Viljade korjamise aeg :)

See on üks tore osa aastast, kui värske köögivili ründab uksest ja aknast. Kasutage võimalust ära, kuniks see veel kestab. Visake kas või lihtsalt tomatid-paprikad  oliiviõli, ürtide ja soola-pipraga tulisesse ahju röstima ja nautige kuumalt pastaga või külmalt mõnes salatis. Oad jälle passivad hästi keetmiseks ja või, soola ning tšillihelvestega maitsestamiseks.

Lehtpeedist, ikka maitsvalt

Spinatiga olen ma sõber juba pikka aega, nii kaua, kui meie tutvus on kestnud. Lehtpeediga polnud selle suveni olnud au kohtuda. Õnneks leidis see tänuväärt taim tee ämma kasvuhoonesse :)
Noort lehtpeeti koos kaunilt värviliste vartega oleme liha kõrvale tarvitanud rohelises salatis. Peet aga kasvab ja veidi küpsemat lehte ja jämedamat vart ma enam salatisse panna ei tihanud. Kuuldavasti sobib lehtpeet aga ka hautamiseks analoogselt spinatile. Ja kui nüüd päris aus olla, siis mulle maitseb ehk spinatist enamgi. Lihtne ja kiire nauding on igal juhul garanteeritud. Tasub arvestada, et sarnaselt muudele "lehelistele" kaotab lehtpeet kuumutades kõvasti mahtu.

Hautatud lehtpeet (ehk mangold) või spinat
2-le

üks mehisem või paar naiselikumat peotäit värskeid täiskasvanud lehtpeeti koos vartega
2-3 sl võid
2 šalottsibulat
2-3 küünt küüslauku
näpuotsaga tšillihelbeid
2-3 spl vett või puljongit
veidi soola

Pese ja kuivata lehtpeet ning vajadusel lõika ära varte alumised otsad, kui need on liiga puised (oleneb peedilehtede vanusest). Lõika lehtedest laiemad ribad ja tükelda varred suupärasteks tükkideks, haki sibul ja küüslauk.
Kuumuta poti põhjas pool või kogusest ja prae selles klaasjaks sibul. Lisa küüslauk ja tšilli ning kuumuta segades küüslaugu pehmenemiseni. Väldi sibula ja küüslaugu pruunistumist.
Lisa potti lehtpeet, sega läbi, kuumuta hetk ja lisa vesi. Kata pott kaanega ja hauta madalal kuumusel aeg-ajalt segades ja vedeliku olemasolu kontrollides 4-5 minutit, kuni varred on pehmed ja lehed veel rohelised. Vajadusel lisa vett. Sega peedi hulka ülejäänud või ja maitsesta soolaga. Serveeri soojalt :)

Alumisel pildil on kastmeks kasutatud peedi hautamise vedelikku, millega on "pestud" kana praadimise panni. Kokku viis see taldrikutäis, tsiteerides klassikuid, jalad suust...

Ekstreemkorilus kevadkogritsatega ja kohustuslik karulauguretsept

Ma vist ei lähe toidublogijana arvesse, kui kevadist karulauguretsepti ei postita. Ka selle aasta vaieldamatu karulaugulemmik on munavõi. Aga see on juba blogitud... saagu siis piltigi. Ma olen seda blogi ilmselt lihtsalt liiga kaua pidanud. Kirjutasin juba umbkaudse retseptigi üles, kui korraga avastasin, et juba 2009. aastal olen ma avalikus internetis munavõi ja karulaugu paari pannud... Ja ärge siis karulauguga risotot, pestot, sõira ja salatit ning lihtsat külma kastet unustage.

Karulauguga varustas mind tädi, kes müüb seda peaaegu kodustatud Männiku kalaputka vastas, pole kaugele kõndida. Kevadkogritsatega oli lugu natuke keerulisem...
Käisin mina pisikese neiuga kohalikus ostukeskuses kohvitamas ja kursusekaaslasega kohtumas ning otsustasin otsemat teed pidi läbi metsa koju tagasi jalutada. Käru ju polnud ja kõhukotiga pääseb läbi kas või lepavõsast. Lepavõsa puudus, oli ilus kodune männimets. Ja siis ma komistasin sõna otseses mõttes kevadkogritsa otsa. Olgu, üks seen, mis sest ikka saab, las jääb samblasse ilutsema. Aga alateadlik korilane minus jäi valvele, salakavalt. Ja siis see juhtus... teine kogrits ja kolmas. Leidsin seljakotist kilekoti ja korjasin paar tükki. Maha kükitades nägin aina järgmisi. Ega see seente korjamine mingi keeruline töö pole, aga te proovige seda teha ca 8 kg magavat last kõhukotis, kummardamise asemel sirge seljaga võimalikult sujuvalt kükitades ja tõustes (iga seene üles korjamiseks!), ühe käega beebi pead toetades ja teisega pimesi seente poole küünitades. Ekstreemkorilus, ma ütlen, aga korjamata ju ka ei saanud jätta :D
Emadepäeva paiku tundub olevat igati paras aeg metsast kevadseeni otsida. Proovisime ka eelmisel aastal Aegviidu metsades, aga jäime saagita. Oleks pidanud hoopis kodust mõnesaja meetri raadiuses luuret pidama, mitte kümneid kilomeetreid tühja sõitma...
Tänase võimlemistunni tulemus oli kaks kilo värskeid kevadkogritsaid, nüüdseks juba tigudest puhastatud, kupatatud ja kerges soolas. Homme sobitavad nad ilmselt sõprust pastaga.

Ühesõnaga... seenehooaeg on avatud.
Minge metsa!

Mis saab ahjukanast?

Elu tuletas mulle täna täiesti kogemata meelde kahte asja. Esiteks, et Eesti on ikka marupisike ja sinu vankrimüügikuulutusele võib vastata, no ütleme näiteks, endine kolleeg. Teiseks seda, et mul on blogi, mida reaalsed inimesed reaalselt loevad ja et ma pole (jälle) tükk aega mitte midagi postitanud. Et seda viga parandada, sirvisin blogimata toidupilte (viimasel ajal domineerivad millegipärast beebipildid) ja leidsin kana... sellise.

Mida te teete ahjukana ülejääkidega? Suppi/puljongit võib muidugi teha, kui aeg ei piira, aga kui pole supituju? Meil juhtub harilikult nii, et ahjukanast kaovad esimesena kõhtu nahk, tiivad ja koivad. Teiseks päevaks kipuvad jääma praerasv, rinnafileed ja luukered. Ma pakun lisaks sellele supiversioonile veel ühe lihtsa, retseptita, aga ülimaitsva "teise päeva kana" versiooni, milleks läheb vaja praeleent, õlut või puljongit, kontidelt puhastatud kanaliha ja kartulit.

Esiteks tuleb praeleem ja rasv koguda kana alla nõusse ja alles jätta ning sellesse puhastada kanaliha ülejääk. Selle kupatuse võib panna külmikusse järgmist päeva ootama. Järgmisel päeval küpsetada ahjus kartulisektoreid või noori pisikesi värskeid kartuleid. Kuumutada ahjus kanaülejääk natukese õlle või puljongi kaasabil. Lisada võib meelepäraseid ürte. Kuumale kanale segada juurde krõbedad ahjukartulid.  Serveerida kohe! Pildil on lisaks kartulile käinud ahjust läbi veel ka seened. Kõrvale natuke kodujuustu-hapukoore-sibulasalatit ja keele viib alla.

Praetud meritint

Kalapäev olla ikka neljapäev olnud, aga meil see kodune elu on hetkel meeldivalt aeglane ja kalaisu tabas mind hoopiski reedel. Piia kärusse, käru suunaga Männiku poole ja pöidlad pihku, et kalaputka kinni poleks ja et seal mõni isutav kala ka müügil oleks. Putka oli lahti ja värske kala valik võttis silme eest kirjuks: räim, kilu, meritint, koha, karp, forell, linask, kiisk, lest, koha... äkki oli miskit veel. Vaatasin korra linaskit ja mõtlesin supile, aga hirm tuli nahka. Müüja ajas eelmisele kliendile linaskit kotti ja läks päris võitluseks. Linask, va kurask, tahtis letti tagasi hüpata. Neiu minu taga kiljatas ja kommenteeris, et vähemalt on värske. Lõpused liikusid kõigil kausis lesijatel, värske tõesti.

Koju tulin paari kilo värske meritindiga. Sisikonnad välja, sool peale, rukkijahust läbi ja pannile, umbes nii, aga kilu asemel tint. Natuke tüümianiseid suvikõrvitsat ja porgandit ahjust kõrvale ja küll maitses hea!

:D

Inspiratsioon Oja Petsilt, aga ma läksin asjaga natuke üle võlli vist... või asemel on toorjuust ja vorst on juustuvorst ja sai on ka teradega...
Nüüd peab vaid välja mõtlema, mida teha sibulaga :)

Kuuldused minu kadumisest on alusetud :)

Ka ei ole ma kolinud elektri ja internetita metsaonni või hakanud erakuks, ei ole läinud salaja ümbermaailmareisile. Söömist, uskuge või mitte, ei ole ma samuti maha jätnud. Isegi uued liha sisaldavad viinerid on ära proovitud. Kuigi... peab ausalt üles tunnistama, et menüüsse on sattunud hoopis rohkem võileibu, kiireid pastasid ja ahjus isevalmivaid toitusid kui varem ning mis seal salata, ka Selveri pitsat.

Ma ei ole mitte kadunud, vaid meid on saanud mitu ning prioriteedid on end  vähemalt mõneks ajaks kuidagi uskumatult sujuvalt ümber hinnanud ja seda hoopiski mitte ainult köögis. Eelmise aasta kenast 11.-ndast novembrikuu päevast kasvab meie peres pisike tütar.

Siin ta on - väike kokk, kes esialgu peab rahul olema kõige sellega, mida mina süüa otsustan :)

Ja et pilt ei oleks ilusam kui elu, siis võib mind köögist tihti leida ka beebiga kotis näiteks pannkooke praadimas (nagu see juhtus neiu Piia 1-kuusel minisünnipäeval) või hoopis sooritamas akrobaatilisi manöövreid  lapse ja koera vahel ja üle viimase. Hoopis harvemini kui kööki, satun ma viimasel ajal arvuti taha, millega võib seletada siinset vaikust.

Tekost pulmatordini

Akna taga on kask kollasekirju ja maru tormab, aga mu viimane postitus on mustikatest. Mis teha, kui kõht köögis ette jääb ja jaks on mõneks ajaks teadmata teed kadunud. Jätkame siis suve ja mustikate lainel :)

Kogu "jama" algas vist sellest, kui me Heleniga eelmisel sügisel otsustasime  Tallinna Teeninduskoolis pagar-kondiitri kursused läbida. Helen oli muidugi tubli, aga mina pole magusast kuigi suures vaimustuses, aega nappis samuti pidevalt ja tööstuspraktikaks ei jätkunud viimast üldse. Ühesõnaga, käisin nagu korralik koolilaps läbi pagariosast (millest on siiani oi kui palju kasu ja meeldis ka väga), aga tordid ja kreemid ei tundunud enam üldse nii ahvatlevad, magus võttis lausa iiveldama ja ajapuudus... nii see kursus pooleli jäi. Vähemalt sain pärmitainaga üle oma ootuste suureks sõbraks ja "groissante" võin kodus teha :D
Stiilinäide ilmselgelt valedest töövõtetest :P

Teine vaatus algas K&K pumakingisooviga sel kevadel - pulmatort suviseks mõisapulmaks ning vabad käed teostuseks. Ja me suure suu ning raske südamega lubasime selle tordi valmis teha... lubada kerge, teha keeruline - alates ideest kuni transpordi ja serveerimiseni. Eriti kui enne pole ühelegi sündmusele ühtegi kooki teinud, eksole... vastutus missugune. Üks diplom kahe peale, hunnik pealehakkamist ja cake it is.
Loodan, et pruutpaar ei pidanud pettuma.

Peale pikki netis surfamisi, oskuste ja võimaluste hindamisi ja üksteise veenmise harjutusi jäime versiooni juurde, mis sisaldas endast ühte martsipaniga kaetud biskviittorti pruutpaarile lõikamiseks ja hunniku väikseid külalistele nautimiseks.  Aga milliseid väikseid? Kaunistatud ülemere-stiilis cupcake'e? Martsipani või suhkrumassiga kaetud koogikesi? Pisikesed Pavlovad? Lilled või loomad? Valge? Roosa? Kollane? Harilik või võibiskviit? Kohupiimakreem, aga millised marjad?

Sõelale jäid pisikesed Pavlovad, värsked metsamustikad, kohupiima-vahukoore-toorjuustukreem, martsipan ja võibiskviit :) Pruutpaari tordikest ja väikseid Pavlovaid jäi ühendama üks ja seesama kreem.
Ega midagi... Heleni kodune lillede nikerdamine, erivarustuse kokkulaenamine, üks suurem poe- ja turutuur, 3 päeva kleepuvat munavalgevahtu ja koduahju beseeküpsetamismaratoni, suuuuures puljongipotis kreemi kokkusegamine ja ohtrate vahukoorekoguste vahustamine, eriti ettevaatlik beseetransport ja koha peal kookidele kreemi lisamine üritades säästa laudlinasid ja mööblit mustikaplekkidest...
Mitmed proovid, 1 tort, üle 100 besee ja 83 valmis Pavlova hiljem oli see kõik meeldiv ajalugu :)

Mmmeesaiad mustikatega

Pehme sai, vedel mesi, mõnusad mustikad... kas on veel midagi paremat tahta ühte äiksevihmasesse laupäevahommikusse?

Nostalgiavõileib redisega

Vahel ongi lihtne hea, enamuse ajast...
Lapsepõlves maal vanaema juures käis tomat soolaga võisaial, murulauk, redis või hapukurk võileival. See hapukurgivõileib oli asendamatu palaviku ajal, kui muid maitseid nii kui nii ei tundnud.
Nii oli ja nii on. Maitses hästi.