Minu merisigade puhul on tegu täielike gurmaanidega. Nimelt kõlbab neile vaid üks konkreetne ilus ja roheline hein. Oh seda õnnetust kui Eritexi hea ja kõrge toitekvaliteediga päiksest pleekimata toodang poest otsa saab. Välismaiseid pehme kõrrega, kuid päikse käes kuivanud ja pruunika tooniga, lisaks kaua laos seisnud heina peale tõstetakse lausa lärmi.
No ja muidugi kuulub korraliku lõuna kõrvale pikk ja põhjalik leiva luusse laskmine. Ja seda eriti mugavas ja spetsiaalselt ergonoomiliseks kujundatud kiiges.
--------------
Teisest kultuurist pärit olles tundub nende väikeste ja armsate loomakeste tervelt röstimine ja söömine lausa võigas. Peruus on röstitud merisiga aga loomulik ja igapäevane nähtus juba paar tuhat aastat kindlasti. Traditsioonid on erinevad: süüakse ju erinevates maailma paikades rohkem või vähem seaduslikult ka hobuseid, kasse, koeri, rotte, jne., kohati isegi inimesi. Mis teha, inimene on segatoiduline ja peab liha sööma, et normaalselt toituda, hoolimata sellest, et vasikad, põrsad ja küülikud on armsad.
7 kommentaari:
Nii nummid põrsad :) Ja milline stiilitunnetus, ega siis asjata öelda, et lemmikloom on peremehesse!
Kas sa kammid neid või kuidas neil see kasukas näeb välja nagu oleks just tulnud igapäevasest TIGI juuksehooldusest :)
Aitäääh! :)
Kammin korra nädalas või pooleteise nädala tagant, ja ikka kraasiga, mitte kammiga sikutades - pole lihtsalt vajadust, sest nad näevad oma kasukaga igapäevaselt ise vaeva nagu kassid (küülik on veel hullem, sest ta ainult sööb magab ja peseb ennast, seda viimast vist pea et magamisega võrdselt).
Küll aga piiran Preilil taguotsa peal karvu nii kord kuus, sest muidu ta istub nende otsas ja see ei lõhna pika peale just kõige paremini.
Pilt on muide tehtud vahetult enne kammimist :D
Ma ei teadnudki, et merisead nii pikakarvalised on - lahe! Endal pole peale hamstrite muid närilisi olnud, nii et peruulaste toitumistavad tekitavad mul ilmselgelt veidi vähem õõvastust. Näiteks mullu septembris Mehhikos pakutud röstitud rohutirtsud kõlasid minu jaoks palju imelikumalt:) Aga luban, et lojaalsusest kaastoidublogija suhtes kunagi midagi taolist ei söö;)
Kui puht söömist arvestada, siis pidi üks tervislikumaid lihasid olema (küülik muide ka). Olen omale valed lemmikud valinud?
Asjadesse tuleb lihtsalt mõistusega ja mõõdukalt suhtuda. Kas see, et inimene peab kodus minisiga või küülikut tähendab, et ta ei tohiks sea- või küülikupraadi süüa - ilmselt ikka võib.
Pean punastades tunnistama, et küülikuliha näiteks on väga maitsev (kui küüliku lihastamist ise pealt ei pea vaatama, mis kahjuks on paratamatus liha saamiseks).
Aga lemmikloomade juurde tagasi tulles - merisigadel on palju erinevaid kasukatüüpe.
Ma käisin lugesin su minisigade kodukat, ning muidugi avastasin, et kui mul lapsena põssa oli siis tegin vist enam jaolt kõik valesti (kus siis sellist tarkust jagati, juba loomapoest müüdi haige põrsas :(
Algselt pilte vaadates mõtlesin, et nii nüüd üks põrsas koju rändab, aga peale lugemist milline PEAB üks õige merisea perenaine olema siis mõtlesin, et ah piirdun oma kaladega, juba nendega mässamist hullupööra :)
Mhm, muideks vahest kui kala praen siis möödun oma sägade akvaariumist tohutu süümepiinades olekuga ja toiduks tehtud kala käib veidi suus ringi küll!
Väga armsad notsud on:). Eriti meeldib mulle see kiiges põssa, iccc.
Postita kommentaar