Ekstreemkorilus kevadkogritsatega ja kohustuslik karulauguretsept

esmaspäev, 14. mai 2012

Ma vist ei lähe toidublogijana arvesse, kui kevadist karulauguretsepti ei postita. Ka selle aasta vaieldamatu karulaugulemmik on munavõi. Aga see on juba blogitud... saagu siis piltigi. Ma olen seda blogi ilmselt lihtsalt liiga kaua pidanud. Kirjutasin juba umbkaudse retseptigi üles, kui korraga avastasin, et juba 2009. aastal olen ma avalikus internetis munavõi ja karulaugu paari pannud... Ja ärge siis karulauguga risotot, pestot, sõira ja salatit ning lihtsat külma kastet unustage.

Munavõi karulauguga

Karulauguga varustas mind tädi, kes müüb seda peaaegu kodustatud Männiku kalaputka vastas, pole kaugele kõndida. Kevadkogritsatega oli lugu natuke keerulisem...
Käisin mina pisikese neiuga kohalikus ostukeskuses kohvitamas ja kursusekaaslasega kohtumas ning otsustasin otsemat teed pidi läbi metsa koju tagasi jalutada. Käru ju polnud ja kõhukotiga pääseb läbi kas või lepavõsast. Lepavõsa puudus, oli ilus kodune männimets. Ja siis ma komistasin sõna otseses mõttes kevadkogritsa otsa. Olgu, üks seen, mis sest ikka saab, las jääb samblasse ilutsema. Aga alateadlik korilane minus jäi valvele, salakavalt. Ja siis see juhtus... teine kogrits ja kolmas. Leidsin seljakotist kilekoti ja korjasin paar tükki. Maha kükitades nägin aina järgmisi. Ega see seente korjamine mingi keeruline töö pole, aga te proovige seda teha ca 8 kg magavat last kõhukotis, kummardamise asemel sirge seljaga võimalikult sujuvalt kükitades ja tõustes (iga seene üles korjamiseks!), ühe käega beebi pead toetades ja teisega pimesi seente poole küünitades. Ekstreemkorilus, ma ütlen, aga korjamata ju ka ei saanud jätta :D
Emadepäeva paiku tundub olevat igati paras aeg metsast kevadseeni otsida. Proovisime ka eelmisel aastal Aegviidu metsades, aga jäime saagita. Oleks pidanud hoopis kodust mõnesaja meetri raadiuses luuret pidama, mitte kümneid kilomeetreid tühja sõitma...
Tänase võimlemistunni tulemus oli kaks kilo värskeid kevadkogritsaid, nüüdseks juba tigudest puhastatud, kupatatud ja kerges soolas. Homme sobitavad nad ilmselt sõprust pastaga.

Ühesõnaga... seenehooaeg on avatud.
Minge metsa!

Väike kogritsakorjaja, kes kogu korjamise maha magas :)

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Oo kui kaunid seenekesed. Nagu karumõmmid korvis! :)

Triinu

Liina ütles ...

Võijummel, säärane saak!
Ma siin passin ka muudkui, et millal kogritsad turule tulevad, kuni üks päev naabrimehega kogemata koos koduteed kõndides too oma kogritsakoha avaldas - kohe me majade taga männimetsas! Ütlen ausalt, et säärane uudis lõi hinge elevusest kinni :-)
Mõelda, milline metsavarandus me ümber on...

Marju ütles ...

Oh, mis armas lugu! Asjaosaline koos suure saagiga!

Postita kommentaar