Kõik algas päikesepaistelisel Valgejõe kaldapelasel. Pikk bussis loksumine Tartust Rakverre, keskmise kiirusega 40 km/h, oli unustatud ja tuju hea. Asjapulkade silmist kiirgas entusiasmi ja moonakotist kadusid esimesed ricotta-keeksid (neist mõnes järgmises postituses) ja omletileivad (omleti sisse praetud keedusalaami ja köömnetega peenleib annavad selle "õige" maitse).
Vist üsna arvestatava osa teekonnast läbsime kuival maal, eriti ajaliselt :). Risti langenud puid ja kõhedusttekitavaid vulinaid oli omajagu ja märjakssaamist üritasime me ometi vältida. Kalevipoega, kes "laeva" õlale oleks tõstnud ja vapralt edasi sammunud, me metsast ei leidnud, tuli oma jõududega läbi ajada.
Jõgi oli meeliköitvalt ilus. Kevadine loodus on vist seda ilusam, mida rohkem aega linnas veeta. Kuidas ma küll igatsen väikese maja järele keset metsa...
Puu alt läbi minnes kanuusse sahmanud vee eemaldamiseks sai tehtud käepärane päästevahend pudelist, mille keegi kuskilt ülaltvoolu kunagi lahti oli päästnud (või keset võsa kangemat vahutavat pruukinud). Vahel väga harva on prahi leidmine lausa kasulik.
Tibid poseerivad ja teevad vettehüpete kuivtrenni :) peale järjekordset hirmuäratavat vulinat, kust tuli kallastpidi mööduda.
Üsna teekonna lõpus võis jälle loodust nautida ja ringi vaadata, kui see vahepeal natuke ununes, sest märjad riided tuli ära vahetada, nagu piltki reedab. Lootus pidi olema teadagi mis ja kuivaks me ei jäänud. Brr... vesi oli jääkülm. Kui kanuuse oli kiviga põkkudes korra juba sahmakas vett tulnud ja tasakaal kõikuma löönud, siis hakkas iga mees isesuunas siplema ja juhtus see, mis juhtuma pidigi. Limonaadipudelid põgenesid allvoolu ja enam me neid ei leidnudki, järelejäänud keeksid toimisid käsnana... hea, et vahetusriided korralikult kolmekordsesse kotti olid pakitud.
Et aga peagi muutus veekiht kivide kohal õige õhukeseks ja edasiliikumine vaevaliseks (seisnes end ühe kivi otsast teise otsa lükkamises), siis lugesime retke lõppenuks, tirisime end kaldale ja jäime transporti ootama. Lihtne loogika ütles, et kui kaldal on maja, siis peab selle juurde ometi ka tee tulema.
Juba soojas autos ja kerges rammestuses viidi asjaosalised ka sinna, kus teekond tegelikult oleks lõppema pidanud.
Tammist alla tuhisevat jääkülma ja karamellivärvilist vett oli turvaliselt kaldapealselt üsna kindel vaadata.
Kokkuvõttes oli järjekordselt üks väga tore päev ning saun ja õhtusöök sobisid kõige tipuks nagu rusikas silmaauku, tänud pererahvale!
Järgmisel hommikul andis nii mõnigi lihas ja istumise instrument enda olemasolust tunda, olgugi et läbitud vahemaa oli väike, aga rühkimist üksjagu.
1 kommentaari:
Kuna talvega on meil just nii, nagu sa oma blogis oled kirjutanud viimaseil päevil ehk ei kõlba see karupe*segi, siis eelolevale nädalavahetusele mõeldes tekkis tahtmine kanuutama minna :) Ma ei tea nüüd, kas seda ideed ka peale minu keegi suudaks uskuda. Aga minu kogemus näitab, et kui vesi on alla 10 kraadi, siis ei ole nagu enam vahet, kui külm ta on. Nagunii keha protest selle temperatuuri vastu on ennekuulmatu ja vaid mõttejõud sunniks meid sellisesse vette minema (või kanuutama minema....?).
Postita kommentaar