Kalapäev olla ikka neljapäev olnud, aga meil see kodune elu on hetkel meeldivalt aeglane ja kalaisu tabas mind hoopiski reedel. Piia kärusse, käru suunaga Männiku poole ja pöidlad pihku, et kalaputka kinni poleks ja et seal mõni isutav kala ka müügil oleks. Putka oli lahti ja värske kala valik võttis silme eest kirjuks: räim, kilu, meritint, koha, karp, forell, linask, kiisk, lest, koha... äkki oli miskit veel. Vaatasin korra linaskit ja mõtlesin supile, aga hirm tuli nahka. Müüja ajas eelmisele kliendile linaskit kotti ja läks päris võitluseks. Linask, va kurask, tahtis letti tagasi hüpata. Neiu minu taga kiljatas ja kommenteeris, et vähemalt on värske. Lõpused liikusid kõigil kausis lesijatel, värske tõesti.
Koju tulin paari kilo värske meritindiga. Sisikonnad välja, sool peale, rukkijahust läbi ja pannile, umbes nii, aga kilu asemel tint. Natuke tüümianiseid suvikõrvitsat ja porgandit ahjust kõrvale ja küll maitses hea!
