit olles tundub nende väikeste ja armsate loomakeste tervelt röstimine ja söömine lausa võigas. Peruus on röstitud merisiga aga loomulik ja igapäevane nähtus juba paar tuhat aastat kindlasti. Traditsioonid on erinevad: süüakse ju erinevates maailma paikades rohkem või vähem seaduslikult ka hobuseid, kasse, koeri, rotte, jne., kohati isegi inimesi. Mis teha, inimene on segatoiduline ja peab liha sööma, et normaalselt toituda, hoolimata sellest, et vasikad, põrsad ja küülikud on armsad.

Havi käsul, mõla jõul - ehk kuidas me märjaks saime

Kõik algas päikesepaistelisel Valgejõe kaldapelasel. Pikk bussis loksumine Tartust Rakverre, keskmise kiirusega 40 km/h, oli unustatud ja tuju hea. Asjapulkade silmist kiirgas entusiasmi ja moonakotist kadusid esimesed ricotta-keeksid (neist mõnes järgmises postituses) ja omletileivad (omleti sisse praetud keedusalaami ja köömnetega peenleib annavad selle "õige" maitse).


Vist üsna arvestatava osa teekonnast läbsime kuival maal, eriti ajaliselt :). Risti langenud puid ja kõhedusttekitavaid vulinaid oli omajagu ja märjakssaamist üritasime me ometi vältida. Kalevipoega, kes "laeva" õlale oleks tõstnud ja vapralt edasi sammunud, me metsast ei leidnud, tuli oma jõududega läbi ajada.


Jõgi oli meeliköitvalt ilus. Kevadine loodus on vist seda ilusam, mida rohkem aega linnas veeta. Kuidas ma küll igatsen väikese maja järele keset metsa...
Puu alt läbi minnes kanuusse sahmanud vee eemaldamiseks sai tehtud käepärane päästevahend pudelist, mille keegi kuskilt ülaltvoolu kunagi lahti oli päästnud (või keset võsa kangemat vahutavat pruukinud). Vahel väga harva on prahi leidmine lausa kasulik.


Tibid poseerivad ja teevad vettehüpete kuivtrenni :) peale järjekordset hirmuäratavat vulinat, kust tuli kallastpidi mööduda.



Üsna teekonna lõpus võis jälle loodust nautida ja ringi vaadata, kui see vahepeal natuke ununes, sest märjad riided tuli ära vahetada, nagu piltki reedab. Lootus pidi olema teadagi mis ja kuivaks me ei jäänud. Brr... vesi oli jääkülm. Kui kanuuse oli kiviga põkkudes korra juba sahmakas vett tulnud ja tasakaal kõikuma löönud, siis hakkas iga mees isesuunas siplema ja juhtus see, mis juhtuma pidigi. Limonaadipudelid põgenesid allvoolu ja enam me neid ei leidnudki, järelejäänud keeksid toimisid käsnana... hea, et vahetusriided korralikult kolmekordsesse kotti olid pakitud.


Et aga peagi muutus veekiht kivide kohal õige õhukeseks ja edasiliikumine vaevaliseks (seisnes end ühe kivi otsast teise otsa lükkamises), siis lugesime retke lõppenuks, tirisime end kaldale ja jäime transporti ootama. Lihtne loogika ütles, et kui kaldal on maja, siis peab selle juurde ometi ka tee tulema.


Juba soojas autos ja kerges rammestuses viidi asjaosalised ka sinna, kus teekond tegelikult oleks lõppema pidanud.
Tammist alla tuhisevat jääkülma ja karamellivärvilist vett oli turvaliselt kaldapealselt üsna kindel vaadata.

Kokkuvõttes oli järjekordselt üks väga tore päev ning saun ja õhtusöök sobisid kõige tipuks nagu rusikas silmaauku, tänud pererahvale!
Järgmisel hommikul andis nii mõnigi lihas ja istumise instrument enda olemasolust tunda, olgugi et läbitud vahemaa oli väike, aga rühkimist üksjagu.