Liha üldmaitseaine (ei-ei, kadakamarjadega lihamääre ikka)

No need kadakamarjad (tegelikult küll käbid, mitte marjad :P), mis Paldiskist suure vaevaga korjatud said, nendega tuli ju midagi ette võtta.
Ette võtsin sellise universaalse lihamäärde, millega päev enne küpsetamist käntsakas kokku määrida ja maitsestuma jätta. Mõnus on. Proovimiseks oli sel korral siga, aga lammas ja metsloom sobiks vast ka hästi. Kogustega ei häma, need käivad maitse järgi ja on iga kord erinevad.

Kadakane lihamääre

värskeid kadakamarju
kuivatatud rosmariini või muud meelepärast ürti
mett
kanget sinepit
musta terapipart
jämedat soola

Kadakamarjad, pipraterad, rosmariin ja sool purustada uhmris. Segada meega mõnusaks pastaks ja lisada teravuse jagu sinepit. Säilitada külmikus. Kasutada ahjupraadide või hautamiseks planeeritud liha eelnevaks maitsestamiseks.

Päev Paldiski ümbruses

Laupäev möödus autos ja looduses.
Kuna meil metsadest seeni leida ei õnnestunud, tuli leppida loopealsel pakutavaga :P
Tore oli, järjekordselt.
Kaaskorilase põldmarjad said samal õhtul pannkoogi peale toormoosiks. Minu saak veel ootab oma saatust. Kadakakäbid :P saavad mee sisse "lihaüldmaitseaineks", kibuvitsad ilmselt teepõhjaks, barbarissiga peab veel mõtlema, mida teha...

Mõnusad marineeritud kitsemamplid... või puravikud.... või kukeseened

Kõik algas sellest, et... ma olen kunagi söönud jube häid mahedaid-magusaid veinimarinaadis kukeseeni ja tekkis isu. Tegelikult sobib see marinaad peale kitsemamplite ilmselt nagu rusikas silmaauku ka kukeseentele ja puravikele. Kuuseriisikas ja kupatatud riisikad vajavad krehvtisemat kraami.
Sai tehtud maitse ja kõhutunde järgi ja täitsa kogemata on purgi sisu kaks nädalat hiljem hirmmaitsev. Soovitan enam kui soojalt proovida.

Seente kogusest. Mina seeni turult ei osta, toon metsast... ja ei soola-marineeri kunagi samal päeval. Riisikad lähevad likku ja puravikud-kukeseened-kitsemamplid(-kuuseriisikad) kuumutan soola ja rasvaineta vedeliku eraldumiseni ja panen sellesama vedelikuga külmikusse, et nendega hiljem edasi tegeleda.
Sellest tulenevalt on kogused kuumutatud seente liitrites (koos selle kuumutamisel eraldunud vedelikuga), sest just nii on asjaarmastajal köögis kõige otstarbekam tegutseda ja teised ained lähtuvalt seente kogusest ümbes arvutada :)
Eriti mugav on toimetada, kui potil on mahumõõdud sissepoole märgitud.

Seened veinimarinaadis

1l kupatamist mittevajavaid seeni, kuumutatult, "omas mahlas"
0.75 dl oliiviõli
1 dl vett
50 g suhkrut
30 g meresoola
1 leht loorberit
0.5 tl tšillihelbeid
10 tera musta pipart
7 tera vürtspipart
0.5 keskmist kaneelikoort
2 küünt küüslauku
1 suurem sibul
0.75 dl valget veiniäädikat
5 dl poolkuiva valget veini

Kõigepealt varu väikse liiaga veini külmikusse - ülejääk kulub marineerimise kõrvale mekkimiseks :)

Kui seened on toored, siis... pane need potti (vajadusel imeväikse tilga veega) ja kuumuta aeg-ajalt segades vee eraldumiseni. Tõsta potiga kõrvale.

Kuumuta kastrulis vesi ja õli, lisa loorber, pipar, vürtspipar, tšilli, kaneel, sibulaviilud ja hakitud küüslauk. Keeda kanti minutit 5-6.
Lisa sool ja suhkur, lase lahustuda.
Lisa vein ja äädikas ning kuumuta keemiseni. Maitse ja vajadusel lisa tunde järgi tasakaaluks soola-suhkrut-veini-äädikat.

Eemalda loorberileht ja kaneelikang.

Nüüd kalla marinaad kuumutatud seentele, lase keema ja kuumuta madalal kuumusel veel kanti minutit 5. Villi kuumalt puhastesse purkidesse ja kaaneta. Säilib toatemperatuuril.

Õndsad juhused

Viimasel paaril päeval on köögis paar vähem või rohkem juhuslikku "õnnetust" juhtunud - üks edulisem kui teine.

Eile:
Ahjuveise otsa sattus kaste kuiva punase asemel keskmise pooliku pudelihõõgveiniga. Istus kahtlaselt hästi nii magusapoolse praesibula, roosa ahjuliha kui tuju ja olemisega... tasub igal juhul korrata.

Täna:
Plaanis oli kreegi-õuna-mandlimoos. Aga teadagi, olin ma suurest õunapuhastamisest natuke hajameelne. Kreegipüree sisse lendas lisaks õuntele pool purki midagi, mis meenutas mandlilaaste... aga olid need hoopis kookose laastud.
Igal juhul moos sai maitsev :P

Ja esimene purk eksperimendi korras kokku keeratud kitsemampleid veinimarinaadis sai avatud. Keele viib alla! Retsepti saab lähiajal :)

R.I.P. Läburaator

Sügis 2005-2009
Olgu porgandid Sulle mahlased!

Pühapäevane idüll

Vasikakoot on mee-sinepi-soola-pipra-ürtidega ja porgandite-sibulatega ahjus.
Kuts on kammitud ja lammutab köögis plastikpudelit (sest porgandi hakkimise ta just lõpetas).
Telekas on Ratatouille.
Näksimiseks on leiba riiskikasalatiga.
Meeslemmik jõuab kohe koju.
Idüll.

Kena teadmistepäeva ja kooliaasta algust!

Hommikune pilt ja vene rahvusest majakaaslaste tuline vestlus koerajalutustiirult:

Üksikud pidulikus riides koolijütsid ootavad juba emadega bussipeatuses, aga majahoidja saab kohalike naispensionäride (kelle lapselapsed ka vast bussi ootavad) käest peapesu, et mida ta seda lippu jälle üles topib - ainult kolmel päeval on kohustulik, et ärgu topitagu rohkem kui kohustuslik on. Ja veel miski jutt sellest, mille eest majahoidja palka peaks saama (...nii palju, kui ma võõrast keelt mõistan, aga mõistan piisavalt, et meelsust tabada...). Majahoidjast oli kahju.
Elagu Lasnamäe!

Juurde lugeda näiteks seda, austus riigikeele vastu või asi... ja valigem targemini!

Seenekaste vanaema moodi

Selle kastme eelduseks on männiriiskate tugev ülekaal kasutatud seente hulgas ja triibuline soolaliha praadimiseks. Saab ka teistest seentest ja õliga, aga sel pole pooltki seda maitset. Soolapekiks sobib näiteks Rakvere soolapeekon, kui ehedat läbikasvanud soolaliha pole võtta, terve tükina või paksude viiludena. Õhukeselt viilutatud ja/või suitsutatud/suitsumaitselised vaakumpeekonid ja "ungaripekid" ei sobi.

Ja seened peaks soolased olema. Meil segati kupatatud ja nõrguma pandud seened peotäie meresoolaga. Vahel tehakse viimane kupatusvesi käre soolane, et seentele külge hakkaks. Ka kastmele saab soola lisada, aga siis on seened kastmes ikka magedad - eriti kui jätta seenetükid suuremad, seenekujulised.
Talvel võib kergsoolaseened otse purgist lisada, klassikalised soolaseened tuleks enne magedamaks kupatada või leotada.

Suu hakkab kirjutades vett jooksma... kodus on kolm ämbrit segariisikaid leos, neist üle 2/3 männikad :)

Seenekaste vanaema moodi (pannitäis)

100-150g kanti ohtralt triibulist soolaliha (Rakvere soolapeekon)
suuremat sorti sibul
veel ohtramalt kupatatud soolaseid männiriisikaid (või segaseeni)
supilusikatäis jahu
pool kuni kolmveerand keskmist joogiklaasi vett
paksu vähemalt 20% hapukoort

Tükelda seened (jäta väiksemad terveks, suuremad haki). Koori ja haki sibul.
Lõika soolaliha kuubikuteks ja prae kuldseks. Lisa sibul ja alanda kuumust. Prae sibul rasvas klaasjaks. Lisa seened ja kuumuta läbi.
Pane jahu klaasi ja lisa pidevalt segades vähehaaval vesi (nii ei teki klimpe).
Kalla jahuvesi pannile ja sega läbi. Kuumuta minut-paar, et jahu maitse tooreks ei jääks. Lisa ohtralt ja puusadele-tuharatele mõtlemata hapukoort, sega ja kuumuta keemiseni. Vajadusel maitsesta soola-pipraga.
Serveeri keedetud kartulite ja värske soolakurgiga.

Pettumusest naudinguni

Nimelt juhtus, et sai üleeile poes vesistades välja valitud pakendatud tükk Rakvere lihaveise välisfileed, laagerdatud varianti. Ilus paks tükk, et ikka saaks steike lõigata ja soolata-pipardada ja praadida ja mõmiseda. No sülg käis suus ringi ja sisemus möirgas.

Koju jõudes selgus, et "ilus paks tükk" koosnes tegelikult kahjuks pikuti kahest tükist, millest alumine küll fileed ei meenutanud. Ma tõesti loodan, et tegu oli juhusega - korraliku laagerdunud lihaga meil kaubanduses ju eriti alternatiivi pole...

Pettumus missugune, aga lõigatud ja maitsestatud ta sai, olgugi et mikrotükkideks, praetud ka (ma viimasel ajal kuumutan pannil viimasena klaasi veini ja kallan selle kausis või vaagnal soojas seisva liha peale - sel korral poolkuiv valge). Söödud sai ka, mõnusalt mediumist peaaegu tooreni, mõmisedes ja Gruusia leivaga viimaseid lihamahlu-kastmetilku kausist taga ajades.

Lõpp hea kõik hea! Nii hea, et läks eile kordamisele :)
Esimesel korral hariliku õli-äädikakastmega lambasalati ja pipardatud lihatomatitega, teisel korral sulavõiste aedoakaunte ja tomatitega.
Meeslemmik kiitis küll salatit, küll ube :P Esmakordne kogemus. Korda kaks! Hakka või ennast imetlema...
Tõsi, salatikaste õnnestus sel korral erakordselt hästi suhkru-sinepi-soola-pipraga tasakaalu timmida ja salat oli vähe teine, aga aedoad sattusid küll tavapäraselt soolavõis ujuma. Kaks varianti, kas tast hakkab asja saama või ründab mõni tervisehäda, mis pähe mõjub :D

Blogimisest ja lugejatest ja Delfiinidest

Delfi foorum (kui tore ajaviide, eksole) annaks mulle tänase seisuga maailma parima põhjuse see blogi kinni panna. Tegelen siin ju mingite mõttetustega, plagieerimise ja aeg-ajalt kodu- ja välismaiste raamaturetseptide ülepildistamisega. Blogi tohiks pidada ainult kui isiklikku päevikut ja avaldada ainult "enda leiutatud" retsepte (selliseid pole tõenäoliselt olemas - tegeleme kõik igapäevaselt köögis kellegi plagieerimisega, ka enamus retseptiraamatute autoreid) :)

Ma siin juba mõnda ega üritan enda arust "kvaliteeti hoida". Kui ikka pilti pole, siis retsepti ei jaga. Retseptid on eranditult sellised, mis endale on väga maitsenud. Olgu neid postitusi siis pigem vähem ja paremaid, kui rohkem ja kasutuid (ka selliseid näiteid on netiavarustes varnast võtta). See, mis ei õnnestu retsepti poolest või mille tarvis pole kaamerat välja võtnud (iga toidukorda tõesti ei pildista), lihtsalt blogisse ei jõua. See ei tähenda, et ma enamuse ajast ennast näljutaksin ja ainult blogi nimel elaks.

Blogi on siinkohal inimese hobi väljendus (minu töökoht ega vastne doktorantuuriteema pole kokandusega üldse seotud) - olgu selleks hobiks siis eluliselt vajalik köögis askeldamine või selle askeldamise (ja muu meeldiva) jäädvustamine. Ja selle hobi väljendusviis on sügavalt blogija südametunnistuse teema. Kui retsept on kusagilt võetud, siis on igal juhul õigem ka allikale viidata, kui üritada asja enda oma pähe esitleda (pettus tuleb varem või hiljem ilmsiks ja häbi kui palju).
Järgmiseks keelavad delfiinid sellised blogid, kus pildid soovida jätavad ja sellised blogid, kus pildid toitu "liigselt ilustavad" ja sellised blogid, kus toidud on liiga kallid ja sellised, kus ebatervislikult koonerdatakse...

Rohkem tööd teha, hobisid ja head toitu nautida - vähem foorumis kolada! :)
PS! Mitte valesti aru saada. Delfi mind juba ei kõiguta ja blogi kinni ei pane. Inimeste lahmimine ja ülbus, osavõtmatus - pani mind natuke imestama. Enda ümber lihtsalt pole sellist kontingenti. Ja puudust ka ei tunne. Ausalt.