Põllumajandusministeeriumi söökla ;)

Koolitus oli informatiivne, saksakeelsest jutust saan tänu kurikuulsale Frau Lepalehele endiselt üldjoontes aru, sööklast ja sööklatädidest õhkus nostalgiat, vaadake või seda klaasi.

Küülikul on üleval NELI lõikehammast!

Erinevalt eksitavatest lastepiltidest ja multikatest on küülikul (ja jänesel ka) üleval NELI lõikehammast, mitte kaks. Kaks lõikehammast on ülalõualuus hoopis närilistel, näiteks meriseal (ruigav mitte-siga). Ja küülik ning jänes on endiselt kaks eraldi liiki, kes omavahel ei ristu. Samuti ei ole nad kumbki närilised.

Soolapekist ja traditsioonidest

Teate, mulle jubedasti maitsevad imeõhukesed soolaliha viilud rukkileiva peal. Liha peab ikka korralik soolapekk olema, õrnade taitriipudega ja ahjus üle küpsetatud, sool maha kraabitud ning külmikutemperatuurile jahutatud.
Muuhulgas on küpsetamata soolapekiga hea liha praadida, sibula ja hapukoore (või piima ja jahu) kaasabil kastet teha... nagu ennemuiste. Ja ärge tulge mulle rääkima, et paksuks teeb ja veresooni ummistab. Miski ei tee paksuks, kui seda mõistlikes kogustes tarbida - st. soolapekileib ei ole mu igapäevane hommikusöök, kuigi tänitada saan ka neil vähestel kordadel (sest ise ma liha ei soola ja ahju ei oma) ikka korralikult :P. Ja kolesteroolitase on üldse omaette teema (see ei olene üldse ainult sisse söömisest - see link ei pretendeeri absoluutsele tõele, aga annab mõtlemisainet). Kõik on suurtes kogustes või liiga tihti kahjulik, ka muidu kasulikuks tunnistatud toidud. Inimese evolutsioon on pikim võimalik inimkatse, kas pole - selle tulemusi võiks põhjalikumalt analüüsida :) Süüa tuleb mitmekesiselt, naturaalselt ja mitte rohkem, kui ära tarbitakse - liigutada on end tarvis.

See sügav soolapekiarmastus on ilmselt pärit lapsepõlvest, sest maavanaema õli ei tunnistanud ja esimesena praeti vanal raudpannil alati õhukesi kamaraga soolapekiviilakaid, misjärel muud asjad praadima pandi. Need krõbeda kamaraäärega kuumad viilakad maitseid linnast toodud pehme peenleiva peal nii hästi. Mida pekiga praadida ei sündinud, see praeti võiga (pannkoogid näiteks). Kes maitsnud ei ole, sel pole õigust maitset kritiseerida - keedetud-hautatud pekki ei salli ma silmaotsaski, aga soolaliha on hoopis teine teema ja teine maitse-tekstuur.

Soolalihaviilusid on vanad eestlased traditsiooniliselt ikka ka pekileiva sisse pannud, kas siis kuubikutena leivatainasse või viiludena tainakihtide vahele. Samuti hea ja huvitav maitseelamus - tundkem oma juuri :) Ääremärkuseks võib öelda, et tehti ka silguleiba, kuhu soolakalad koos selgroogudega sisse käisid, mis pole vähem maitsev :P

Soolamise ja puuahjus küpsetamise eest pean meeslemmiku vanaema tänama ning julgust kokku võttes peaks selle soolamise osa väikses koguses ka ise ära proovima, kas või suurest nostalgiast.

Lühikeste varrukate hommik

Täna on selle aasta esimene lühikeste varrukate varahommik, väikese hilinemisega, aga kohale jõudis. Olles end korralikult kampsunisse, tuulepluusi, kõrvaklappidesse ja päikseprillidesse pakkinud ning toast õue astnud, avastasin ma kiiresti tõsiasja, et seda kõike sai veerandkaheksaseks kiirkõnniks natuke palju. Juba enne jõge kadus seljast tuulekas ja sillal sain kampsunistki jagu. Päikest oli, sooja ka, tuult aga mitte. Sammusin reipalt, riided üle koti visatud, tööle. Aga eks tegelikult võis juba mõnest eelmise nädala hommikust kahtlustada, et seesinane maailm veel ilusaks võib pöörata :P

Vahel on õnneks nii vähe vaja ja vahel tuleb seda vähest nii kaua ja kannatlikult oodata. Osakem siis pisiasjadest rõõmu tunda ja oma päevi paremaks muuta - siin maailmas on liiga palju ilusat ühe inimese jaoks. Kõiki ja kõike ilusat ja head ei jõua me oma elu jooksul armastada, kõike vaadata, kõike maitsta, kõike kuulata, kõike nuusutada, kõikjale jõuda, kõike katsuda - jäägu ühtedele hingelähedaseks Iirimaa, teistele Itaalia ja kolmandatele Tiibet. Aga oi, kuidas tahaks kõike tunda ja kogeda, eriti praeguses tujus. Tahan joosta, lennata, hingata, armastada, tahan elada. Kui erinev võib olla see, mida näeb süda ja mida näeb silm...

Lehttainaamps pommu ja parmesaniga - tänane õhtusöök

Kiire ja lihtne õhtusöök reedesest lehtainaülejäägist. (Parmesan on tänu pastalembusele külmiku püsiasukas ja oliivõli on ka salati jaoks alati olemas. Ehk siis kiirelt koduste vahenditega.)

Kaasaegsed pommusordid (poes enamasti need ongi - tööstuslikult võimalikult efektiivselt kasvatatud) ei vaja üldjuhul enam soolaga üleraputamist ja seista laskmist ning loputamist, nagu enamus retsepte õpetab, et kibedust kaotada - nad lihtsalt ei ole kohe alguses üldse kibedad.


Lehttainaamps pommu ja parmesaniga

baklažaani (e. pommut e. munataime, Solanum melongena)
lehttainast
parmesani (ehtne on parem, ja täitsa müügil)
head külmpressi oliivõli (extra virgin)
soola
musta pipart

Pane ahi 225 kraadi peale sooja.
Rulli lehttainas natuke õhemaks ja lõika ruutudeks. Pese pommu ning viiluta umbes poole sentimeetri paksuselt (paksemad ei küpse korralikult läbi).
Lao pommuviilud tainaruutudele, pintselda tainas ja pommuviilud üsna ohtralt üle külmpressi oliivõliga (või mis muu asi veel saab olla "ekstra neitsilik", eksole :P). Raputa kergelt üle musta pipra ja soolaga (viimast ainult soovi korral). Lõika kartulikoorimisnoaga peale mõned parmesaniviilud ja torka kuuma ahju.
Küpseta, kuni tainas kerkib ja hakkab jumet võtma.
Naudi värske salati ja toreda kaaslasega (hea vein ei tee ka paha).

Analoogselt võib lehttainaruudule pista ka pommu- ja tomativiilu (sugulased nad ju ongi) ja kõige otsa õhukese viilaka mozzarellat... või mida iganes muud meelepärast - igal juhul on lihtne ja maitsev.

Belgia šokolaad ja Lambic õlu

Reede õhtul ajasime juttu, maitsesime Lambicut ja maiustasime Belgia šokolaadiga. Tänud maitsvate reisimeenete eest Triinule! Lambicu maitsmise isu on meil ilmselt toiduainete mikrobioloogia loengutest saati :P, aga kätte pole sattunud.
Lambic on aeglase spontaanse fermentatsiooni produkt, mis tähendab, et õllele ei lisata pärmi, vaid see käärib mikrofloora varal, mis õhust virdesse langeb. Sellest siis Brüsseli õhu olulisus sellele õllele. Enamasti ei tarbita siiski 2-3 aastat käärinud, gaasita, maitselt haput ja mahedamaitselise vana humala lisandiga Lambicut, vaid sekundaarse fermentatsiooniga valmivaid vana ja noore Lambicu segu (Gueuze ehk Brüsseli šampanja on meeldiv, hapukas, õige kerge mulliga) või koos naturaalse mahla/marjadega käärinud ja tihti magustatud "maitsestatud" toodet (Kriek - kirsiga, Framboise - vaarikaga; mõlemal kerge ja naturaalne maitse, hapukad, nõrga mulliga, pigem siidrile, kui meie sisseharjunud õllemaitsele sarnanevad).
Igatahes on tegu teistsuguse maitseelamusega, nauditavaga sealjuures.

Magusalt vürtsine porgandipirukas

See lahtine pirukas on midagi natuke sarnast USAs populaarsele kõrvitsapirukale, aga siiski mitte päris. Tegu on ikkagi porganditega. Et asjast õiget mekki saada, peab pirukal enne serveerimist laskma täielikult jahtuda (ja lõpus kas või külmikusse panna). Soojast peast ei ole maitseelamus nii hea.

Magusalt vürtsine porgandipirukas
Ø 22-24 cm koogivormile

Põhi:
3.5 dl jahu
0.5 tl soola
1-2 spl fariinsukrut
120 g külma võid (väh. 80%)
paar spl külma vett
1 munavalge

Täidis:
4.5 dl keedetud ja püreestatud porgandit
2 dl suhkrut (vabalt võib täidist maitsta ja vähem panna)
2 muna
1 tl soola
2-2.5 dl piima või kohvikoort
1 tl jahvatatud muskaati
1 tl jahvatatud kaneeli
0.5 tl jahvatatud kuivatatud ingverit
0.5 tl jahvatatud nelki

Põhi:
Töötle köögikombainis või näpi kiiresti külm või fariinsuhkru ja soolaga segatud jahuga pudiks. Lisa 1-2 spl külma vett, töötle ühtlaseks, veereta palliks, keera toidukilesse või pane kaetud kaussi ja jäta vähemalt pooleks tunniks külmikusse. Taina võid valmistada ka päev varem.

Täidis:
Koori porgandid ja keeda pehmeks. Seejärel võid porgandid püreestada või kahvliga katki suruda (pildil). Sega täielikult jahtunud porgandipüreele juurde piim või koor, suhkur, lahti klopitud munad ja (soovitavalt värskelt) jahvatatud vürtsid. Vedeliku kogus võib natuke kõikuda olenevalt sellest, kas porgand on püreeritud või ainult katki vajutatud.

Rulli tainas küpsetuspaberil vormi põhjast natuke suuremaks rattaks. Kummuta tainas ümmargusse lahtikäivasse vormi ja vajuta kohale. Jäta pealmine küpsetuspaber oma kohale ja kalla sellele kiht ube, herneid või spetsiaalsed küpsetuspärlid või võta küpsetuspaber ära, torgi põhi kahvliga läbi ja toesta tainaääred tugevamat sorti alumiiniumfooliumiga. Küpseta põhja ca. 15 minutit 200 kraadini eelsoojendatud ahjus, seejärel eemalda toestus. Pintselda kuum põhi vettimise vältimiseks kiiresti üle munavalgega.
Kalla täidis kuumale põhjale ja pane kohe ahju tagasi. Küpseta 200-kraadises ahjus 40-50 minutit. Pirukas on valmis, kui tainaäärest paari sentimeetri kaugusele torgatud tikk jääb puhtaks (keskelt peabki natuke "kartlik" jääma - muidu kuivab kook liigselt).
Lase täielikult jahtuda ja serveeri :)

Märkus: pildil ei ole pirukas pealt teise tainakihiga kaetud - lihtsalt vorm oli suurem, aga kahekordsest tainakogusest jäi üle ja peale sai laotatud kaunistusribad.
Jahu ja porgandi kogused on mahuühikutes, sest ei kokanud omas köögis ja kaalu polnud käepärast. Seega võivad need kogused ka natuke kõikuda.

Vanilline riisipuder rabarberiga

Retsepti sisse juhatav tekst räägib taevalikult maitsvast magustoidust ja nii just ongi - riis vanill ja vahukoor, magus ja meeldiv, hapukas rabarberikaste. Mõnus.
Aga riisi oli mul kodus millegipärast ainult pruuni, seega tegin riisihelvestega ja pakil oleva vedelikukogusega (piim). Tuli ilmselt natuke "pudrusem", kui oleks pidanud, aga keele viis alla.
Nautisin väikeseid suutäisi ja lugesin kõrvale täna postkasti potsatanud ajakirja - "Oma Maitse" loomulikult. Paar kallit nii hea kingiidee eest ka!

Vanilline riisipuder rabarberiga
4 portsjonit
Rhubarb rice pots, "Good Food", mai 2007

85 g lühiteralist riisi (pudruriisi)
50 g suhkrut + veel 3 spl
600 ml piima
üks vanillikaun, poolitatud
150 ml vahukoort
300 g noort rabarberit, 2 cm tükkidena
3-4 poolitatud maasikat (soovi korral)

Pane riis, 50 g suhkrut, piim ja pikuti poolitatud vanillikaun potti ning aja tasasel tulel keema. Keera kuumust vähemaks, kata pott osaliselt kaanega ja keeda väiksel kuumusel aeg-ajalt segades 30 minutit kuni riis on pehme. Hoia kuumus madal ja pott osaliselt kaetud, et piim üle ei keeks. Tõsta riis kaussi jahtuma. Eemalda vanillikaun (selle võib loputada, kuivatada ja panna suhkrupurki maitset andma).
Vahusta koor ja sega ettevaatlikult jahtunud riisi hulka. Kata kauss ja tõsta külmikusse.
Pane puhastatud ja tükeldatud rabarber potti koos 3 spl suhkru, 1 spl vee ja soovi korral maasikatega. Kuumuta tasasel tulel kuni rabarber on pehme. Jäta jahtuma.
Jaga riis nelja kaussi ja serveeri rabarberikastmega.



Mustad täpid viimasel pildil on looduslik vanill ehk vanilje, õigemini küll poolitatud kaunast piimasse lükatud seemned. Just selline see välja nägema peabki :) Ja see aroom - hoopis põnevam ja sügavam sünteetilise vanilliiniga vanilliinsuhkrust (teate küll, see valge täppideta pulber).
Kaun on kallis aga seda saab olenevalt eesmärgist 2-3 korda kasutada ja kasutatud kauna võib puhtaks loputada, kuivatada ning suhkrutopsi maitset andma jätta (topsi tuleks aeg-ajalt raputada, et maitse ühtlasemalt jaotuks).

Veel rabarberist:
Teistmoodi kook rabarberist

Miks me sööme arutult palju?

Veel üks raamat mu whishlisti tipuotsa on Brian Wansink'i "Mindless Eating: Why We Eat More Than We Think", seda peale mõned päevad tagasi haigena kodus istudes loetud The New York Times'i artiklit.
Tegu on autoriga, kes tundub raputavat meie igapäevast arusaamist söömisest nii, et me seda endale tunnistadagi ei julge. Mees on eksperimenteerinud näiteks kinokülastajatele erineva suurusega pakendites popcorn'i pakkumisega ja näidanud, et suurema totsiku saanud inimesed sõid tervelt 45.3% rohkem kui väiksema totsiku puhul. Juhul, kui popcorn ei olnud enam esimeses nooruses ja ei maitsenud hästi, sõid suurema totsiku võtnud ikkagi 33.6% rohkem.
Teises eksperimendis kasutati harilikke ja end "salaja" täitvaid supitaldrikuid ning tulemusena sõid inimesed täiskõhutunde saavutamiseks viimastest 73% enam suppi.
Hämmastav, kas pole?
"Taldrikureegel" tundub seega mõistlik küll, kuid ainult siis, kui taldrik on mõistliku suurusega, mitte hirmsuur. Põhjus selles, et suurel taldrikul tundub normaalne portsjon väike ja tõstetakse ette visuaalselt sobiv kogus, mis aga oleks üle kaaludes selge liialdus. Ka artiklis on välja toodud soovitus kasutada vanemaid taldrikuid põhjusel, et need on väiksemad. Täiskõhutunnet ei saa usaldada... või kui, siis ehk ainult juhul, kui süüakse aeglaselt ja kauem, kui meil selleks harilikult aega on, et täiskõhutunne saabuks "õigel ajal".
Ja ometi inimesed ei usu, et see kõik ka neile mõjub. Miks ei mõju - mõjub küll.
Hullem veel, mitte ainult taldrikud ei tuleks välja vahetada, vaid söömis- ja kokkamisharjumused tuleks enda jaoks põhjalikumalt läbi mõelda. Seda, mida ja kui palju me sööme, ei määra mitte ainult nälja- või täiskõhutunne, vaid näiteks ka visuaalsed märgid - kui suured on meie taldrikud, kui laiad või kitsad joogiklaasid ja mismoodi on toit meie kappides ning külmikutes paigutatud. Näiteks on artiklis ära toodud soovitus mitte hoida toiduaineid klaasustega kapis, et need ei tekitaks meis pidevalt küsimust, kas oleme juba näljased ja tahame süüa. Klaasuste taga võiks eksponeerida hoopis lauanõusid, mida kohe hammustada ei saa (pealegi paljud toiduained säilivadki paremini hoopis pimedas :P).
Inimesed söövad ka siis rohkem, kui neil on pidvalt võimalus seda teha (tasuta toit üritustel, valmis krõpsud-snäkid kodus, toit köögis nähtaval kohal). Vähemasti saame me valida, mida "nähtavale" jätta - nt. puuvilju (või minu pärast kas või otseselt mittesöödavaid maitseainepurke) lihtsalt kaloririkaste või lausa kahjulike snäkkide asemel.

E. coli ja liha?

Mõninga vee taga on probleeme Escherichia coli, õigemini selle ühe patogeense tüvega - Escherichia coli O157:H7, leviku ja kontrolli alla saamisega. Küll leitakse teda spinatilt, küll lihast ja inimesi haigestub. Teadagi, et kui lihast midagi bakteriaalset endale "külge korjata", siis on oluline liha pind ehk hakkliha oma suure pinnaga on ohtlikum kui muidu liha.

Et siis lingist inspireerituna:
On vist naiivne loota, et meie "masstoodanguliha" (kui sellistes kogustes nii öelda võib) puhtalt päikselistest võililledest ja heinast toitub nagu maal ennemuiste? Mitte, et ma kollat kardaks (mõõdukas hirm on mõistlik), aga lihtsalt pani järjekordselt mõtlema sellele, et kana ja muna ja muu liha võiks olla loomasõbralikus keskkonnas kasvanud ja traditsiooniliselt liigiomaselt toidetud - et sellist ohtu ei tekikski.

OT: läänerindel muutusteta