Pitsasuupiste lavašist

Kuna hetkel on pilditegemise masin minust kaugel, siis ootan käsitööst rääkimisega natuke, kuni ka näidata saan, mis teoksil, mis tehtud. Seni siis "vanast rasvast" - toidust, ehk "mis tehtud".

Seekord siis kiire ja lihtne pitsaline suupiste neile, kes korraliku pitsapõhjaga jännata ei viitsi, muu jääb ju samaks. Pitsateadusest kunagi hiljem ja põhjalikult. Eestlastel on sellest kahjuks hoopis imelik arusaam. Kõik pannipirukad ei ole pitsad :).

Pitsasuupiste lavašist ehk Itaalia kohtub Armeeniaga

• Suur ümmargune lavaš
  juustu (mozzarellat, ehtsama tulemuse saamiseks)
  tomatipastat ja vett
  õhukesi salaamiviile, õhukesi oliivirõngaid ...
  musta pipart, basiilikut.
  

Tomatipasta lahjendada natuke veega kergelt määritavaks ja soovi korral maitsestada musta pipraga.
Lavaš laotada lauale ja määrida tomatipastaseguga.
Laotada tomatipastale ühe kihina imeõhukesed salaamiviilud, või muu täidise komponent. Tuleb vaid arvestada, et täidise puhta maitse huvides ei tohiks täidise komponentide paljususega üle pakkuda - 2-3 asja peale juustu on täiesti piisav.
Rebida vorsti peale mõned värsked basiilikulehed. Kuivatatud basiilik muudab erinevalt teistest ürtidest kuivades tugevasti maitset - sellega tasub toitude juures arvestada, et need on erinevate maitsetega.
Katta lavaš õhukeste mozzarellaviiludega või riivjuustuga. Just mozzarella on klassikaline Itaalia pitsajuust. Pildi tgemise ajal ei olnud korralikku mozzarellat millegipärast poest saada. Eestis kõige rohkem levinud poolkõvad peamiselt Hollandi tüüpi juustud on pitsaks liiga intensiivse maitsega ja erineva sulamisega.
Küpsetada 200 kraadini eelsoojendatud ahjus kuni juust on sulanud ja head isu!

Samm-sammultToidutare Sõprade Klubi liikmetele.

Kuulu järgi saavad selle suupiste valmistamisega hakkama ka päris pisikesed lapsed, kui neid kuuma ahjuga natuke aidata - isetegmise rõõm on ikka see kõige suurem ja toitki maitseb siis justkui paremini.

Tarantlid, loomaaed ja puhkeala

Viimasest ajast kolm kogemust vähem või rohkem looduses käimisega: Poola rändnäitus "Imelised elusad ämblikud" Eesti Loodusmuuseumis, Tallinna Loomaaed ja Pirita jõeoru maastikukaitseala.

1. Tarantlid olid kenad karvased, lummasid ja naelutasid nina klaasi külge. Millegipärast meeldisid mulle enamasti kas eriti kergesti ärrituvad või mürgised - Brachypelma'd (emilia, boehmei, smithi). Neil olid tagumikud ärrituskarvade pildumisest puhta paljad. Avicularia versicolor oli ka pilkupüüdvalt räsimata välimusega (hiljuti kestunud?).
Kätte katsuda anti millegipärast just seda tarantlit, kelle kirjelduses seisis, et igasugune häirimine tekitab stressi (Grammostola spatulata). See-eest ei näidanud vaene loomake käest kätte käies üles vähimatki agressiivsust. See, kuidas ta käenahast kinni võttis, oli omaette kogemus.
Rohkem infot neist põnevatest loomadest näeb ehk siit ja internetiavarustest võõramates keeltes.
Nagu laps mänguasjapoes... Tahan ka!
Skorpionid ja tuhatjalgsed mõjusid pigem eemaletõukavalt, see kõige mürgisem ämmelgas, must lesk, oli aga oodatust hoopis pisem - võib märkamatult peale istuda küll.
Lisaks sai (taas)avastatud loodusmuuseumi püsiekspositsiooni.

2. Tipsid käisid kevadises loomaaias ja vedasid pildikastiga meesolevuse kaasa. Kevadel on loomaaias ilus - loomad ei poe kuumuse eest peitu ja on üsna aktiivsed, eriti hommikupoolikul.
Sel korral olid erinevad sead ja seanimelised hitiks. Tüügassiga nägi endiselt väga võigas välja ja keeras vaatajate poole tagumiku ning Vietnami rippkõhtsiga magas tagumik püsti.. Musta-valgekirjud okasssead põõnasid riidas nagu puuhalud, väiksed töntsid päkad taeva poole. Kahju, et paksunahaliste maja kinni oli, tõeliselt potsakaid merisigu ei näinud. Seebu nokkis keelega nina, alpinaariumis on kõige kõvemad mehed reserveerinud seisukoha sõime otsas ja kajakad pätsasid osavalt hüljestelt kala.




3. Inimesed on koledad ja pahad. Vähemalt need, kes prahti maha loobivad ja enda järelt ei korista. Selle jubeduse nägemine tekitab jõuetut viha. Vanad kingad, kiirtoidu pakendid, kast klaasikilde, pappkaste, plastikpudeleid, koerte väljaheited... ja nii terve metsaalune ja igal ruutmeetril. Kas puhkealad on selliselt käituvate inimeste meelest ühekordselt kasutatavad?
Leidsime siiski ühe mäekülje, kus natuke näksida ja jõge vaadata. Oma prahi viskasime tagasi tulles ilusti prügikasti. See oli nukralt pooltäis ja enamik jäätmeid vedeles lihtsalt ümberringi.

Munapühad

Vahepeal on müstilisel kombel möödunud munadepühad. Kenasti möödusid. Kõik suured ja väiksed mured jäid hetkeks Tartusse maha.
Muidugi oli munade värviminegi päevakorras. Ikka klassikaliselt - sibulakoorte, vihalehtede ja värvi andva niidiga. Ja nagu tihti juhtub - pikema elukogemusega inimesed puistavad nippe justkui varrukast - suka sisse ei oleks mina omast tarkusest osanud mune keetmise ajaks küll panna, ikka sidumise ja ajalehega oleks üritanud hakkama saada nagu oma vanaema kunagi.
Käsitööst pole ma juba ammu kirjutanud - bussis uue "Käsitöö" järgi pusitud jänku on ka poolkogemata munapiltide peale jäänud.



Sellised nad siis tulid - kenad kollase-pruunikirjud... ja söömisel ohutud.




Selliseid tegime ka - üsna ilmsesti mittesöödavad, aga korraks kenad vaadata.

Krõbe ja mahlane küpsisepudi

Krõbe ja mahlane küpsisepudi (ühe sööja kohta)

• 2 suurt ja muredat mandli- või kaeraküpsist
  1 suur pähkli-shokolaadikomm iirisetäidisega või 3 cm jupp Tupla shokolaadi
  1/3 konservvirsikut (siirupis)
  1 sl konservvirsiku vedelikku
  1 sl hapukoort
  törts shokolaadikastet
  soovi korral hakitud pähkleid, leotatud rosinaid, kuivatatud puuvilju
  

Küpsised ja komm tuleb hakkida umbes ühesuurusteks tükkideks, virsik pisikesteks kuubikuteks. Asetada kõik segamini kausikese põhja.
Kallata küpsisepurule enam-vähem ühtlaselt lusikatäis virsikusiirupit ja asetada lusikatäis hapukoort.
Kõige peale võib pigistada törtsu shokolaadikastet ja puistata pähklipuru.
Lasta tunnike külmas seista.

Maitselt on tegu millegi kräsupea ja küpsisetordi vahepealsega, kuid meeldiva vaheldusega.

Leib

Avastsin just sügavkülmikust kuuks unustatud rukkileiva juuretise - pole isu olnud-tulnud. Järgmisel nädalal panen leivateo ilmselt jälle käima. Külla sõitev õde tellis.
Aga selline nägi välja mu jõuludeaegne leivasiga. Ja harilik vormipäts ka.

Leivajuuretis sai tehtud rukkileivast ja Actimelist (jogurtikultuurid peaks vist termofiilsed olema - saab radika serva peal kääritada). Sisse töötamine võttis ikka päris mitu tegu aega, enne kui juuretis õigeks sai ja küpsetustemperatuurid ja kääritamise ajad, jne.

:) :(

Olen nüüd vist lõpuks päris terve. Vähemalt tunnen end tervena. Igati positiivne.
Tegin täna 3 avastust: positiivse, negatiivse ja negatiivse.

1. Käisin Aleksandri tänava alguses selles linase kanga poes, mida Lapiliisu padjaklubis soovitas. Väärt soovitus - ostuta ma sealt ei pääsenud. Leidsin masinale trikotaažinõelad, mõne meetri 15.-/m rätikulaiust riiet ja lina-puuvillaseguse jupi küüliku (mis iganes ta nimeks nüüd ka ei saaks) transpordipuuri suviseks katteks, jupi linast nööri ka. Oskaks nüüd vaid keegi õmmelda :D

2. Sain teada, et seesama pood lõpetab suvel ilmselt tegevuse, just siis kui ma ta enda jaoks nii toredasti avastanud olen.

3. Turult toodud punased viinamarjad olid tugeva rosinamaitsega ja üldse mitte magusad. Vihkan paljaid rosinaid ja rosinakisselli, ainult saia või koogi sees on nad head. Seega viinamarjaisu on tükiks ajaks kadunud.

Teeks nüüd keegi mu eest homme genoomi struktuuri ja funktsiooni eksami ka ära...

Hulio aka Huliana

Õues paistab päike, olen alles väike...
Jaa, see pilt on tehtud sügisel pisikesest jänkupoisist, kes nüüd osutus vist hoopis jänkutüdrukuks. Ei osanud nagu kahtlustadagi, eriti nähes, et tegelane aktiivselt karvaseid susse üritas võdistada :P. Ju siis oli tegu vaid domineerimiskäitumisega.
Küülikut ostes mul soo määramise kogemust ei olnud (merisigadega seda probleemi küll ei tekiks) ja ei osanud nagu müüja väites isase kohta kahelda ka.
Nüüd sattusin juhuslikult vaatama soo määramise võrdlevaid pilte, kuna kellelgi Lontufoorumis just selline probleem oli, et ei osanud... ja mis ma siis avastama pidin. Hulio on tegelikult Huliana!!!
Küülik on juba 7-kuune ja isastel peaks mundid laskuma 4-kuuselt. Kahtlust vist pole. Igaks juhuks küsime järgmise vaktsineerimise ajal loomaarstilt üle ka.
Väikest väänikut ootab igatahes ees nimevahetus. Jänku-Juta näiteks. Ta oligi siiamaani pigem Jänku ja Nännu ja Läburaator kui Hulio.

Porno :D

Lingid toidu- ja käsitöölehekülgede jälgimiseks.

Ahjukala

Kuidas küpsetada väikeseid nahaga kalu nii, et nad vormi külge kinni ei jääks? Küpsetuspaber on alati variant, aga mitte kuigi maitsev lisand :D.
Katsetasin mõni aeg tagasi lesta küpsetamst porrurõngastel. Tulemus oli väga maitsev. Kala kõhust sulanud peterselli ja seesamiõliga maitsevõi ning peale puistatud must pipar ja vähene sidrunimahl muutsid porru peaaegu suus sulavaks lisandiks. Tasub proovida... ütleb keegi, kes kala tegelikult üldse eriti ei armasta ;).

Lestad maitsevõiga

• 6 suuremat lesta või nahaga valge kala fileed.
  1 porru
  1 sidrun
  meresoola
  musta pipart
  
  100 g võid
  1/2 tl seesamiõli
  peterselli
  soovi korral soola, tilli, küüslauku
  

Roogi ja loputa lestad, lõika ära uimed, määri kala seestpoolt sidruniviiluga ning jäta vähese soolaga seisma.
Sega maitsevõiks kokku toasoe Talu- või koorevõi, petersell, till ja seesamiõli. Viimase doseerimisega ettevaatust - maitse on väga tugev.
Lõika porru sentimeetripaksusteks või natuke õhemateks rõngasteks ja kata sendega küpsetusvormi põhi.
Pane kalade kõhtu maitsevõi ja aseta need porruviiludele. Puista peale pipart ja piserda sidrunimahla.
Küpseta umbes 180-200 kraadini eelsoojendatud ahjus kuni kala on küps, olenevalt kalast 20-30 minutit.

Easter's no fun for a real bun

Lihavõttepühad pole enam kaugel. Olen juba halanud eestlaste madala loomapidamiskultuuri üle - siiski-siiski saaks ju veel hullemini. Linnupoegade müüki ja massilist küülikute ostmist sel ajal pole vähemalt mina õnneks veel täheldanud. USA's ja mujalgi on see aga suureks probleemiks. Väiksed tibud lihtsalt surevad, kingitud või mõtlematult muretsetud küülik, kellest kasvab spetsiifiliste vajadustega täiskasvanud loom, aga satub heal juhul varjupaika, halvemal juhul... jube mõeldagi.

Siit veel kord moraal: lemmikloom EI OLE mänguasi ega väike inimene ja igast armsast loomalapsest kasvab täiskasvanud loom, kes vajab samuti hellust ja hoolitsust. Lemmikloom on liigiomaste vajadustega elusolend, kelle eest tuleb vastutada ja pakkuda talle parimat kodu. Näiteks: "närib tapeeti" ei ole vabandus looma puuris hoidmiseks ja "talle ju maitseb" ei õigusta looma valesti toitmist, loomale õigeaegse arstiabi võimaldamine peaks olema iseenesestmõistetav. Lemmikloom on PERELIIGE, mitte meelelahutusobjekt, mille saab riiulisse ära panna, kui mängida ei taha.


Link ja link küülikutest ja lihavõtetest. Ka nii võib juhtuda.

Ja teemakohane luuletus...

Easter Bunny
by Mary Brandolino
In memory of all the bunnies we couldn't save.

I remember Easter Sunday
It was colorful and fun
The new life that I'd begun
In my new cage.

I was just a little thing
When they brought me from the store
And they put me on the floor
In my cage.

They would take me out to play
Love and pet me all the time
Then at day's end I would climb
In my cage.

But as days and weeks went by
I saw less of them it seemed
Of their loving touch I dreamed
In my cage.

In the night outside their house
I felt sad and so neglected
Often scared and unprotected
In my cage.

In the dry or rainy weather
Sometimes hotter sometimes colder
I just sat there growing older
In my cage.

The cat and dog raced by me
Playing with each other only
While I sat there feeling lonely
In my cage.

Upon the fresh green grass
Children skipped and laughed all day
I could only watch them play
From my cage.

They used to take me out
And let me scamper in the sun
I no longer get to run
In my cage.

Once a cute and cuddly bunny
Like a little ball of cotton
Now I'm grown up and forgotten
In my cage.

I don't know what went wrong
At the home I did inhabit
I just grew to be a rabbit
In my cage.

But they've brought me to the pound
I was once loved and enjoyed
Now I wait to be destroyed
In my cage.

Hakklihakaste

Kuidas teie hakklihakastet teete? Nii nagu ema ja vanaema enne teid või täitsa omamoodi? Rõõsa või hapu koorega? Sibulaga või ilma?
Mina alustasin vanaema "retseptist", kus seisis, et praed hakkliha sibulaga krõbedaks, raputad jahu peale, segad, lisad hapukoore ja vee. Algaja, nagu ma olin, pidin ikka päris mitu korda katsetama enne, kui päris ehtsasti välja tuli. ... ja nipidki sain teada - vanaema segas hapukoore enne lihale lisamist veega ja tegi kastet puupliidil.
Aja jooksul on mul aga hoopis oma maitse-eelistused tekkinud. Esimese asjana hakkasin lisama tomatipastat ja siis pikendama hautamisaega justkui instinktiivselt lähenedes itaallaste väga pika valmimisajaga Bolognese-kastmele. Ju nemad juba teavad, kuidas tomatiga õigesti ringi käia. Mõnda aega nautisin aga tihti hoopis hakklihakastet rõõsast koorest ja šampinjonidega.
Siin toodud variandile olen truuks jäänud. See on mõnusalt koorene, tomat on piisavalt kuumutada saanud, mitte lihtsalt kastmesse segatud, ja lambahakkliha annab maitsele viimase lihvi.

Hakklihakaste minu moodi (pannitäis, 26 cm)

• 300 g hakkliha (lammas sobib eriti hästi, turult ehk leiab)
  1 keskmine sibul
  2-3 küünt küüslauku
  2 sl jahu
  1 väike tomatipasta (50g)
  vett
  hapukoort
  soola
  tšillipipart (kuivatatud, jahvatatud)
  cayenne'i pipart (tõesti vaid näpuotsaga, see on väga kange)
  

Sibul ja küüslauk tuleb peenikeseks hakkida, et sibulatükid lihatükkidest suuremaks ei jääks. Ujumisprillid on abiks pisarate vältimisel :D.
Ajada pann mõõduka õliga tuliseks ja kuumutada sibulat-küüslauku segades mõned hetked. Ujumisprillid võib nüüd ära võtta, mitte pühkida sibulase käega silmi :)
Näppida hakkliha ühtlaseks (mugav teostada läbi kilekoti) ja lisada pannile. Vajutada pannilabidaga sõmeramaks ja kuumutada suurel kuumusel aeg-ajalt segades kuni liha pole enam nähtavalt roosa, aga mitte ka veel pruunistunud.
Maitsestada tugevalt tšillipipra, cayenne'i pipra ja soolaga, arvestades, et kogu kaste peab sellest lõpuks maitset saama. Ainult cayenne'i pipraga tuleb olla väga tagasihoidlik, kui ei taha tõeliselt tulist elamust.
Lisada jahu ja kuumutada segades umbes minut. Ideaalis ja piisava rasva olemasolul pannil peaks jahu vahutama.
Lisada tomatipasta ning praadida läbi. Lisada vesi ja alandada temperatuuri. Kuumutada vaevu keemise piiril ja aeg-ajalt segades vähemalt 7-8-10 minutit, alati võib kauem. Vett olen harilikult arvestanud umbes võrdses mahus hapukoorega või natuke vähem, aga see käib üsna katse-eksituse meetodil nii, nagu parasjagu parem tundub.
Lisada hapukoor ja segada ning maitsta. Vajadusel maitsestada veel, enamasti on vajadus olemas.
Mitte enam keema lasta, aga kuumutada veel hetk ja serveerida keedetud kartuli ning kurgi-talisibula-hapukoore salati ja rukkileivaga.

See on üks vähestest toitudest, kus mulle värsked ega kuivatatud ürdid üldjuhul ei maitse. Samuti ei ole ma korduvate katsete tulemusena suutnud konkreetsete koguste ja minutitega retsepti kokku panna, ikka teen midagi veidi-veidi teisiti ja tunde järgi - nagu oleneks see tujust. Õnneks on maitse alati niisama hea kui ennegi.

PS! Tänud Pillele hollandi kastmes spargelkapsa retsepti eest - mu külas olev õde sõi vist esimest korda elus nii spargelkapsast kui ka aurutatud köögivilja (kaks ühes) nii, et see talle vastumeelne ei olnud, lausa kiitis ja käskis emale ka selgeks õpetada, rääkimata sellest, et sain endalegi uue lemmiku :D.