Et täna oli järjekordne eksam, olen ma jälle veidras maailmanägemistujus. (Geneetilistest väärarengutest ei taha enam tükk aega midagi kuulda.) Silm pidurdab mööda ujuvast hallusest välja üksikuid eredaid pildikesi.
Tegelikult algas kõik juba eile, kiskus vähe viltupoole. Ostsin omale sinise puuvillase kapsuni. Naerukoht... sinise. Täpselt nii vihmase taeva sinise, et võib läbi häda halliks luisata, kui valgus on õige. Kes mind küll sinise usku pööras, lühikese aja jooksul juba teine sinine asi... ja veel paar kuud tagasi (nagu kogu oma teadlku elu) võisin öelda end pea et sinist vihkavat. Teksad on siiamaani olnud ainuke erand ja nendegi puhul ei leia kunagi seda "õiget" tooni sinist.
Naljakas, kuidas värvieelistused elu jooksul muutuvad. Põhikoolis polnud mul erilist sõnaõigust end ümbritsevate värvide suhtes, keskoolis ja pea et terve bakalaureuseõppe olin veendunud punase-musta kombinatsiooni austaja. Viimase aastaga on see nihkunud rohkem musta-pruuni-beeži-rohelise poole - ja ikka sellised maalähedasemad toonid. Nüüd siis mustad, hallid, sinakad, tuhmid vihmased või pleekinud taeva karva... Tundsin end täna teksades, sinise kampsuni ja halli kotiga väga hästi, kuidagi puhtalt ja kindlalt. Muidu kardan enamuse ajast jälge jätmata ära aurata nagu veetilk kuumal suvepäeval. Olgugi, et pooleldi õppimata, oli eksamile minnes selline tahe tunne.
Olen alati justkui loomulikuks pidanud, et inimesele sobivad selga, pähe jne. värvid, mis talle meeldivad. Ei-tea-kust see veendumus sündis, aga enam ma selles nii kindel ei ole. Äkki peaks end mõne värvikriitilise pilguga spetsialisti juurde näitama minema - äkki olen siiani hoopis puusse pannud.
Ja see tänahommikune magamata maailmataju. Surnud lillede päev - esteetiline parasitism ja närtsiv viljatu ilu... elu. Inimene kirub rotte, hiiri ja prussakaid, ise parasiteerib kõige ja kõigi peal, mis teda ümbritseb ja mida ta arvab olemas olevat.
Peenralt katkutud ja asfaldile kuivama jäetud võililled, prügikasti kõrvale tõstetud kuivav palm ja ... päikeseta pärastlõunas lillemüüjad Riia mäe otsas. Neist viimastest kõnnin argipäeviti vähemasti kaks korda mööda. Iga ilmaga istub seal vähem või rohkem morni näoga lillemüüjaid ja tihti veel mornima olemisega lilli, poolkülmavõetuid küünaldega klaaskastides, kuuma käes närtsivaid, viimaseid õhtuseid... Kas keegi käib seal sihipäraselt ka lilli ostmas või tehakse seda möödaminnes ja kahjutundest (emadepäev, naistepäev ja 1. september välja arvatud, kui lilli ostetakse valimatult)? Tegin südame kõvaks ja astusin edasi... seekord... kuidas päästa hukule määratuid?! See-eest on suurest lillekurbusest mu aknalaual nüüd kaks kalanhoed ühe asemel - õite ja juurtega, terved ja lopsakad.
Valed värvid ja surnud lilled
neljapäev, 18. mai 2006
13 kommentaari:
issake, kui palju häid mõtteid!
ja kui palju mõtteid sa veel tekitad :-)
lähen sodin nad pärast oma blogisse.
sulle jätan ühe:
väärarengud.
me suhtume neisse natuke ee... negatiivselt.
kuigi iseenesest ei ole ühtsorti geenimuudatus teisest sugugi alaväärsem.
enamasti me ei mõtle sellele, et oleme ise totaalsed värdjad.
poleks nende amööbide (või kellest me pärineme?) hulgas väär(suhteline, eks!)arenguid olnud, oleksime kõik rõõmsalt amööbid edasi.
väärarengud ongi vist evolutsiooni võti.
Oeh, evolutsiooni võti... ma kohe ei tea kust otsast alustadagi, äkki on parem mitte alustada :D (muidu läheb prfessionaalseks kretinismiks kätte ära).
Mehed polekski tekkinud, kui naised poleks väärasti arenenud või kuidas see Y kromosoom meil evolutsiooniliselt alguse saigi :D
Asju tuleb vaadata nende praeguses kontekstis, et elu mitte liiga keeruliseks teha, aga maailmapilt võiks jah laiem olla.
Aga eetiliselt on kõik pagana keeruline...
Kuidas näiteks suhtuda sellesse, et pärilik kurtus on kultuuriline ja lingvistiline identiteet, mitte puue, et kurdid vanemad soovivad kurti last, kes jagaks nendega seda identiteeti; sellesse, et Downi sünrdoom ei ole mitte puue, vaid eripära, kuna need inimesed saavad teatud tingimustes ja õige kasvatusega iseseisvalt ühiskonnas hakkama?
Kas sellistel kaalutlustel on sünnieelsest diagnostikast saadud andmete põhjal meditsiiniline abort õigustatud?
Mõtete tekitamine pidi vist see oma mõtete väljendamise positiivne pool olema :)
Kõigil on vist elus sinine periood. Minul hakkab see punaseks üle minema.
njah.
eeldame, et need kurdid vanemad ei hakkaks oma kuulja lapse kõrvu kurdistama, see oleks küll liiast.
kui kurtus on identiteediküsimus, siis sel juhul võib nende soov kurti last saada ju päris inimlik olla. eks me kõik ootame oma lastelt, et nad vastaksid mingitele standarditele, oleksid mingilgi määral meie sarnased.
kurdil vanemal on olemas kurdina elamise kogemus. küllap ta on piisavalt adekvaatne hindama, kas elu kurdina tasub elamist. tema teab seda kindlasti paremini kui kuulja.
me pigem ei peagi kuidagi suhtuma tema soovisse saada kurti last.
downide väljapraakimine ei tule mitte downi enda huvide kaitsmisest, see rohkem perekonna huvi.
kuna downi kasvatamine nõuab ilmselt rohkem tähelepanu, kui tavalaste puhul, siis lähtutakse vist mitte ainult sellest, et "teistsugune" on halb, vale, häbiväärne, vaid ka sellest, et downi kasvatamine tuleks teiste laste/millegi muu arvelt.
kuna meie sotsiaalvärk on nagu ta on, siis ei saa kuidagi väita, et nii või teisiti käitumine/otsustamine on õige.
kõik on kohutavalt suhteline. "õige" ja "vale" on iseenesest juba nii subjektiivsed mõisted, et millegi õigeks või õigustatuks tunnistamine on üsna komplitseeritud ja eeldab sügavat siseveendumust (mis ei pruugi üldse mitte õige olla).
Just, aga neid subjektiivseid lähenemisi on nii pagana palju, et kõik ei saagi kõiki mõista ja alatasa käib selle üle üks lõputa vaidlus - kultuuri, ühiskonna ja perekonna survest selliste otsuste puhul ei pääse, eriti hull, kui need on risti vastupidised. Suurel laial Ameerikamaal puuetega inimeste organisatsioonid näiteks väidavad, et sünnieelne diagnostika ja meditsiinilistel põhjustel abordid halvendavad ühiskonna suhtumist neisse ja nende vanematesse, samas ilma sünnieelse diagnostikata sündinud kromosoomihaigele lapsele ei laiene ravikindlustus (järelikult vanemad tihti teadlikult otsustavad sünnitada haige lapse).
Perekonna religioosne ja muidu maailmavaateline taust avaldab survet individuaalsele otsusele jne. Inimesel ei lasta tegelikult tihti ise otsustada, kuigi see ideaalis nii võiks olla.
jah, meile vaid tundub, et oleme vabad.
oma otsustustes ja üldse.
puudega inimene võib osutuda ühiskonnale koormaks, sellest see surve vist.
hmm, ka lapsed tõrjuvad teistsuguseid. ei tea, kas see on neil õpitud käitumine või mingi alateadlik värk? võibolla on see loomupärane, kaasasündinud?
ka loomad ei suhtu erinevustesse vist väga tolerantselt.
kanad nokivad lonkava karjaliikme meeleldi surnuks. ressurssi niigi vähe, pealegi võib see lonkamine ju nakkav olla!
eetika ei ole vist süsteemi (kogukonna?) huvides.
hea, et ülejäänud amööbid seda esimest erivajadustega amööbi surnuks ei nokkinud.
Et ilus muinasjutt hästi lõpeks, siis sattusid amööbid sellisesse keskkonda, mis andis just sellele amööbivärdile eelise, oli talle sobiv - ja nii said põlvkondade jooksul kõik amööbid temasarnaseks.
Mina ostan, sest mulle meeldib, kui kodus on lilli... pealegi kuidagi kahju on neid sinna jätta, eriti õhtul...
Sama lugu on talviste jõulukuuskedega... mis neist saab, mida hooajaga maha ei müüda?
Just... eriti õhtul. Mina ostan ka. Eriti metsalilli, vahel on neist lihtsalt nii südantlõhestavalt kahju. Ühel hetkel õitsevad nad mättaveerel päikese käes ja järgmisel ootavad letil närbumist. Kõiki maailma kurbi lilli ei jõua lihtsalt üks tudeng ära osta ja siis tulebki lillekurbus peale.
Mis saab lilledest ja kuuskedest, mida ära ei müüda - sellele ei taha parem mõeldagi. Tuttav lillemüüja teadis rääkida, et nende kaupluseketike veab igal nädalal autoga lilli prügimäele... ja mitte ainult lõikelilli, näiteks orhideed, mis on õitsemise lõpetanud, ei tahtvat enam keegi...
võiks olla kurbade potilillede second-hand pood. saaks mingi 10 eegu eest lille, mis peale ümberistutamist jälle ilusaks ja lopsakaks läheks....ma oleks vist püsiklient :)
Mina vist ka... :) Siis oleks mul kodus loomaaed JA džungel :D, sul vist rohkem kaktused ja kõrb :D
Kaktused, seda küll, aga mitte kõrb. Ning mõnest palmist, kummipuust, draakonipuust ei ütleks ka ära :)
Postita kommentaar