Aega pole haige olla...

Üleeile: korralik migreenihoog
Eile: nõrkus ja lihasvalu, õhtuks palavik
Täna: hommik algas peavalu ja arusaamatult kõrge palavikuga
Homme: the same old, same old
Ja endale meeldetuletuseks - põdeda ja ravida tuleb end siis ja kohe, kui haigeks jääma hakkan, mitte kangelast mängida, tööl käia ja lasta end nädal hiljem hoopis rängemalt maha murda.
Niipaljukest siis kõikvõimalikest nädalavahetuse- ja pühadeplaanidest...
Nii et mõned päevad ma ei koo ja ei kokka :):( Söön hoopis tavapärasest rohkema küüslauguga guacamolet ja joon rohke mee-sidruni-ingverimöksiga taimeteesid peale või midagi. Ja kui palaviku tõttu enam maitset üldse ei tunne, siis läheb vast hapukurgivõileib ka käiku.

:( Väljas on soe ja päike paistab, lapsed jooksevad lühikeste varrukatega ringi.
:( Google on ka minu personaalse kodulehe koos kogu sealse infoga ära kaotanud.

Toidu kuumutamisest plastiknõus...

Megnut kirjutab plastiku kuumutamisest seoses viimase aja sous vide'i lainega. Arvata võib, et plastikust anumas (polüet(ül)eenist kottides, karpides, kaussides, jne.) ei ole kuigi tervislik toitu kuumutada ega keeta, sest plastikust võib toitu sattuda kemikaale ja kõrgemal kuumusel võivad näiteks kotid lihtsalt sulada.
Võtame siis teadmiseks, et enne mikrolaineahju pistmist kallame toidu mõnest traditsioonilisest materjalist anumasse (klaas või keraamika) - mikrolaineahju tervislikkus on muidugi umbes niisama kui mitte veelgi rohkem kaheldav [link, link]. Head aega Tupperware! Ja kuidas selle sous vide'iga siis ikkagi on (kuigi kuumus jääb alla vee keemistemperatuuri)?

Põgusalt polentast (ja salatsigurist)

Polenta on Itaalias, Balkanil, Kesk- ja Lõuna-Ameerikas populaarne maisitoit, aga ju süüakse maisiputru igal pool, kus maisigi kasvatatakse [veel üks hea link]. Sisuliselt on tegu maisimannast pudruga, mida süüakse soojalt või lastakse taheneda ja süüakse niisama, leiva asemel või hoopis grillitakse-friteeritakse ja serveeritakse suupistena. Kõige rohkem seostatakse polentat Põhja-Itaaliaga - polenta ja risotto on seal niisama tähtsad kui pitsa ja pasta lõunas.
Ajalooliselt valmistati seda talupojatoitu vaskpotis (paiolo) ja elaval tulel, aga kööki põlema sellepärast tänapäeval siiski panema ei pea - heast paksupõhjalisest potist ja puulusikast piisab täiesti. Samuti on polentavalmistamine traditsioonilisel viisil pikk protsess, mis kahtlemata annab ka parema tulemuse, kuid elu lihtsustamiseks on mitmel pool saada ka eeltöödeldud maisimannat, mis on analoog meilgi tuntud kiirputrudele. Eestis pole sellist siiski näha olnud.
Polentat serveeritakse sooja pudruna või tahkena koos kastme ja/või liha või kalaga. Itaalia polentas on tähtsal kohal või ja juust. Viimast üldjuhul ei kasutata pasta/risotto/polenta puhul koos kala või mereandidega.
Polenta valmistamiseks soovitavad erinevad allikad erinevatel eesmärkidel, vett, puljongit, eelmiste segu piimaga või piima. Puhta maitsega vesi, või ja juust on siiski klassika.

Giorgio Locatelli kirjeldab oma raamatus "Made in Italy" perekondlikku polentatraditsiooni nii soojalt ja elavalt, et seda võib peaaegu maitsena tunda. Eks traditsioon ongi see, mis seob.

Polenta röstitud sibulahelvestega

1 l vett
200 g maisimannat
2 tl jämedat soola
1 spl à la Meira röstitud sibulahelbeid
30-50 g võid
paar peotäit värskelt riivitud parmesani

Aja vesi keema ja lisa pidevalt segades maisimanna. Keera kuumust vähemaks ja sega kuni paksenemiseni. Õigel kuumusel lõhkevad polenta pinnal aeg-ajalt üksikud suured mullid. Jätka segamist. Paksenenud polentasse sega sool ja sibulahelbed. Olenevalt maisimannast võtab valmimine üldjuhul aega kuni pool tundi. Pikemal küpsetusajal võib osutuda vajalikuks vee lisamine ja edasi keetmine - pikem valmistusaeg annab parema ja küluslikuma maitse. Erinevalt pastast ei mõju "ülekeetmine" polentale eriti laastavalt.
Võta pott tulelt ja sega kuuma pudru sisse või ning juust. Oota 5 minutit ja serveeri soojalt või... kalla kuumalt lõikelauale kuhja või mõnda küpsetusvormi ja lase jahtuda ning tahkuda. Lõika tükid ja serveeri juustu või kastmega või grilli/friteeri ja serveeri suupistena.

Friteeritud polenta juustu ja salatsiguriga

tahkunud polentat
salatsigurit ehk endiiviat [link][link]
võid, soola, siledalehelist peterselli või muid ürte
veidi valget veini või sidrunimahla
kreemist Gorgonzola juustu

Lõika suuremad salatsigurid neljaks või pisemad pooleks ja hauta üsna rohkes võis veini, soola ja hakitud peterselliga peaaegu pehmeks.
Samal ajal friteeri polentaviilud õlis kuldseks. Seda võib teha ka pannil paksemas õlikihis polentaviile vahepeal keerates.
Serveeri kuumalt Gorgonzolaga. Kuigi Gorgonzola on polenta traditsiooniline kaaslane, jääb selle maitse mulle hajumatuks ja mõni natuke mahedam valge- ja sinihallitusega juust meeldib rohkem. Hea Chianti maitses selle kõige kõrvale samuti.

Kitsas toidueelarve teeb paksuks

Artikkel sellest (USA näitel), et piiratud rahalised võimalused mõjuvad halvasti inimeste kehakaalule, sest odavam toit kipub olema energiarikas, ent muus osas üsna vaene, liigselt töödeldud, odavast toorainest. Ei jaksa osta liha, siis söön keeduvorsti (rasv+jahu+soja? vms.); ei jaksa osta mahla, ostan limonaadi (vesi+suhkur+sünteetika?); päris tomatist pastat-ketšupit peetakse mõttetult kalliks, ostetakse punast tomatimaitselist tärkliselahust; jne.
Kogu see jutt doteerimisest ja selle mõjudest võib tunduda kauge, aga... meie tööstus ostab ju ka ometi (odavat) toorainet sisse - või kust kogu see mõistusevastaselt võimutsev soja ja modifitseeritud tärklis siis tuleb - meie tervise huvides igatahes mitte.

Oh, ja rääkimata tervislikust toidust laiemalt kui ainult odavatest kaloritest. Margariin on hinnalt odavam, aga või tervislikum, vähemate "keemialisanditega" tooted ja maheköögivili on samuti tunduvalt kallimad lisandeid täis ja normi piires maksimaalselt väetatud-mürgitatud "tavakaubast".
Vähemasti võid võib nüüd tõesti silti kontrollimata või pähe osta :) "Taluvõi" on nüüd ju võie ja kuuldavasti peab vist ka põhjanaabrite Voimix nime muutma :P

Tervislikult maitsvad patud

Tume šokolaad (kakao, kui selline) alandab vererõhku [link artiklile ka], aga ärge siis suhkru ja rasvaga sealjuures liialdage - magusat piimašokolaadi ja rohke suhkruga kakaojooki see vast siiski ei vabanda :P
Alkohol muudab väidetavalt marjad ja puuviljad tervislikumaks. Iseasi, kuidas on suurte koguste alkoholi tervislikkusega...

Varjukannike vol. midagi, st. õitseb jälle

Ja Red October õitseb jälle :) Mäletan veel esimeste õite ootamist, aga need seekordsed ei lasknud end nii pingsalt oodata, tulid kähku ja hulgakesi.
Huvitav on aga hoopis see, kuidas Red Octoberi alguses helerohelised lehed on ilmselt erinevatest valgustingimustest tulenevalt palju tumedamatega asendunud.

Jutujupid Emajõe kaldal...

Jõe ääres (ja peal) saab õhtul pirukat süüa ja maailmaasju arutada ja seda mille kõrvale ja kas üldse millegi kõrvale Lambic'ut tarbida passib (kas keegi teab?). Mööda podistab sõita näiteks kumminaisega vehkiv paatkond ja pardid ujuvad rahus ja saiapala lootuses, noored emblevad loojangus... Päike vajub ja pinge kaob ja tuju läheb heaks ja tekib sisemine soov täiesti vale toodet karpi kaaluvale Kaubamaja teenindajale naeratada ja kohvipakk kotis heatujuliselt koju jalutada ja Pätsile pai teha. Ilus jõgi, ilus päike, ilus sõbralik õhtu. Punkt.

Krõbe kodune müsli

Elsa on seda teinud ja Maarja on seda teinud ja mida minagi hommikul omatehtud jogurti kõrvale muud ikka naudin kui võrratut kodust ja krõbedat müslit.
Ma olen üks neist veidrikest, kes kuiva rosinat oma taldrikus ei salli, kuid just rosinat ja närimisele raskesti alluvat kaerahelvest kipuvad müslikarbid poeriiulil täis olema :( Rääkimata kõigist neist lisatud vitamiinidest ja mineraalidest, mida ma tervise huvides pigem vältida üritan, brrr...
Tahan rosinata - aga pähklite, seemnete ja kuivatatud puuviljade-marjadega ei koonerda. Ainus piir on kujutlusvõime.
Tahan mõistlikus koguses krõbedat ja kergesti näritavat kaerahelvest - võtan Heleni täistera pudruhelbed (auruga eeltöödeldud, ei pea nii palju närima) ja röstin neid suhkruga.
Tahan mitmekesist ja tervislikku mineraalide ja vitamiinidega - valin võimalikult erinevad koostisosad puuviljade, marjade, seemnete-pähklite ja teraviljade hulgast.

Krõbe kodune müsli
26 cm diameetriga pannitäis
(retseptis on kõik maitse järgi asendatav, kas või kuivatatud võilillejuurtega)

50 g kooritud sarapuupähkleid
50 g kreeka pähkleid (või India pähkleid)
50 g kooritud kõrvitsa ja/või päevalileseemneid
50 g kuivatatud banaanilaaste
50 g röstitud kookoslaaste
150 g kuivatatud viigimarju (7 tk) või aprikoose
200 g Heleni täisterakaerahelbeid
100 g demerara suhkrut (või mett)

Pähklid hakkida väiksemaks ja banaanilaasutd murda tükkideks. Viigimarjad või aprikoosid lõigata ka pisemaks. Varuda kõik koostisosad käeulatusse ja ajada kuiv pann kuumaks. Röstida pähkleid, kõrvitsaseemneid ja kaerahelbeid pidevalt segades kuni on tunda "kaerahelbeküpsise lõhna". Lisada suhkur - suhkur sulab, segada tuleks üritada võimalikult ühtlaselt.
Segada sisse banaanilaastud, kookoslaastud ja viigimarjad ning tõsta müsli tulelt ära. Kallata müsli laia suuga puhtasse ja kuiva nõusse või lausa ahjuplaadile jahtuma. Peale jahtumist kallata müsli säilituspurki.
Edasi oleneb koostisest. Kui müslis on viigimarju, aprikoose või muid mitte täiesti kuivi komponente, siis ei tohi müslit hoida täiesti suletud nõus - õhk peaks juurde pääsema. Müslipurki tuleks hoida kuivas ja stabiilse temperatuuriga kohas (mitte niiskes, ega seal, kuhu päeval päike peale paistab - et vältida kondensvett).
Naudi hommikuti jogurtiga, küpseta keeksisse või näksi niisama!

Juustusaiad lehttainast

Siit ja siit tuli hirmus isu peale. Pole ammu juustusaiu teinud :) Ei teagi miks.

Valmis lehttainas on igati tänuväärne - selle saab õhemaks rullida ja teha mida iganes, väga kiirelt. Nende juustusaiadega läks kokku vast veerandtunnike. Aga taina vahele võib määrida ka šokolaadikreemi, võid-kaneeli-suhkrut, võid-kakaod-mooniseemneid või muud - kokku rullida, viilud lõigata ja 220-kraadises ahjus valmis küpsetada.

Õllemaitsmise kõrvale tegin saiu riivjuustu ja hakitud värske peterselliga, aga peterselli asemel võib kasutada ka sulatatud ja kuivaks pigistatud ning hakitud spinatit. Juustu võib vahetada hallitusjuustude vastu. Riivjuustusse võib segada hakitud vürtsikat sinki-vorsti või maitseaineid - näiteks tšilli- või sibulapulbrit, köömneid, vürtsisegusid, mis iganes meelele meeldiv tundub.
Õlle kõrvale sobivad hästi ampsu või paari suurused saiad(pildil), mitte tavasuuruses. Selleks lõikasin 800-grammise tainarulli kolmeks jupiks, rullisin natuke õhemaks, katsin juustu ja peterselliga, rullisin pikemat serva pidi kokku, lõikasin paarisentimeetrised jupid ja küpsetesin 220 kraadini eelsoojendatud ahjus kuni tainas oli jumekas ja juust sulanud (alla 10 minuti kindlasti).

Kirsiõlu ja sibulamarmelaad

Nädalavahetusse mahtus ka õllemaitsmine. Puls Märzen ehk märtsiõlu, Puls Kirsiõlu ja inglaste Spitfire Premium Kentish Ale. Spitfire oli hea kogemus, märtsiõlu maitses täitsa mõnus, aga mina jään Tõmmule Hiiule truuks. Mõlemad on siiski uuesti proovimist väärt. Kirsiõllega läks aga natuke nihusti. Olen kuulnud mitmeid seda kiitvat ja eriti naistele sobilikuks nimetavat, aga õlu oli justkui liiga vesine ja samas natuke liiga tugeva kirsimaitsega. Oleks tumedalt õllelt oodanud tummist kirsisust ja sügavat maitset, aga pudelis ootas pettumus - seda siis joomise seisukohast. Kirsiõlle maitse oli siiski piisavalt huvitav, et ärgitada mind seda toidus kasutama. Kohe meenus Pille viski-sibulamarmelaad, miks ei peaks see ka kirsiõllega töötama :) Ka David Lebovitz on teinud sibula-õllemarmelaadi, küll aga šokolaadiga.


Kirsiõlle-sibulamarmelaad

200 g punast sibulat
2 dl tumedat kirsiõlut
20-30 g demerara suhkrut (maitse järgi)
näpuotsaga soola
musta pipart

Koori sibulad ja viiluta õhukeselt või lõika ribadeks. Prae kergelt poti põhjas väheses oliivõlis. Lisa kirsiõlu, suhkur ja sool ning hauta vaid peaaegu keevana kuni enamik vedelikust on aurunud ja marmelaad pakseneb (umbes poolteist tundi). Ära lase pruunistuda! Maitsesta pipraga ning kuumuta veel mõni minut.
Serveeri kuumalt või külmalt suupistelaual näiteks röstsaia või näkileivaga. Röstitud Hagari Kaera-Jaaniga sobis eriti hästi :)
(Retseptist saab täpselt pildil oleva väikese koguse, aga retsepti võib vabalt kohandada ka tervele pudelile ja poolele kilole sibulale. Pott või kastrul peab olema piisavalt väike, et õlle-sibulasegu mõistlikult põhja kataks.)

Jogurt ehk Türgi jogurti nostalgia Kreeka kaudu

Kas ma juba olen õhanud Türgi paksu, maheda ja nii meeldivalt kreemja jogurti(yoğurt, süzme) järgi, mida kodumaised hapud ja tärklise või muuga paksendatud aseained kahjuks isegi ei meenuta. Ei ole? Või olen? Sealt on pärit ka sõna tüvi ja Lähis-Idast jogurti valmistamise traditsioon kui selline. Igatahes see on üks mu olulisematest "roosadest toidumeenutustest". Hommikune jogurt puuviljadega ja/või pähklite ja meega, ayran... mmmmmm. Ei jõua seda piisavalt kiita. Pajumäe mahejogurt küll maitseb peaaegu sarnaselt, aga konsistents on hoopis teine.
Ja siis "kiusas" Pille mind järjekordse pisikuga :) - Stockmannis olla Kreeka Total müügil ja seda saab juuretisena kasutada - muidugi, elus kultuur ju, oh mind totut :P Olgugi, et jogurti sünnikohaks loetakse erinevates allikates eelkõige Türgit, on maailmakuulsaks saanud siiski pea et identne Kreeka jogurt (γιαούρτι).
Ja mida teeb siis mõtte jooksma ja sõrme sügelema saanud tibi? Helistab Tartusse liikuvale köögivõõrale meeslemmikule ja saadab viimase pühade eelõhtul rahvast pungil Stockmanni otsima midagi, mida ta kunagi näinud pole ja mida kahjuks isegi letis väljas pole, nii et seda mitmelt teenindajalt tükk aega taga tuleb otsida. Ja siis peab ta vajalikuks igaks juhuks üle küsida, et kas ma tahan rasvatut või 10 %. Otseloomulikult seda viimast, ehtsat, just sellist nagu meeles mõlgub (Kreeka ja Türgi jogurtid ongi harilikult 9-10% rasvasisaldusega, head ja tervislikud - jogurtit süüakse seal pea kõigega ja pea igaks puhuks).
Minuni see totsik igatahes jõudis, tükkis paari purgi Kalamata oliividega (mmmm!).

Jogurt

1 l täispiima (või poepiima + koort)
2-3 spl eluskultuuriga lisanditeta jogurtit

Kuumuta piim (või umbes 4-5% piima-kooresegu) aeglaselt auramiseni, ideaaljuhul umbes 85 kraadini. Ära lase keema - piim saab juurde keenud maitse. Kalla piim puhtasse toasooja keraamilisse või klaasnõusse (mitte plastikust ega metallist) ja lase jahtuda 45-42 kraadini (käele tuntavalt soe, "väikesel sõrmel ei ole enam kuum"). Ära sega - tekkiv nahk peab terveks jääma.
Võta külmikust totsik Kreeka jogurtit või eelmisest laarist jäetud "seemet", lase soojeneda toatemperatuurile ja sega 2-3 sl jogurtit paari sl toasooja piimaga ühtlaseks.
Nirista jogurt mööda kausi ääri piima sisse nii, et piimanahk terveks jääks. Mässi sooja salli sisse ja lase üleöö sooja kohas (42°C) seista. Vajalik käärimise pikkus oleneb ka aastaajast ja võib varieeruda 6-12 tunnini - selles suhtes on oma maitse kuningas. Mida pikemalt soojas hoida, seda hapum jogurt saab. Soojaks kohaks sobib näiteks küpsetamisjärgselt piisavalt maha jahtunud ahi (aitäh, Pille, soovituse eest), aga ideaaljuhul peaks 42 kraadi püsima üsna ühtlaselt - äkki sobiks olemasolu korral toidutermos või põrandaküttega vannituba. Soojus on väga oluline, sest jogurtit (mitte ainult Kreeka ja Türgi omi, vaid ka kodumaiseid, kui neid juuretisena kasutada) kääritavad homofermentatiivsed termofiilsed kultuurid (peamiselt Streptococcus salivarius ssp. thermophilus ja Lactobacillus delbrueckii ssp bulgaricus).
Peale soojas kalgendi tekkimist tõsta jogurt paariks tunniks külmikusse.

Sellisel juhul on jogurt küll paks, aga muutub segades oluliselt vedelamaks ning segamata kujul valgub lusikaaukudesse vadak ehk juusutvesi. Seepärast võib jogurtilt peale soojas hoidmist naha ära võtta ning marliga kaetud sõelale kallata ja koos sõelaga paariks tunniks külmikusse tõsta (pildil nõrutamata). Pikemal nõrutamisel on tulemuseks toorjuust. Nõrutamine ongi see, mis jogurti rasvaprotsendi täispiimast ca 10-ni tõstab.

Selliselt valmistatud jogurt on taevalik, aga ära unusta mõnda supilusikatäit "seemneks" jätta. Jogurt säilib kaetud nõuga külmikusse asetatuna kuni paar nädalat.

Erinevalt kitse- ja lambapiimast valmistatust ei talu lehmapiimajogurt kuumutamist ja tõmbub tükki! Et seda ei juhtuks, tuleb liiter jogurtit vedelaks segada ja lisada üks toores munavalge või supilusikatäis piimaga pastaks segatud maisijahu noaotsatäie soolaga. Lasta pidevalt segades keema tõusta, kuumutada segades madalal kuumusel 10 minutit ja kasutada. Selliselt töödeldud jogurt enam tükki ei tõmba.

Kodune jogurt, kui klassikaline kääritatud piimatoode sobib ka laktoositalumatuse puhul, sest kääritajad on suure osa laktoosist ära tarvitanud. Poejogurtid seevastu on palju suurema laktoosisisaldusega, sest jogurtipiima "tugevdatakse" piima- või lõssipulbriga - sellisel juhul on hapupiim või kefiir laktoositalumatuse all kannatajale parem valik.

Teoorialingid: link, link, link

Jogurtiga retseptid Total'i kodulehel
Retsept raamatust "Traditional Greek Cooking: The Food and Wines of Greece" (George Moudiotis)

Polentaküpsised kuivatatud kumkvaatidega

Tirtsikas palus külaskäiguks midagi huvitavat kokata... Hmmm, pole inimest kaua näinud, ei tunne söömisharjumusi ega seda, mis on huvitav, aga mitte liiga huvitav, et süüagi ei julgeks. Loodan, et vähemalt osaliselt suutsin sedagi eesmärki täita :) Tore oli teiega! (Ja küll ma heietan sellest sibulamarmelaadist siin veel ka.) Ja muide, Triinu, kui ma enne arvasin, et teist nii segast inimest ei saa olla, kes tomatit ei sööks, siis... elu näitab vastupidist :D

Valituks osutus väikeste mugandustega näiteks Nami-namist pärit polentaküpsiste retsept. Maitsesid hästi jäätisega ja järgmisel hommikul kohviga ja niisama ka. Et mitte kellelegi kogemata ebameeldivat üllatust valmistada, siis maisimanna jääbki hamba alla krõbisema. Seda saaks vast natuke ohjeldada, kui kasutada polenta valmistamiseks mõeldud eeltöödeldud "kiirvarianti", aga seda mul võtta polnud.

Polentaküpised kuivatatud kumkvaatidega (umbes 50 tk)

170 g võid
170 g suhkrut
255 g maisimannat
100 g nisujahu
2-3 kuivatatud kumkvaati ehk kinkanit
2 suurt muna

Näpista või, suhkur, maisimanna ja jahu puruseks, lisa võimalikult peenelt hakitud kuivatatud kumkvaadid ja munad. Tainas jääb lusikaga segatav. Kata tainas toidukilega ja pane tunniks ajaks külmkappi tahenema või valmista tainas eelmisel päeval ja jäta üleöö külmikusse. Külmas muutb tainas tahkemaks ja võimaldab pallide veeretamist.
Veereta tainast käte vahel umbes vutimunasuurused pallikesed (pildil) ja tõsta küpsetuspaberiga kaetud suurele ahjuplaadile, jättes küpsiste vahele 5 cm ruumi. Küpsised vajuvad ise õhukeseks ja ääred jäävad ilusamad, kui palle enne küpsetamist laiaks ei vajuta.
Küpseta 190-kraadises ahjus 5-6 minutit, kuni küpsiste servad on kuldsed (pildil).
Võta küpsetusplaat ahjust välja ja lase küpsistel enne serveerimist 15 minutit jahtuda.

Mõnusalt lihtsad ja krõmpsud polentaküpsised sobivad hästi kohvi kõrvale, samuti jäätise või šokolaadiste maiustuste juurde.

Teletupsud, muumid, ohtlikud üllatusmunad...

Leia 10 erinevust!
Hämmastav, kui kiiresti turvalabori alarõhk ja hingamist oluliselt takistav mask inimest väsitavad ja ülejäänud päevaks tuimalt loivavaks olevuseks muudavad. Alles jahe välisõhk suutis mind natuke turgutada, aga heast unest paremat väsimuseravimit vist siiski pole.
(Pilt siis läbi akna ikka, kuna tehnika vist ei suhtu läbi autoklaavi ruumist väljumisse eriti positiivselt.)

EDIT: Hehe, kallikesed, teie küsimused lõbustavad mind :) Mina olen ikka vasakul, paremal on Lea. Kaamerat kõdistas Helen.

Munad ja värvid: sibulakoorte, marjade ja spinatiga

Ma olen kasvanud täiesti religioonivabas perekonnas ja kevadpühad on minu jaoks tähendanud ainult traditsioonilist sööki ja munade värvimist, perega koos olemist ja koos tegemist. Nende tegelikku tähendust mõistsin ilmselt alles millalgi põhikoolis. Siiski on tegemist ka kristlusest kaugele väljapoole levinud traditsiooniga, mille algset tähendust ei peaks mitteristlastele väe ja võimuga peale suruma, nagu see vahel juhtub. Pühad muutuvad... nii nagu kristlus kunagi jõuluaja üle võttis, on see nüüdseks "paganate" hulka tagasi jõudnud. Miks ei võiks ka munadepühi tähistada religiooniväliselt? (Siinkohal ei kasuta meelega ülestõusmispüha terminit.) Igaühele oma...

Mulle meeldivad sibulakoortega värvitud munad, kohe väga. Aga lugedes erinevatest värvimisvõimalustest, otsustasin proovida. Spinatist ja petersellist jäid õrnad beežid toonid. Punastest sibulakoortest kohati sinakad, sinisetäpilised, kohati sibulakoorele omased pruunid-kollased laigud. Jõhvikaid, astelpajumarju, punaseid sõstraid ja tsitrusekoori ma tagantjärele ei tuvastanud, aga mustikas värvis siniseks küll. Kohv, porgand ja punapeet jäid seekord veel proovimata, värvilised lõngad ja kruubid samuti.

Värvimiseks on tarvis hunnikut sibulakoori ja muud värvivat, puhast sukka, niiti ja mune. Tore kui leiaks kuskilt kanad, kes ilma templita mune muneks :P Kui nii hästi ei õnnestu, siis tuleks kõige tugevamalt värvivad asjad templi peale sättida. Suka peaks tagasi rullima ja siis munad ükshaaval koos sibulakoortega sinna sisse pakkima peale iga muna sukka vahelt kinni sidudes. Ideaalsel juhul, ei paista valget munapinda kohe üldse.
Ja ei mingit munade torkimist ega soolast keeduvett ega muud nalja, et munad ei puruneks. Munad lähevad katki ebaühtlase soojuspaisumise tõttu - seega tuleb kasutada toasooje mune, mitte otse külmikust võetuid, ja sukas munad tõsta pliidile külmas vees ning ei juhtu nendega midagi. Pliidile asetamisest alates mõõta aega 15 minutit (kui poti mõõtmed jäävad mõne liitri juurde ja ei ole äärmuslikud). Ehk siis keeta natuke kauem, kui muna harilikult. Nii hakkab värv paremini külge.

Kõige põnevam on mune sukast lahti pakkida. Lapselik lust tuleb peale. Iga muna on isemoodi ja ainulaadne.
Selliselt värvitud munad võib läike andmiseks kergelt rasvaga sisse määrida, kui neid kohe koksimiseks ära ei tarvitata.



Möödunudaastased munavärvimised Tallinnas :)

Vihma ja päikest, suurt ja väikest

Kas ei saaks nii, et vihma sajaks ainult öösel ja padukaupa, kas või äikest või just äikest, aga mitte Jaanilauba öösi, ja siis hommikusse vihmajärgset värskust, päeva päikest, õhtusse sumedust...

Ja nii igaks juhuks, ega kellelgi varsti esmaklassilist nõgest üle ei kipu jääma? Üks teatav risotto ootab oma järge :P, aga värsket nõgest napib (mis ei kasvaks teede lähedal ega kompostihunnikus, hakka teist või aknalaual kultiveerima ).
Ja milline on kõige valutum viis võilillejuure kogumiseks?

PS! Nende tolmutormidega olen praegu juba 3 päeva jutti paduvihmaga ka nõus, aga mitte selle muuseas tilkumise ja vettinud ilmastikuoludega.

Pühapäevapärastlõuna Paldiskis

Üle-eelmisesse pühapäeva mahtus ka väljasõit Türisallu, Keila-Joale ja Paldiskisse. Türisalu pangale oli päike ja soe ilm meelitanud lausa rahvamassid. Laste, koerte, võileibade ja kaameratega. Pank oli nagu pank ikka ja vaade polnud eelmisest aastast oluliselt muutunud, aga ilus ja selline „hingamise tunne” oli küll peale liiga pikka linnamüüride vahel vangis olemist.
Juga käisin mina viimati vaatamas miskisuguse ekskursiooniga põhikoolis ja sild oli meeles ikka palju suuremana, kui see praegu paistis :). Väikese inimese väikesed imed.
Meie marsruut tundus populaarne. Paljud, kes pangal silma jäid, tulid jugagi kaema.
Meeslemmikule tundus sümpatiseerivat HEJ osa… ja Paldiski tuulikud… ja suured kandilised autod… aga tööjaotus oli paigas – loodust nägi ka piisavalt ja emotsioone jätkus.
Aga Paldiski… see oli elamus omaette. Mitte linnakeskus ise, mis minu tagasihoidlikult kitsarinnalisest eelarvamusest palju kenam välja nägi, vaid ümbrus ja üldine elu-olu. Paldiskisse ei ole mu teed mind varem kandnud ja kuuldud jutud pole kohanime külge just kõige soojemaid emotsioone sidunud. Veider, kui linna tutvustatakse nii, et näed siin hängivad noored ja selle akna taga ripuvad harilikult trussikud (nii kaugelt silm ei seletanud aga pesu rippus spetsiaalse restiga akna taga küll – sellisega, nagu näiteks Poolas tihti näha võib, ju siis kultuuriline eripära).
Linnast sõidutati mind esimese hooga läbi ja Salavati teelt alla mere äärde. Mis teema nende salajaste vattidega siis on? Salavõimas… Esimene emotsioon oli nagu USA kriminullis. Suur ja kandiline limusiinimõõtu liikumisvahend seisis hallil tööstusilmelisel rannal (milline, ei mäleta, aga minu jaoks on nad kõik lihtsalt „liiga suured” ja „liiga kandilised”). Seesama auto veeres pärast meie ees ka rannast tagasi. Künkast üles - künkast alla – hall ja tuuline-tolmune, kohalikud grillisid seltskonnaga päris vee ääres, ei ühtegi rohelist lappi kusagil lähedal. Aga koht oli popp ja jalutajaid palju.
Ots ringi, teele tagasi ja edasi, kõrgele paekaldale tuult trotsima ja tuulikuid lähedalt vaatama. Oli tuul ja olid tuulikud. Emotsiooni ei olnud, tuulikute koha pealt, kõrgel kaldal turnimisest aga küll. Kõrgust ei karda ja pimedat ei pelga… hirmud on sügaval ja palju isiklikumad.
Et mitte kohe Paldiskisse sattumise alguses liiga sügavamõtteliseks muutuda jätsime kõige tugevamaid tundeid tekitanud koha kõige viimaseks. Tallinna poolt lähenedes jääb tee äärde vana sammaldunud kalmistu, uute (ilmselt sadama?) mahutite ja kraanade taustal. Minu jaoks oli see liigne kontrast, rahu rikkumine. Tööstusmaastik seda pinda, kuhu loata astudagi tundub sissetungimisena, ei kaunista. Pehme rohelise sambla all maapind ja kalmud, vanad ristid, kõik kaugelt sarnased, aga lähedalt nii imetabaselt pitsiliste motiividega. Pühapäevane vaikus, kevadise mulla lõhn ja sammal, vaikselt tõotatud rahu… valitud päevadel.

Toidused blogijad kohvitasid Tallinnas

Et töö ja koolitused ja kool on hõivanud kogu mu aja koidust hilise õhtuni, siis muljetan pika hilinemisega ülemöödunud nädalavahetusele organiseeritud kohvitamisest, kus toidusemad blogijad: Evelin, Kajakas, Krentu, Maarja, Pille (ja ma ise) korraks kokku said. Seltskonna suur kattuvus regulaarsete käsitöölisemate kohvitajatega oli tuntav :P Aitäh, et tulite ja olite. 
Teiega oli mõnus. Teeme kunagi jälle, eksju.

(Viimane pilt Maarjalt/Kajakalt)

Šokolaaditigupostiga minul ei vea. Ka sel korral saabus ümbrik kahjustatult ja avatuna, aga sisuga oli kõik korras (ju ma tundun siis nii kahtlane adressaat). Maarjale aitäh! Tume ingverišokolaad oli lihtsalt taevalik, sencha'ga piimašokolaad meeldivalt huvitav ja tume sõstra-pähkli oma mõnusalt pähkline õige kerge sõstramaitsega.

PS! Toidublogidest rääkides... paar tükki on veel silma jäänud, kui keegi ei ole veel avastanud :)
Köögi & söögi blogi
Pilleriinu toidublog
Köögihai
Sille toidublog
Mitmes köögis korraga
Sammud rahulolu poole(kj) ja maitseelamused