Kisub kangesti lapsepõlvenostalgiaks kätte viimasel ajal, aga ju siis on isu selline :)
Viimaseks isuks osutus praekartul, see kõige harilikum (toorest kartulist), searasvaga ja sibulaga praetud, sibula-kodujuustu-hapukooresalati ja röstitud rukkileivaga.
Lihtsad praekartulid ja vana Arabia taldrik - paras paar.
Kartuliga on üldse see hull lugu, et olgu sees siis praekartul, keedukartul, aurutatud kartul, ahjukartul või kartulipuder... kartul peab Laura olema. No ei ole paremat leidnud.
Kui suvel on üks paremaid asju maailmas päikeseküpsed lihatomatid, pühvlimozzarella, aromaatne basiilik ja natuke head oliiviõli, siis talvel... tuleb appi võtta pesto ja soojamaised kirsstomatid, mis vastupidiselt talvisele "Hollandi plastikule" on üsna üllatavalt tomatimaitsega.
Pildil on salat küll veidralt rohekat sorti tomatitega ja basiiliku asemel hoopis karulaugupestoga, aga hirmmaitsev sellest hoolimata :)
Varieerida võib veelgi - näiteks segada kaste happe ja suhkruga hoopis vinegretiks ja lisada salatisse rukolat või mõnd tugevamat lehtsalatit.
Juhuu! Lohutusauhind laiskloomale :D
Tänud ja tervitused Perenaine.ee maiasmokkadele!
Kuna meekoogi retsepti oli vaja soodaeksperimendiks, siis valisin eksimise vältimiseks TEKO retsepti, kus margariin on muidugi asendatud võiga ja sõnastust muudetud.
Kook on mesimagus, ehe ja hea - nagu üks meekook olema peab.
Küsimus meekoogi, sooda, kerkimise ja niisama vuhistamise kohta Nami-nami foorumis pani mind natuke mõtlema ja lugema.
Soodat (NaHCO3), söögisoodat, me teame eelkõige kergitusainena. Niiskes tainas happega reageerides annab ta üheks produktiks süsihappegaasi, mille mullid tainast kergitavadki (analoogselt pärmile, mille elutegevuse tagajärjel ka süsihappegaasi eraldub).
Et aga sooda (aluseline) ja happe reaktsioon algab kohe tainale vedelikku lisades ja tainas tuleb kiiresti-kiiresti ära kasutada, kasutan nii mina kui ilmselt ka paljud teised enamikul juhtudel, kus vähegi võimalik, hoopis küpsetuspulbrit, kus komponente on rohkem ja kerkimise teine faas käivitub alles kuumutamisel, mistõttu küpsetuspulber on stabiilsemate tulemustega, lollikindlam ja igal juhul lihtsam kasutada. Seda juhul, kui tainas ise juba ei sisalda suuri koguseid hapusid komponente ja sooda kasutamine muutub mõistlikuks - no näiteks hapupiimapannkookide puhul.
Arvamus, et sooda+sidrunhape ongi sama, mis poes leiduv küpsetuspulber, ei pea seega paika. Küpsetuspulbris on harilikult kaks happelist komponenti, üks alus ja lisaks säilimise huvides niiskuse sidumiseks veidi tärklist. Kahes happelisest komponendist üks on kiiretoimeline (nt sidrunhape) ja teine aeglasetoimeline, mis hakkab tööle alles kuumuse mõjul (nt naatriumdifosfaat) ja mida on koguseliselt esimesest palju rohkem. Niipaljukest siis soodast ja kergitamisest.
Soodal aga on teisigi voorusi.
Esiteks peaks enda jaoks selgeks tegema, mis on pruunistumine. Maillard'i reaktsiooni näol on tegu protsessiga, kus pruunistumine leiab aset valkude koostises olevate aminohapete ja redutseerivate suhkrute reaktsioonis. Nii pruunistub näiteks liha ahjus või pannil, saiakoorik küpsemisel või sai rösteris, kondenspiim või kondipuljong väga pikal keetmisel. Samal põhjusel on tumedam linnastest valmistatud leib või õlu. Lisaks välimusele, annab pruunistumine toidule ka maitset ja aroomi.
Pruunistumist Maillard'i reaktsioonil soodustavad aluseline keskkond ja temperatuuri tõstmine, aeglustavad keskkonna hapestumine ja vee lisamine. Siit lihtne loogika, miks veerikkal ja vaid 100 kraadi juures keeval puljongil võtab pruunistumine rohkem aega kui tulisel pannil praetaval lihatükil. Puljongi puhul saab süsteemi veidi petta ja konte enne keetmist ahjus küpsetada. Mida väiksem niiskusesisaldus, kõrgem temperatuur ja aluselisem keskkond (keerulises keeles kõrgem pH), seda kiirem reaktsioon. Nii kasutame me seda toidus.
Madalal temperatuuril ja hoopis teistel eesmärkidel toimub sama protsess aga ka meie kehas.
Kus siin siis sooda mängu tuleb? Sooda kiirendab läbi pH tõstmise pruunistumist. Nii lihtne see ongi. Kes meist ei teaks no näiteks suupisteks pakutavaid soolakõrsikuid või võõrapäraseid vesikringleid - needki on enne küpsetamist kastetud aluselisse lahusesse, et saavutada küpsemisel pinna värv ja maitse.
Siit, kui kerida allapoole videoni, võib vaadata, kuivõrd sooda lisamine kiirendab näiteks sibula pruunistumist, noh, et kui oma silm on kuningas :P
Nii ja nüüd küsimus laiale ringile, tulles tagasi meekoogi juurde - milles võib seisneda vahe, kui lisada sooda kas kuumale või ja mee-suhkrusegule ning siis koogisse või taina segamise lõpus koos jahuga märga tainasse? Viimasel juhul sooda ilmselt pigem kergitab tainast, mingi vähesegi happe olemasolul, aga esimesel juhul? Kummal juhul jääb kook iseloomulikult tume ja "meekoogi maitsega"?
Nüüd ei jää muud üle, kui hakata mõlemit pidi meekooki küpsetama, et asjas ise veenduda :D
Parandus, koogid proovitud ja on ikka vahe sees küll!
[Hiljem] Koogi küpsetamiseks täna ilmselt ei lähe, aga sibulat on rohkem kui küll, kõht lõunaselt tühi ja sooda leidsin ka üles. Võtsin ühe sibula, poolitasin, hakkisin ja praadisin samal pannil. Vasakpoolne pool sai näpuotsaga (no õige vähe, vähem kui harilikult soola) soodat, parempoolne pool mitte. Praadisin keskmisel leegil ja segasin kumbagi poolt eraldi.
Peab mainima, et soodaga praetud pool, mitte ainult ei pruunistunud kiiremini, vaid ka ühtlasemalt ja maitses magusam ning subjektiivselt parem.
Ma nüüd paigutan igatahes sooda kuskile kättesaadavamasse kohta, mitte enam kapi ülemisele riiulile, sest sibula praadimisel läheb see ilmselt teinekordki käiku :)
Sellest, kuidas ühest linnust mitu päeva söönuks saab, olen ma siin kuskil juba rääkinud.
Alustama peaks vist sellest, et mina söön suppi, sellist kodust ja kodumaist klassikalist, imeharva ja meeslemmik hea meelega ei sööks seda üldse, kui ma vahel ei sunniks :) Siiski-siiski, ahjukana sööme me jälle üsna tihti ja järele jäänud "luukered" rändavad sügavkülma. Samuti on koertele sügavkülmas harilikult olemas 1-2 toorest supikana. Ka juhtub vahel, et kuskile muu toidu sisse on vaja sellerit ja sibulaid, no näiteks Bologna kastmesse. Ja minul käib vahel kallal vastupandamatu kana-klimbisupi isu. Kui need asjad nüüd kõik õnnelikult kokku juhtuvad sattuma, siis saab kanasuppi, rukkileiva ja parema juhul külma valge veiniga. Kana-klimbisupp on ju puhas lapsepõlvenostalgia...
Retsepti aga ei tule, sest seda pole olemas. Supp, see on maitsvalt imelihtne, aga puljong peab hea ja õige olema :P
Vajalik kraam on tekstis alla joonitud.
Tarbija24.ee on minu silmis tuntud oma geniaalsuses edastada uudiseid nii, et algallika iva ja olemus täitsa kaduma läheb ja pea peale pööratakse, eriti, mis puutub vähem või enam teadusuudistesse, aga sel korral on nad ilmselt lausa ennast ületanud.
Olgu siinkohal öeldud, et need Eestis toodetud-pakitud "anšoovised" ei meenuta maitselt õiget anšoovist ka väga hea kujutlusvõime korral ja ansoovist nõudva retsepti võivad nad korralikult kiluselt ära rikkuda! Kui tahate kilu, ostkegi kilu ja kui vaja anšoovist, muretsege anšoovist. Võlts "Kipperi anšoovis" jäägu toojale imetleda.
