"Kiirtoit"

Vastlakuklid, seajalad ja oasupp on minust täna kuidagi mööda pääsenud, aga homme manustan oma jao kukleid topelt :D. Õues oli see-eest küll tore, kahju ainult, et kelku pole.

Jah, ma söön vahel makarone juustuga ka! :D Tegelikult päris tihti. Ainult juustu suhtes olen valiv ja pasta ei tohi ka kindlasti suvaline olla - ikka kvaliteetne durumnisust, täistera- või mitmeviljatoode. Odavate ja kahjuks ka kodumaistega on ebameeldivad kogemused.
Ise ei tuleks sellise küsimuse pealegi - on ju loomulik, et nädala sees peab kuidagi kiiresti toidu valmis saama ja pole aega pelmeene ise teha, tuleb neid poest osta (või külmikust omatehtuid võtta ;P).

Tõestuseks üks kiirtoit sellest nädalavahetusest. Purgikastmeid, -suppe, -souste ja poolfabrikaate tarbin siiski imearva. Minu meelest on nad kallid, ületöödeldud (+säilitatud) ja minu maitse jaoks kohati imelikult või liiga tugevasti maitsestatud. Vahel siiski juhtub :).

Kiire wok

• 300 g kanafileed või taist sealiha
  2 kotikest (250 g) lemmikriisi
  1 pakk külmutatud Hortex Stir-fry köögiviljasegu
  1 purk Felix Sweet & Sour kastet
  

Riis pakil oleva õpetuse järgi keema, pann tulele.
Liha peenikesteks ribadeks ja tulisele pannile rasvainesse pruunistuma. Lisada köögiviljasegu ja kuumutada segades 6-8 minutit (igatahes ei tohi köögivilju püdelaks hautada).
Lisada kaste ja kuumutada veel minut-paar.
Riis kurnata, laud katta ja serveerida.

Nii lihtne see ongi. Tegelikult naudin ma kiirustamata puhkepäevast kokkamist kordades rohkem. Siis on toidul justkui hing sees.

PS! Hortexi segu (maitseainekotikest ei kasuta, aga segu tundub siiani parim müügil olevatest Aasia segudest) meeldib mulle just koostise poolest enam kui teised proovitud idamaised köögiviljasegud: porgand, mungoa idandid, punane paprika, rohelised herned, porrulauk, suhkruherne kaunad, hiina seened. Ebaproportsionaalselt palju šampinjone või suuri millegipärast puiseid bambusvõrsetükke sisaldavad segud ei ole nii isuäratavad.

Kirju koer

Lugedes Pille blogis moorapallidest, tuli meelde, et ka kirju koera retsepti võiks siinkohal jagada. Kaalujälgijad võiks nüüd vähemalt ühe silma kinni panna, et kõiki kujuteldavaid kaloreid korraga taluma ei peaks.

Retsept ise siis selline:

Kirju koer

• 600 g küpsiseid (3 pakki)
  200 g võid
  100 g tumedat šokolaadi (ca 70%)
  400 g haput marmelaadi
  mandleid, pähkleid, kuivat. puuvilju, rosinaid, halvaad, beseetükke, vms.
  2 sl kakaod
  vajadusel tilgake piima
  

Et "kirjust koerast" saaks "kuri koer", tuleks "tainasse" lisada natuke rummi, konjakit või mõnd sobivat likööri. Samuti võib lisada alkoholis leotatud rosinaid.

Küpsised tuleb endale sobival meetodil purustada, kas siis köögikombainis, sõrmede vahel või läbi koti pudrunuiaga pekstes. Kõige paremni on minu kogemuste järgi siiani purunenud Selga kakaoküpsised. Viimastest võib kirjut koera teha kas või öösel, naabreid äratamata.
Või sulatada ja segada küpsisepuru ning muude lisanditega. Vajadusel võib lisada natuke piima, kui segu liiga kuiv on. Või kogust aga ei soovita kindlasti vähendada, sest see aitab koogil serveerimisel "kõvana" püsida. Ka kondentspiim, mis paljudes kirju koera retseptides silma hakkab, ei ole hea, sest kook on siis kleepuvam ja raskemini lõigatav.
Segu suruda paksemasse fooliumisse või küpsetuspaberisse jämedaks pulgaks ja jätta mõneks tunniks külmikusse tahenema. Lõigata viilud ja lasta hea maitsta!

...

Head asjad juhtuvad siis, kui hoolid. Või märkame ja hindame neid siis rohkem? Olgu "süüdlaseks" siis lilled või loomad või nädala esimesel viiel päeval pingutamine kordumatult armsa nädalalõpu nimel kellegi eriti kalliga. Esmaspäevad on sinised ja reeded roosad...

Nagu paljusid ümberringi ja kaugemalgi, on mind miski pahalane tabanud. Päkapikud on öösel kurgus meetri okastraati lahti kerinud. Käi veel paari plusskraadiga õhemate kinnaste ja palja peaga... Soojas sallis ja teetassiga aga tulevad ainult eriti nukrad või sügavalt romantilised meeleolud, kui just palavik päris maha ei murra. Kergemaks see elu just ei tee.

Jõulukaktus ja sidrunipuu

Lilledega on mul vedanud. Ükski ei vaja erihoolitsust ega igapäevast kastmist. Kasvavad üsna omapäi, kui nendega aeg-ajalt rääkida ja vahel, kui meelde tuleb, kasta ka. Ju nad seepärast veel elus ongi ja toa hubasemaks muudavad.
Draakonipuust oli juba juttu. Seekord siis veidi veidra ajatajuga jõulukaktus, mis jaanuari lõpus õitsema hakkas. Pole hullu, on ka aprillis alustanud. Ju ma siis pole neist talle nii vajalikest kuiva- ja külmaperioodidest kinni pidanud.
Kõige hämmastavam on see, et õis oli isegi kolmelülilise oksa otsas, mille Hulio taime küljest ära ampsas ja mille ma siis suure lille kõrvale mulda torkasin. Juurduvad jõulukaktuse lülid ju imehästi. Õiepung tekkis lülide tippu vaid paari nädala pärast.

Kolm seemnest kasvatatud sidrunitaime alustavad ka edukalt. Lehed on läikivad ja lõhnavad nii hästi. Ei jõua kuidagi ära oodata, et nad suureks ja tugevaks kasvaks ja peale piserdamist toa tsitruselõhnaga täidaks. :)

Juustupulgad

Endiselt lihtsate küpsiste lainel. Kuskilt sügava kultuurkihi alt leidsin sügisesed juustuküpsised, milles saab ära kasutada kas või juba kuivama kippuva juustutüki, peaasi, et oleks riivitav.
Olen mingi küpsisenakkuse saanud, jube tahtmine on midagi krõbistada ja selleks, et krõbistada, tuleb küpsetada. Kehakaalule ei saa see ometi positiivselt mõjuda.

• 100 g riivitavat juustu (Emmental)
  100 g võid
  100 g nisujahu (2 dl)
  1 tl küpsetuspulbrit
  

Riivi juust. Sega omavahel jahu ja küpsetuspulber ning toasooja rasvaine hulka riivjuust, jahusegu. Sõtku tainas puukahvliga ühtlaselt tihkeks. Vormi tainast sõrmejämedusi rulle ja lõika need umbes 6 cm pikkusteks pulkadeks. Pane pulgad mõõdukate vahedega küpsetuspaberiga kaetud plaadile ja küpseta 200 kraadi juures ahju keskosas kuldkollaseks. Küpsised vajuvad laiemaks ja õhemaks. Küpsetamisaeg on 12-15 minutit.
Omast kogemusest võin soovitada, et küpsiseid tuleb hoolega jälgida, sest kui kas või äär kipub pruuniks minema, siis läheb juust küpsises ebameeldivalt mõruks.
Küpsisetainast võib meelepäraselt maitsestada ürtide või muude maitseainetega.
Õlle või veini kõrvale sobivad need küpsised oivaliselt.

Maapähkliküpsised

Pähklivõi postituse kommentaaris rääkis Pille sellistest küpsistest.

Retsept on ju olematult lihtne ja tulemus väga maitsev. Eriti hommikul kohvi kõrvale. Ma lihtsalt pean hommikul midagi magusat sööma, muidu polekski päev nagu korralikult alanud.
Kasutasin ära pähklivõi jäägi külmikust ja tegin juurdegi. Isegi siis, kui ka pähklivõi ise teha, on see ikkagi väga lihtne retsept. Seisneb ju tegevus ainult köögikombaini nupule vajutamises ja hiljem taina segamises. ...ja see küpsetamisega kaasnev lõhn võib naabridki kadedaks teha.
Ideaalis oleks ilmselt tainas pidanud natuke paksem olema ja küpsetusaeg mõni minut lühem. Eks seda saab järgmisel korral veel timmida.

Kiuslik perfektsionismiuss

Mu pea sees elab väike vigur,
vahel kiuslik, vahel pahur,
millegagi pole rahul.
Kõiki asju tahaks ta
teha hirmus hästi,
ei piisa talle sellest, et
vähem teha kästi.
Kus on viguril see pidur,
et ta jonn jääks õige kidur?
Muudkui noomib ja õpetab,
hommikul öörahu lõpetab,
tunneb ennast täitsa vabalt
minu väikses peas.
Ju on kogu selles sunnis
vist ka miskit head.

Brrr... või midagi sellist ma mõtlesin ei-tea-mitmendat-korda sokki harutades. :P

Südameküpsised

Miks mitte kinkida sõbrapäeval mõttetute vidinate asemel hoopis küpsiseid :). Tolmu koguvaid nipsasjakesi on ilmselt rohkem kui küll meie kõigi kappides. (Elu oleks ilusam, kui hiinlased neid igapäevaselt mustmiljoneid juurde ei toodaks.)

Südameküpsised

• 300 g jahu
  150 g suhkrut
  1 pk vaniljesuhkrut (1-2 tl)
  2 munakollast
  200 g võid
  2 spl piima või rõõska koort
  tumedat küpsetusshokolaadi küpsiste kastmiseks
  

Kõik taina koostisained peaks olema väga külmad ja tainas tuleks valmistada võimalikult kiiresti, siis jäävad küpsised muredamad.
Jahu, suhkur, vaniljesuhkur ja munakollane lauale kuhja, jahusse teha lohk.
Või väikesteks kuubikuteks lõigata ja panna jahu peale laiali.
Suure noaga kuhilas läbi hakkida ja siis ruttu taignaks muljuda.
Siis taigen fooliumi sisse ja tunniks-paariks külma.
Taigen rullida ja lõigata vormidega küpsised.
Küpsetada küpsetuspaberiga kaetud plaadil 175 kraadi C juures 12-15 min.

Täielikult jahtunud küpsised kasta ühest poolest vesivannil või mikrolaineahjus sulatatud kvaliteetsesse(sulatamiseks mõeldud) tumedasse shokolaadi ja asetada küpsetuspaberile tahkuma.

...

Panen selga oma kõige mugavama lemmikkampsuni ja lähen psühholoogide loengusse. Kes teab, äkki jään ellu :D
Pole ammu ühtegi vabaainet võtnud, aga aine kirjeldus jäi kummitama. Surfa veel õppeinfosüsteemis, võib tekkida isu õppida. Kas ma hakkama ka saan ja järgmiselgi korral kohale lähen, eks näis. Tegu igal juhul loomade käitumisega.
Kui ma õhtuks tagasi ei ole, siis ... noh, elage samahästi edasi!

... ja lõppes vaheaeg

Huu, kool on paha - mitte ei suuda loengus kaua paigal istuda ja kuulata ja keskenduda. Ilmselt pika vaheaja süü...
Miks üleüldse peab kooli mitu korda lõpetama - võiks ju siis ühe jutiga 5 aastat õppida, mis siis et jube pingeline on ja õppima peame ikka samapalju kui vana 4+2 ja samade konspektide järgi.
Tõsisel üliõpilasel ei tohiks muud elu peale kooli ja õppimise ollagi. Vähemalt minu valitud erialal. Ju valisin valesti. Vahel on küll tunne, et hoopis algklasside õpetaja oleks must saama pidanud :) või vähemasti bioloog, et uurimisobjektid vähemalt silmaga nähtavad oleks.

Ahjukartulid

Kuidas teie ahjukartuleid teete? Koorega? Kooreta? Eelnevalt keedetult? Maitsestatult? Ainult soolaga? Lihaga? Tervelt või sektoritena?

Ahjukartuli valmistamine on lihtsam kui keetmine - pole vaja isegi kurnata ja õhemad sektorid on küpsed vaid poole tunniga:). Ja vähemasti mulle tundub, et ka maitsvam.

Mina ei keeda kartuleid kunagi enne ahju panekut, ka 2-3 minutit mitte. Nii päris ahju maitsega kartulit ei saa, ikka jääb keenud maitse juurde.

Pesen ja koorin keskmise suurusega terved või poolitatud kartulid ning viskan märjalt küpsetuskotti. Sellest niiskusest tekib hiljem vajalik aur. Niristan kotti head õli (või viskan sekka mõned paksud peekoniviilud) ja lisan soola ning maitseaineid. Siis sulen koti raputan korralikult läbi, et maitsed seguneksid, torgin kahvliga pealmisesse külge mõned augud ja panen kuuma ahju (jälgida koti suurimat lubatud kasutustemperatuuri). Hiljem pole muud vaeva, kui maitsvad kartulid kotist välja päästa, ka potid-pannid jäävad puhtaks.
Saavad maitsvad ja pruunid, ei kuiva kõvaks, kuid on krõbedad. Ja alati saab maitsva tulemuse ka ilma igasuguste lisafunktsioonideta elektriahjus.
Maitsetega saab lõputult mängida ja valida meelepärane, aga minu vaieldamatu lemmik on õli, soola ja küüslauguga. Vahel kasutan küüslaugu asemel tshillihelbeid või ürte. Tüümiani või rosmariiniga on eriti hea.

Hea kartul tahab rasva ja tulist ahju. Nii tulebki ahi enne 200-220 kraadini kuumutada ja alles siis kartulid ahju panna. Ja ega igapäevane mugavus, küpsetuskott, pole kohustuslik. Küll nõudepesumasin jõuab pesta.
Tulises ahjus lahtiselt küpsenud kartulid (terved või poolikud), soola ja hanerasvaga... kõrvale kodujuust hapukoore ja rohelise sibulaga, praetud soolaliha... see tekitab isu ka täis kõhuga, nii et kogustega tasub taasihoidlik olla :)



Kiiresti valmivad ka maitsestatud kartulisektorid. Need on ahjus lühikest aega ja ei taha küpsetuskotti peitmist. Enne aastavahetust võib sekoritele ka koore külge jätta - jälle teistmoodi maitse.
Maitsestamisega ikka sama lugu - õli segada suures kausis maitseainetega ja siis kartulisektorid korralikult segades või raputades selle "maitsepastaga" katta. Edasi küpsetusplaadile ja ahju kuni on krõbedad.
Hea ahjukartul maitseb nii hästi, et liha sinna kõrvale ei ihkagi, kuigi ahjukartul ja sealiha on traditsioon.