Vahepeal on müstilisel kombel möödunud munadepühad. Kenasti möödusid. Kõik suured ja väiksed mured jäid hetkeks Tartusse maha.
Muidugi oli munade värviminegi päevakorras. Ikka klassikaliselt - sibulakoorte, vihalehtede ja värvi andva niidiga. Ja nagu tihti juhtub - pikema elukogemusega inimesed puistavad nippe justkui varrukast - suka sisse ei oleks mina omast tarkusest osanud mune keetmise ajaks küll panna, ikka sidumise ja ajalehega oleks üritanud hakkama saada nagu oma vanaema kunagi.
Käsitööst pole ma juba ammu kirjutanud - bussis uue "Käsitöö" järgi pusitud jänku on ka poolkogemata munapiltide peale jäänud.
Sellised nad siis tulid - kenad kollase-pruunikirjud... ja söömisel ohutud.
Selliseid tegime ka - üsna ilmsesti mittesöödavad, aga korraks kenad vaadata.
0 kommentaari:
Postita kommentaar