Pühapäevapärastlõuna Paldiskis

Üle-eelmisesse pühapäeva mahtus ka väljasõit Türisallu, Keila-Joale ja Paldiskisse. Türisalu pangale oli päike ja soe ilm meelitanud lausa rahvamassid. Laste, koerte, võileibade ja kaameratega. Pank oli nagu pank ikka ja vaade polnud eelmisest aastast oluliselt muutunud, aga ilus ja selline „hingamise tunne” oli küll peale liiga pikka linnamüüride vahel vangis olemist.
Juga käisin mina viimati vaatamas miskisuguse ekskursiooniga põhikoolis ja sild oli meeles ikka palju suuremana, kui see praegu paistis :). Väikese inimese väikesed imed.
Meie marsruut tundus populaarne. Paljud, kes pangal silma jäid, tulid jugagi kaema.
Meeslemmikule tundus sümpatiseerivat HEJ osa… ja Paldiski tuulikud… ja suured kandilised autod… aga tööjaotus oli paigas – loodust nägi ka piisavalt ja emotsioone jätkus.
Aga Paldiski… see oli elamus omaette. Mitte linnakeskus ise, mis minu tagasihoidlikult kitsarinnalisest eelarvamusest palju kenam välja nägi, vaid ümbrus ja üldine elu-olu. Paldiskisse ei ole mu teed mind varem kandnud ja kuuldud jutud pole kohanime külge just kõige soojemaid emotsioone sidunud. Veider, kui linna tutvustatakse nii, et näed siin hängivad noored ja selle akna taga ripuvad harilikult trussikud (nii kaugelt silm ei seletanud aga pesu rippus spetsiaalse restiga akna taga küll – sellisega, nagu näiteks Poolas tihti näha võib, ju siis kultuuriline eripära).
Linnast sõidutati mind esimese hooga läbi ja Salavati teelt alla mere äärde. Mis teema nende salajaste vattidega siis on? Salavõimas… Esimene emotsioon oli nagu USA kriminullis. Suur ja kandiline limusiinimõõtu liikumisvahend seisis hallil tööstusilmelisel rannal (milline, ei mäleta, aga minu jaoks on nad kõik lihtsalt „liiga suured” ja „liiga kandilised”). Seesama auto veeres pärast meie ees ka rannast tagasi. Künkast üles - künkast alla – hall ja tuuline-tolmune, kohalikud grillisid seltskonnaga päris vee ääres, ei ühtegi rohelist lappi kusagil lähedal. Aga koht oli popp ja jalutajaid palju.
Ots ringi, teele tagasi ja edasi, kõrgele paekaldale tuult trotsima ja tuulikuid lähedalt vaatama. Oli tuul ja olid tuulikud. Emotsiooni ei olnud, tuulikute koha pealt, kõrgel kaldal turnimisest aga küll. Kõrgust ei karda ja pimedat ei pelga… hirmud on sügaval ja palju isiklikumad.
Et mitte kohe Paldiskisse sattumise alguses liiga sügavamõtteliseks muutuda jätsime kõige tugevamaid tundeid tekitanud koha kõige viimaseks. Tallinna poolt lähenedes jääb tee äärde vana sammaldunud kalmistu, uute (ilmselt sadama?) mahutite ja kraanade taustal. Minu jaoks oli see liigne kontrast, rahu rikkumine. Tööstusmaastik seda pinda, kuhu loata astudagi tundub sissetungimisena, ei kaunista. Pehme rohelise sambla all maapind ja kalmud, vanad ristid, kõik kaugelt sarnased, aga lähedalt nii imetabaselt pitsiliste motiividega. Pühapäevane vaikus, kevadise mulla lõhn ja sammal, vaikselt tõotatud rahu… valitud päevadel.