Kui omast initsiatiivist vahel ei piisa (mitte et meil väikseid neid metsaretki vähe oleks), eriti ilma trotsides, siis tuleb algatusel sabast haarata ja näiteks Koerusega pisike minimatk ette võtta. Sel korral siis Jussi järvede juurde.
Hommikune lumesadu oli inimesi ilmselt heidutanud ja vaid kahe auto, 6 inimese ja 5 koeraga me Kõrvemaale jõudsimegi. Selleks ajaks paistis päike ja lumest polnud märkigi. Vaid tuul kiskus tormiks, vesi tõusis kohati üle saapaääre ja temperatuuri polnud ollagi. Aga kõndida oli tore, võileivad maisesid värskes õhus imehästi, tempo oli meeldiv, väiksemad kutsid vaprad ja Brenna hiljem kodus paras laip. Tore oli!
