Leivategu

esmaspäev, 27. november 2006


Juuretis oli sel korral eriti "särtsakas" ja ma ei hakanud teda pikemalt hapendama, võtsin poole tainaks kohe hommikul, segasin teise poolde natuke vett ja jahu, lasin õhtuni käärida ja panen külma tagasi - võitsin päeva.

Kuidas sünnib jahust ja juuretisest leib?
  • Võtan sügavkülmast juuretise ja lasen omasoodu kaaneta purgis üles sulada (üleöö).
  • Tõstan juuretise purgist kaussi. Purki ei pese!
    Lisan juuretisele (ca. 3-4 dl harilikult) vett ja rukkijahu kuni kogus on kahekordne ja kontsistents selline paksu hapukoore sarnane (pilt 1, enne jahu lisamist).
    Lisan 1 spl suhkrut ja näpuotsaga soola, imevähe. Segan korralikult läbi, raputan jahukihiga üle ja jätan suures kausis üleöö kuni ööpäevaks sooja kohta käärima. Kääritan keskkütteradikal ja pooleks murtud ajaleht kausi all. Mõnikord segan juuretist käärimise ajal, mõnikord unustan, kuidas kunagi.
  • Segan juuretise uuesti ühtlaseks ja õhumullid välja. Tõstan pool juuretisest purki kaane alla tagasi ja panen sügavkülma (või harilikku külmikusse lahtisess epurki jahukihi alla) järgmist leivategu ootama.
  • Ülejäänud juuretisele lisan sooja vett, rukkijahu (võib segada linnasejahuga), ca. 2 spl suhkrut ja 1.5-2 tl soola, kuni kogus tundub silma järgi vormile paras (pildid 2,3). Suhkru asemel võib lisada ka näiteks siirupit ja suure soovi korral võib tainale lisada pärmi (või siis, kui juuretis hästi ei ole käärinud). Struktuuri aitab soovi korral parandada peotäis nisujahu. Segan ilusti läbi, maitsen, vajadusel panen soola või suhkrut juurde ja hakkan "tainast peksma". Kuidagi teistmoodi ei oska seda seletada, päris sõtkuda nagu nii vedelat tainast ei saa (pilt 3). Ilma vormita küpsetamiseks peab muidugi tihedama taina tegema, vormi jaoks teen täpselt nii vedela, et märja käega tainasse vajutatud märk veel kuju säilitab ja kokku ei vaju. Segada/peksta/sõtkuda tuleb ikka hoolega, oma 7-10 minutit, vähem on patt. Siis jõuavad kõik taina komponendid ilusti seguneda ja lahustuda ja tainal tekib kõigi imekeemiliste ja -füüsikaliste protsesside tagajärjel õige struktuur - loe: küps leib ei pudise. Sõtkutud/pekstud taina silun märja käega (leivatainas on kohutavalt kleepuv ollus), vajutan sisse risti, raputan kergelt jahuga üle ja panen rätikuga kaetud kausi radika peale tagasi ning lasen kahekordseks kerkida (pilt 4). See võtab olenevalt juuretise olukorast 1.5 kuni minu puhul maksimaalselt 4.5 tundi, tavaliselt kahe tunni ringi - kuni tainasse vajutatud märgid täis kerkivad (pilt 5).

    Viimasel ajal olen suure kiiruga lisanditeta leiva peale sõtkumist otse vormi kerkima pannudki ja küpsetanud, ilma kahekordse kergitamiseta.
  • Kerkinud tainas sõtkutakse uuesti maha. Normaalne leivaküpsetaja paneb nüüd kõrvale portsu tainast järgmise teo seemneks, enne teiste jahude, seemnete jne. lisamist!
    Maha sõtkutud tainale võib lisada, mida fantaasia aga soovib. "Soolasele" leivale võib lisada seemneid, hakitud pähkleid või ürte või panna tainas vormi kahe kihina ja sinna vahele soolaliha viilakaid või hoopis silku. Magusamasse leiba võib panna leotatud rosinaid või aprikoose, mandleid vms. Segada uuesti ühtlaseks. Minu leib on sel korral linaseemnete ja köömnetega.
    Vormi vooderdan harilikult küpsetuspaberiga, aga selle puudumisel olen määrinud võiga ja raputanud üle kliide või rukkijahuga. Ainult et kliid kipuvad hiljem leiva küljest hirmsasti pudenema.
    Panen taina vormi ja silun märja käega ilusaks. Leivale võib ka (sala)märgid peale vajutada :), kui mitte muud, siis piisavat kerkimist aitavad nad ikka tuvastada.
    Nüüd tuleb leival enne ahju panemist uuesti kaetult soojas kohas märgid täis kerkida lasta (tavaliselt tund-poolteist) ja ahi vahepeal kuumaks ajada (pilt 6, kerkinud tainas). Kui tainas vormis piisavalt kerkida ei saa, siis küpseb ta ahjus lõhki.
  • Kerkinud leib tuleb panna kuuma ahju ja küpsetada kõigepealt 15-20 minutit 250 kraadi juures ning alandada temperatuuri 200 kraadini ja küpsetada veel ca. 40 minutit. Mina olen selle 200 kraadi juures küpsetamise ajal leiva kergelt küpsetuspaberiga katnud, et pealmine koorik liiga ei saaks. Eks need ajad ja temperatuurid olenevad tainast ja ahjust ja kõhutundest ka.
  • Ahjust võetud leib tuleb veega üle piserdada ja jahutada või veelgi parem, puhtasse märga rätikusse jahtuma keerata, et koorik kivikõvaks ei jääks. Kuuma leiba lahti ei lõigata!
Juuretisega valmistatud leib seisab kauem värske ja maitseb parem :)



Head isu!
"/.../
Valgel laual rätiku all palav leib.
Madal on uksepiit, lapsed on läinud siit.
Leib jahtub, oodates neid.
Kõrge taevas, madalad, suitsunud laed ...
Trepil on valget lund, puud on täis karget und.
Ootamist tiksumas aeg.
/.../"
"Leib jahtub", Andres Valkonen/Tõnis Mägi

Sellest laulust jäi mulle pisemana selge kujutluspilt, et leib peab rätiku all magama, ime siis, et guugeldamine "rätiku all magab leib" mingit tulemust ei andnud :) Harilikult küpsetan õhtul ja nii ta seal hommikuni tukubki.

Mõned leivalingid olid eelmises postituses.

Rukkileiva juuretis

Vaat nii juhtub sulamisel-käärimisel, kui hapuleiva juuretist liiga palju sügavkülma panna. Näide on täna varahommikust, juba teine fotosüüdistusega juhtum selle blogi ajaloos. Tean küll, et üle poole purgi on ohtlik, aga sel korral kolmveerand purki oli hoopis ohtlik, nagu juuresolevalt pildilt näha võib (ka seda, et purk on kogemusest juba ETTENÄGELIKULT igaks juhuks kaussi pandud). Elu oli öösel ikka päris keema läinud. Minu veidrad lemmikloomad... Kratsisin siis purgi välimise külje tainakaussi puhtaks ja panin purgi sisu külma tagasi, ülejäänust saab home õhtuks tainas ja leib.



Leivajuuretis tainast võtmata jätta on ka ohtlik, sest hea uue juuretise saamine võtab kõvasti aega ja mängimist, enne kui päris leiba saab küpsetama hakata. Seepärast mina ei võtagi juuretist enam üldse valmis tainast, vaid lisan sulatatud juuretisele vett ja jahu - nii umbes kahekordse koguseni. Siis lasen päevakese radika peal käärida, kasutan pool leiva tegemiseks ja panen ülejäänud poole (sügav)külma tagasi.
PS! Purki ei pese, selle seinte küljes on palju "head kraami".
Varem olen mõnel korral juuretise võtta unustanud küll. Siis on kõige lollikindlam sõbralt uus juuretis küsida, aga vat neid leivaküpsetajaid-sõpru napib. Teisel juhul tuleb leida paar viilakat rukkileiba (päris raske ülesannne leivariiuli ees). Leib panna hapupiima, keefiri või jogurtiga likku, sooja ja kile alla. Kirjanduse andmetel saab juuretist teha ka õunamahlaga, pole proovinud. Kuna jogurtikultuurid on termofiilsed, st. armastavad sooja, aga mina kääritan ja kergitan tainast keskkütteradika peal, siis olen juuretist alustanud jogurti ja jogurti puudumisel Actimeli ning leivaga. Kausi ja radika vahele käib pooleks murtud Postimees, et liigselt kuum ei oleks(samuti kääritamisel-kergitamisel). Kui leib on juba päevakese ligunenud, siis mudin ta sõrmevahel pudiks, lisan rukkijahu ja lasen käärida, paari päeva pärast lisan jälle vett-jahu-suhkrut-soola ja lasen edasi käärida. Vahepeal on mõistlik kogust jälle normaalseks vähendada ülejääk minema visates. Seda lisamist ja kääritamist toimetan senikaua, kui käärimine õige hoo sisse saab (keri üles tagasi ja vaata pilti) ja lõhn muutub meeldivalt hapuks. Siis küpsetan esimese katseleiva, mille maitsest ja olekust on näha, kas juuretist on vaja veel poputada või töötab juba päris rahuldavalt. Juuretise sissetöötamine võtab aega - esimesed leivad ei pruugi päris soovikohaselt õnnestuda.

Mõned lingid (andke teada, kui siit veel midagi olulist puudub):
Ja minagi olen varem oma leiba näidanud.

Mees naistele meestest

pühapäev, 26. november 2006

Lord Byron on mulle alati meeldinud, "She Walks In Beauty" üle kõige, aga viimasel ajal on kuskile kahe kõrva vahele kinnistunud hoopis midagi sellist, eriti kaks esimest ja kaks viimast rida. Kui ei meeldi, ära torgi (muidu torgib vastu) - üsna iidne tõsiasi :)

"Never love unless you can
Bear with all the faults of a man!
/.../
If these and such-like you can bear,
Then like, and love, and never fear!"

Narmendab, poolpalavikuses laupäevahommikus

laupäev, 25. november 2006

Paar tilka tinti,
piisk armastust,
kild hämaralt õdusat üksindust,
mõni heli, mõni lõhn,
mõni fraas, mida hüüda,
on kõik, mida elus on püüda.
Muu saabub ja viibib ja kaob
ja aeglaselt loogeldes tuhiseb mööda.

Türgi kohv/Türk kahvesi

neljapäev, 23. november 2006

Türgi kohv on kindlasti üks neist asjadest, mis tuleb Türgis käies ära proovida, ka neil, kes muidu erilised kohvisõbrad pole. See on täiesti omalaadne nauding, millest siinmail on millegipärast hoopis veidrad arusaamad. Türgi kohv ei ole paks tökat, vaid väga spetsiifilise maitse ja aroomiga üsna kange, kuid väga nauditav kohvijook. Aroom ja maitse on hariliku kohviga võrreldes väga erinevad ja kerge "meditsiinilise" alatooniga.
Türgi kohv on üldjuhul valmistatud araabika ubadest (Coffea Arabica), on tumeda röstiga ning puuderpeeneks jahvatatud, maailma kõige peenema jahvatusega kohv.
Kohvi valmistatakse spetsiaalses ülalt kitsenevas nõus - cezve või ibrik (olenevalt keelelisest päritolust) - ja nõu suurusest oleneb, mitu tassi kohvi saadakse, sest nõu tuleb alati täita kaelani, kuna oluline on kohvi ruumala ja pindala suhe. Kohvi ja suhkrut mõõdetakse väikeste teelusikatega, mis on palju pisemad kui need, millega meie harjunud oleme (supilusika, teelusika ja Türgi kohvi lusika võrdlus). Pigem meenutavad lusikad imetillukesi jäätiselusikaid. Kohvi serveeritakse tihti koos veega, mis on vajalik maitsemeele puhastamiseks pisikeste kohvilonksude vahele ja pidavat tagama suurema naudingu sellest jumalikust joogist.
Mina nagu paha uudishimulik putukas tüütasin muidugi inimesi omajagu ja uurisin, kuidas seda kohvi siis ikkagi valmistatakse. Eks igaühel on oma väikesed variatsioonid, kuid üldplaanis on põhimõte sama.

 
  • Keetmisnõusse lisatakse esimesena suhkur. Suhkrut saab olla erinev kogus: sade (suhkruta), az şekerli (vähese suhkruga; 0.5 kuhjata lusikatäit), orta şekerli (keskmise suhkruga; 1 kuhjata lusikatäis) ja çok şekerli (rohke suhkruga; 1.5-2 kuhjata lusikatäit)

  • Järgmisena lisatakse võimalikult külm vesi, 1 tass (pisike Türgi kohvi tass) jooja kohta, kuid silmas pidades, et nõu tuleb täita kaelani, mitte vähem ega rohkem.

  • Viimasena lisatakse kohvipulber, 1-2 suure kuhjaga lusikatäit tassi kohta. Parim on muidugi värskelt jahvatatud kohv, aga teradega jahvatajad ei suuda mingi imega kohvi piisavalt peeneks jahvatada, selleks on tarvis ketastega jahvatajat.
    Siinkohal lähevad koolkondade arvamused lahku. Osad soovitavad kõik läbi segada, aga traditsiooniliselt ei tohi kohvipulbrit mingil juhul veega segada, sest see tekitab teatava barjääri õhu ja vee vahel, mis on oluline vahu tekkimises ja kohvi valmimise protsessis. Mina ei sega. Tihti lisatakse ka õige vähe kardemoni.


  • Nüüd tuleb anum tõsta tasasele tulele. Tasasele sellepärast, et soojenemine peab olema aeglane ja vaht saab niimoodi kõige paremini tekkida ning kohv piisavalt aega valmida (ca 5 minutit). Seejuures tuleb ise pidevalt valves olla, et vaht omapead üle ääre ei kerkiks, mis võib juhtuda üsna hetkega.

  • Oodata (segamata!) kuni vaht täidab nõu kaela ja tõsta nõu tulelt. Kael võiks olla natuke kõrgem, kui pildil, aga paremat kopsikut polnud kuskilt võtta. Kohv ei tohi mulinal keeda. Kui see siiski juhtub, siis tähendab see vaid seda, et anumasse on pandud liiga vähe kohvipulbrit. Piisav kogus pulbrit tagab vahutamise mulinal keemise asemel.

  • Segada vaht tagasi kohvisse ja korrata seda kuumutamise ja vahu tagasi segamise protsessi kokku kolm korda (, mis on traditsiooniline variant - erinevad allikad soovitavad seda teha 2-4 korda). Peale viimas vahutamist enam ei segata.
    Kuuldavasti on kohvihoolikuid kahesuguseid: need kes armastavad vahtu oma tassis ja need, kes seda ei salli. Vaht on hea kohvi ja oskaja valmistaja tunnus. Viimasest vahutamise korrast võib vahu lusikaga ettevaatlikult tassidesse tõsta ja kohvianumal 15-20 sekundit seista lasta ning siis kohv järele valada, aga võib ka kohe valada ja kohvipulbril tassides settida lasta. Päris anumapõhja tassidesse laiali ei kallata. Vahuvihkajatele vahtu eraldi tassidesse ei tõsteta ja kallatakse mõnikümmend sekundit seista lastud vahuta kohvi (vaht sellisel juhul lihtsalt visatakse minema).

  • Kohv serveeritakse väikestest tassidest (tassi ja detsiliitrinõu võrdlus) ja selle kõrvale ka külm vesi maitsemeele turgutamiseks ja kohvi paremaks nautimiseks.

  • Kohvi juuakse otseloomulikult mustalt, pisikeste sõõmudega ja aeglaselt.Tassi põhja jääb kohvipaks, mistõttu ei jooda kohvi päris lõpuni, vaid jäetakse alles ka õige natuke vedelikku. Seejärel kaetakse tass alustassiga ja keeratakse tagurpidi nõrguma.

  • Kohvipaksult loeb võõrustaja või muidu teadja joojale tulevikku (nonii, aga selleks peab lisaks kohvile ka ehtsa türklase kodumaale kaasa võtma, kuigi ehtne türklane väidab, et piisab ka heast annusest kujutlusvõimest ja õigest tujust).
Go Turkonians, või mis! (Minu kehatemperatuur hakkab juba igatahes Türgi kliimale sarnanema)

Ja lõpuks küsimus suurele ringile: kas Eestist kuskilt ka Türgi kohvi (pulbrit) osta saab või peab kohapealt saata paluma? Röst, jahvatus ja ilmselt ka ubade päritolu on piisavalt spetsiifiline, et siin müügil olevatest ubadest päris seda maitset ja aroomi ikka ei saa.

Hommikupudrust

kolmapäev, 22. november 2006



Kui kohv on minu jaoks hommikuti kõige tähtsam, siis toit on loogiliselt võttes järgmine. Viimasel ajal üha tihemini söön putru (ning röstsaia/leiba või, toorjuustu või oliivõliga sinna kõrvale). Jaa, aga pudru suhtes olen pirtsakas. Heleni täisterakaerahelvestest on kõige parem. Vahel segan sinna natuke odra või rukkihelbeid ka sekka. Ikka nii, et 1.5 dl helbeid, tunde järgi vett ja piima, tiba soola ja üks suhkrutükk, külmalt pliidile, paar minutit keeta ja siis taldrikule jahtuma seniks kuni kohv tõmbab. Vahel tuleb tuju koos helvestega pudruks keeta ka hakitud kuivatatud puuvilju, pähkleid, müslit (isetehtud) vms. või segada valmis pudrusse külmutatud marju. Kausist ei oska mina putru süüa (või kui, siis põletatud keele hinnaga) ja venivat kiirkaerahelvestest putru ei salli. Viimased on mul kapis hoopis pirukapõhja tegemiseks. Vahelduse mõttes on olemas ka riisi- ja hirsihelbed, kui magusa pudru isu peaks tulema, ja Haljase tatrahelbed soolaseks pudruks ja hapukoorega söömiseks. Haljase omad sellepärast, et teiste tootjate omad tahavad enne pudruks keetmist potipõhjas võiga praadimist, et head tulemust saada, aga hommikul on iga minut kulla hinnaga. Magus riisipuder on hea jälle riivitud õuna ja kaneeliga. Odrajahupuder sulavõiga meeldib ka, aga mitte hommikul. See on rohkem selline vanaemanostalgia.
Purdu söömist peab harjutama. Alguses ei meeldi, aga kui on tekkinud harjumus, siis leiab sellest veelgi positiivset. Puder hoiab kõhu täis palju kauem, kui salatid ja võileivad seda iial suudavad.
Moosisai või koogilõik või komm või kild šokolaadi on minu puhul hommikukohvi kõrvale ka lausa kohustuslik :)

Miks minust ei saa kunagi taimetoitlast

esmaspäev, 20. november 2006

Alljärgnev põhineb puhtalt minu senisel kogemusel, isiklikul arvamusel ja omandatud haridusel ning ei pretendeeri kaugeltki erapooletusele.
Viimasel ajal olen päris mitmes blogis sattunud lihateemalistele arutlustele ja sõnavõttudele. Ka päriselus ei ole sellest temaatikast pääsenud. Arutlejaid-nentijaid-ägestujaid on olnud mitmesuguseid: kõigesööjaid söömise pärast, tervislikult ja mitmekülgselt toitujaid segatoidulisi, ovo-lakto-vegeraare ja tõelisi taimetoitlasi. Millegipärast kippus viimatinimetatul kõigist eelmistest kahju olema. Viimane piisk minu karikasse oli juhtum, kui taimetoitlane, kes oma valikut adekvaatselt kuidagi põhjendada ei oska (loomalapsed on armsad ja karvased ja elavad looduses õnnelikult kõrge vanuseni), võttis minu lihasöömist kritiseerida ja vihastas siira küsimuse peale, miks tema, ise taimetoitlasena, peab kodus koera, lihtaoidulist lemmiklooma. Igasugused äärmused kipuvad olema reaalsusest võõrdunud ja "nihkes" ning enamasti üldsuse mõttes ei optimaalsed ega kasulikud. Inimene on omnivoor, segatoiduline, kõigesööja, mitte puhtalt taim- ega loomtoiduline. Linnastumine ja maalähedasest elust võõrdumine, põlvkonnad inimesi, kel pole vähimatki ettekujutust leivavilja kasvatamisest ega loomapidamisest, võivad tõesti ehmatada fakti peale, et liha (ja piim, juust, või, muna, jne.) ei tulegi tehasest vaid selleks kasvatakse ja ka tapetakse loomi.

Soovitan soojalt lugeda seda linki (ei ole päris 100% erapooletu, aga ütleb asjad ilustamata välja ja seletab lihtsas keeles lahti väärarvamusi).

Mis mind üldjoontes häirib?

Häirib, kui taimetoitlane toidab samade reeglite kohaselt ka oma alaealist last. Veel hullem, kui seda tehakse sünnist saati, taimsete piimaasendajatega (oh hullu, emapiim on ju ka loomne toit, mis sest, et loomulikem toit imikule üldse). Kasvava lapse toitainevajadus on täiskasvanu omast erinev, seda esiteks. Teiseks ei ole vanemal õigust lapsele taimetoitlust peale suruda - selle valiku peab inimene tegema teadlikult ja olles võimeline kaaluma oma otsuse plusse-miinuseid.

Häirib, kui taimetoitlastel (loomade säästmise eesmärgil) on kodus lemmikloomana kassid-koerad-tuhkrud ja muud lihatoidulised lemmikloomad. Häirib selline topeltmoraal: mina liha ei söö ja loomi ei tapa, aga oma lemmikule otseloomulikult annan tema liigiomast toitu. Veel hullem, kui need inimesed küll peavad lihasööjat lemmikut, aga neile liha siiski ei anna - see on kõige selgem loomapiinamine. Sellised loomad ei ole võimelised kõike vajalikku taimsest toidust üldse omandamagi.

Häirib vastastikune moonutatud faktidega loopimine taimetoitluse pooldjate ja vastaste vahel, kus mõlemad üritavad iga hinna eest tõde väänata ja oma elustiili "õigemana" paista lasta.

Miks MINA ei ole taimetoitlane, kui jätta välja fakt, et heast juustust olen lausa sõltuvuses ja hästi valmistatud liha on alati maitsenauding?
Kahanevas isikliku tähtsuse järjekorras:

  • Inimene on omnivoor. Selliseks oleme me evolutsioonis kujunenud. Nii on meie seedesüsteem üles ehitatud. Iga vähegi bioloogilise haridusega inimene teab, et herbivooride seedesüsteem on palju pikem ja nad peavad sööma väga suuri toidukoguseid, karnivooride oma suhteliselt lühike ja söödavad kogused on oluliselt väiksemad. Inimene jääb oma soolepikkusega sinna vahele. Puhtalt ainult taimsest toidust ei suuda me kõike omandada, mida suudavad herbivoorid – me sisuliselt raiskaks toitu. Keegi võib nüüd mõelda, et on ju ka väikeseid herbivoore-rohusööjaid, küülikud näiteks. On küll, aga nemad seedivad toitu kaks korda, et „söönuks saada“, selleks peavad nad esimest korda seeditud väljaheited uuesti ära sööma ja see on igati loomulik. Sellised loomad ei suuda ise kogu taimset materjali seedida ja sealt toitaineid omastada. Suure osa tööst teeb soole mikrofloora, mille töö „vilju“ siis teistkordse söömisega omastatakse (osad vitamiinid näiteks). Tahame me samuti toimida?

  • Inimesel puuduvad spetsiifilised vahendid taimsest materjalist toidu kätte saamiseks. Taimerakk on teatavasti ümbritsetud tselluloosiga, mida meie organism ei suuda lagundada – kasutame taimi küll selles mõttes kiudainete allikana, aga toitained on meie eest peidetud. Seetõttu on taimne materjal tihti kuumtöödeldud kujul (keedetud, aurutatud, hautatud) kõige paremini omastatav ja tervisele kõige kasulikum. Lisaks tuleb mõelda mida me sööme – paljude taimede viljad on tihti mõeldud loomadele söömiseks ja niimoodi seemnete levitamiseks, aga säilitusorganeid (juured, mugulad, sibulad, risoomid) ja lõpuni valmimata vilju kaitsevad taimed loomade eest kiivalt, sest need on neile eluliselt olulised. Tihti sisaldavad nad midagi ebameeldivat ja vähem või rohkem kahjulikku taimsete alkaloidide näol. Heaks näiteks on siin tomat ja aeduba – mõlemad toorena mürgised, uba ka hiljem ja vajab kindlasti kuumtöötlemist. Tomati küpsedes mürgise alkaloidi sisaldus väheneb, aga tema kasulikud omadused väljenduvad kõige paremini ikka hoopis peale pikka hautamist. Vahemereäärsete maade inimesed on aja jooksul sellest väga hästi aru saanud.
    Nende kahe asjaolu taustal tundub taimetoitluse erivormina toortoitlus minu jaoks lausa absurdne, kui just ainult küpsetest suhkrurohketest loomlevikulistest viljadest ei toituta – kuidas aga sel juhul rahuldada kõigi toitainete vajadus?

  • Põhimõtteliselt on mulle vastuvõetamatu kontseptsioon süüa küll taimetoitu, aga kompenseerida taimses toidus täiesti puuduv (vitamiin B12) või raskesti omastatav tablettide ja pulbrite näol. Palju neid doseerida? Organismid on erinevad. Miks oma keha niimoodi piinata?

  • Inimesed ei tea, et valgul ja valgul on vahe. Valgud koosnevad aminohapetest ja nende osakaal erinevates valkudes võib olla väga erinev. Kas taimne valk saab üks-ühele asendada loomset valku ja kas loomse valgu asendamine põhiliselt sojaubadest saadavaga ei tõsta mitte soja tarbimist normaalsest suuremaks. Mitte miski, ka kasulik, ei ole liiga suurtes kogustes tervislik – toitumine peab olema mitmekesine.

  • Taimetoitlane peab naljaga pooleks öeldult olema nagu „väike arvuti“. Kust saab milliseid mineraale ja vitamiine, mis on kuidas ja koos millega omastatav või millised ained ei takistavad üksteise omastamist seedesüsteemis. Ilmselt paljud meist teavad, et porgandist saab kasuliku kätte koos rasvaga, toorelt närides läbivad rasvlahustuvad vitamiinid keha ja kasu me neist ei saa. Seepärast hautame porgandit või või õliga. Aga kas me teame, millest ja kuidas saada rauda, organismile omastataval kujul. Segatoiduline sellele mõtlema ei pea, tema saab rauda punasest lihast. Jne.

  • Lausa ulme valdkonda kuulub aga väide, et näe loomad elavad metsas õnnelikult. Küsiks siis vastu, et miks enamik loomi loomaaias tunduvalt kauem elab kui vabas looduses (mõne väikese erandiga, kes tõesti vangistuses väga spetsiifilisi tingimus vajavad)? Aga sellepärast, et seal hoitakse neid eraldi kiskjatest ning ravitakse haigustest ja parasiitidest. Viimaste leviku laiuse kohta võite küsida kas või jahimeestelt... parasiidid saadakse kaasa juba pesast. Lisaks toimib halastamatu looduslik valik – nõrgemad surevad mõne haiguse tagajärjel või süüakse ära. Karjale kasutud, vigastatud või nõrgemad või muul moel erinevad loomad visatakse karjast välja ja on määratud kindlale hukule. Rohusööjate karjades on nõrgemad ja vanemad loomad karja äärtesse aetud, sest kiskja rünnaku korral jäävad tugevamad siis ellu.... jne., jne., jne. – loomad on looduses pidevas stressis, sest niimoodi see kord juba on. Pildid õnnelikult ja muredeta käsikäes ringi jalutavatest jänestest ja rebastest on reaalsus kahjuks ainult lasteraamatutes.
    Mina pooldan küttimist ainult loomade arvukuse piiramiseks, milleks see on ka vajalik, aga toiduks kasvatakse loomi ikka edasi eesmärgiga nad lõpuks ära süüa. Peaasi, et nõuded loomade kasvatamiseks, pidamiseks ja hukkamiseks oleks piisavalt karmid, et loom enne toiduks muutumist (või toidu tootmise protsessis: piim, munad) kannatama ei peaks.

  • Lõppeks peab vaatama ka kliimavööndit, kus me elame, ja milline on sellest tulenevalt meie toitainete- ja energiavajadus ja kuidas on kõige optimaalsem seda rahuldada.

  • Ja siis on meil veel taimetoitlased, kes ei söö „armsaid loomi“, aga kalast ja mereandidest näiteks ära ei ütle. Kala tunneb valu samuti kui vasikas või kana.

(Ja veel nii muuseas küsides, et miks kipub enamik veendunud taimetoitlasi olema väga elujõulises vanuses, kus inimesed on harilikult niigi terved ja tugevad ning rasvlahustuvate vitamiinide varud veel/juba kehas olemas, aga mitte vanemate inimeste hulgas, nagu seda tervisekaalutlustel arvata võiks.)

Ainukeseks valikuks, mis minu jaoks vähegi mõeldav oleks, on süüa lisaks (suures osas kuumtöödeldud) taimetoidule ka muna ja piimatooteid ning väga tähelepanelikult kalkuleerida, et keha kõik vajaliku kätte saaks. Siiski pooldan ma tasakaalustatud ja tervislikku segatoitumist, kus oma koht nii taimsel kui loomsel, nii rasval kui ka rasvavaesel, nii süsivesikutel kui ka kiudainetel, jne.

PS! Liha ei söö ma kaugeltki mitte iga päev ja igal söögikorral, pigem ca. 3-4 korda nädalas. Ja mul ei ole mitte midagi taimetoitlaste vastu, kes minu toitumisviise ei kritiseeri ja enda oma peale ei suru, aga kui nad seda teevad, siis võiks neil ka oma eluviisi seletamiseks parem põhjus olla, kui karvased loomalapsed. Sest vastasel korral peaksime ka kõigil maailma kiskjatel tapmise ära keelama ja käskima rohusööjateks ümber evolutsioneeruda (ehk kiiresti välja surra).

Selle üle, et toiduks tarbitavate loomade naha kasutamist ei peaks mitte taunima, vaid hoopis propageerima, et tapetud loom võimalikult täielikult ära kasutataks, ma parem arutlema ei hakka - niigi olen end juba klaveri taha sõna otseses mõttes unustanud.

Red October õitseb!

pühapäev, 19. november 2006



Red October võtab nüüd kohe täitsa avanenud õiega ilutseda. Armas punane õis on. Ja tulemas on neid veel. Kohe päris mitu tükki.

Lisaks Cinnamon Candy'le on ka ЕК-Снегопад karvased leheotsad mullast välja ajanud. Tore-tore, äkki ma ikka saan kannikestega üsna talutavalt läbi ;)

Kaneeli-õunarullid

reede, 17. november 2006

Elsa tuletas oma saiakestega meelde, et kaneeli-õunarulle polegi ma kaua teinud. Mitu päeva juba mõtlen, et peab ka selle tembu ära tegema. Õunu ju on. Eile siis võtsin julguse kokku ja panin taina kerkima. Et valgust õues kauaks ei jätku ja lund ka nagu kiuste ei tule, siis pildid on vanad.

Kaneeli-õunarullid

  • Tainas:
    4.5 dl nisujahu
    0.5 Nordic kuivpärmi (25 g presspärmi)
    0.5 sl suhkrut
    noaotsaga soola
    50 g võid
    1 muna
    65 ml vett
  • Täidis:
    4 keskmist õuna
    0.5-1 tl kaneeli
    3.5 sl suhkrut
    1 tl sidrunikoort
    1 sl sidrunimahla
    1 tl vaniljesuhkrut
    (10 ml õunabrändit või brändit või konjakit - alkohol aurab minema, hea maitse jääb, ei tasu karta)

Sega kuivalt jahu, kuivpärm, suhkur ja sool. Lisa soe vesi (ca. 45 kraadi) ja muna jahumassile ning sõtku ühtlaseks. Viimasena lisa sulavõi. Kui jahu ei saanud piisavalt, võib seda juurde panna, aga tainas ei tohi väga tihe tulla. Sõtku veel, kuni tainas lööb käte küljest lahti ja lase soojas kohas rätiku all 30 min. kerkida. (Ilmselt võib muna ka panemata jätta ja vett rohkem kasutada, aga ju retseptis oli nii ja ma ei hakanud muutma. Presspärm tuleb lahustada käesoojas vees ja suhkruga.)
Puhasta õunad ja lõika võimalikult peeneks. Hauta kaneeli, sidrunikoore, sidrunimahla (ja alkoholiga) pehmeks. Lisa suhkur ja vanillisuhkur.
Sõtku taigen alla, rulli ristkülikuks, laota õunamass taignale ja keera pikemat külge pidi rulli. Lõika rull pisut risti diagonaalselt viiludeks. Aseta viilud küpsetuspaberiga ahjuplaadile laiem pool allpool ja vajuta kergelt laiaks. Lase veel 20 min kerkida (vahepeal pane ahi sooja).
Määri pealt munaga või sulavõiga ja küpseta 20 min 200-kraadises ahjus.
Serveeri soojalt (või külmalt, kui peaks mingil põhjusel jätkuma).

Päeva nali

neljapäev, 16. november 2006

Päeva nali ei ole mitte see, et ma viksi ostsin, vaid see, mis ma selle eest maksin. Naljakas hinnapoliitika sel Ümera poel. Kas kõigis Comarketites hakkab nüüd nii olema, et maksma peab rohkem, kui kauba hindade summa? Kas üldse on seaduslik näidata kaubale hinda, mis ei ole meie riigirahas tasutav (üles ümardatakse ka kaardimaksel muide)? Seda kauplust olen ma lõunapaiku varemgi külastanud, aga siis pole selliseid hindu kohanud, hiljuti vahetati vist ka omanikku. Müüja oli minu küsimuse peale hindade kohta igatahes selgesti kimbatuses ja vastas, et tema on uus ja põhjust ei tea, aga imelik on tallegi.


Varjukannikeste saaga

kolmapäev, 15. november 2006


Päris augusti lõpus tõin enda juurde mõned varjukannikese lehed juurduma. Lausa miniatuurne kasvuhoone sai neile karbist ja kilekotist ehitatud, et niiskust ikka piisavalt oleks. Ponnistused kandsid vilja, sest turbatablettidest hakkas mingil hetkel peeneid valgeid juuri lausa karjakaupa välja murdma. Ka paar uut lehekest on juba näha. Esimesena näitas lehetipukesi täiesti nimeta taimelt näpatud leheke, mis küll teistega samal päeval juurduma sai pandud, teisena Cinnamon Candy, ülejäänud lasevad veel oodata. Tea, kas taimedega on ka nii, et segaverelised kipuvad tugevamad olema (loomade puhul see tegelikult nii üheselt tõsi kaugeltki ei ole)? Pea paari nädala eest istutasin lehed edukalt pottidesse ümber. Ja targemaks sain ka. Selles suhtes, et ümbrispotti tuleb valida istutuspoti järgi, mitte vastupidi, muidu juhtub nii nagu minul. Minu kenadesse tumedatesse ümbrispottidesse lihtsalt ei ole sobivaid istutuspotte olemas. Leidsin siis Koduextrast miskid plastist paarikroonised potid, millelt aga tuli kodus kääridega ülemine serv maha nüsida, et nad ümbrispottidesse mahuks. Nüüd ootan uusi rohelisi tipukesi edasi.
Noore õitsemata taimena ostetud Red October hakkab kohe-kohe õitsema. Ei jõua ära oodata. Pungad on juba nädalapäevad näha olnud :P

Midagi uut ja midagi vana


Kõigi oma kiiksude hulgas ei saa ma kohe mitte nimetamata jätta kirge subjektiivselt ilusate lauanõude järgi. No ja et nii minimalism kui ka looduslikkus (või selle imitatsioon) kipuvad "moes" olema, siis ei ole tihti tegu odavate soovidega. Ma ikka üritan end kuidagi ohjeldada. Aga kui Kaubamaja võttis nii kenad õlipudelid alla hinnata, siis ei pääsenud mina nendeta poest tulema. Viimast eriti arvestades, et eelmise õlipudeli tihend silikoonist oli ja hingusele läks (edaspidiseks kõrva taha panemiseks, et silikoon õli ei salli). Pean piskese piinlikkusega teatama, et koju jõudnud, pudelid pesnud ja täitnud, pidin ma neid ikka mitu korda köögis imetlemas käima ja see ei juhtu minuga esimest korda.
Selgituseks: kaks on neid seepärast, et ühes on praadimise tarvis viinamarjaseemneõli ja teises külmpressi oliivõli külmemaks maitsenaudinguks.



Ja mitte oma pisikesest hukutavast kogumiskirest ja asjade lummusest ei tahtnud ma rääkida, vaid hoopis sellest, et on mõned hästi armasad vanad esemed, sellised ajalooga ja südamelähedased. Liuad on vanaema omad ja kui mälu mind ei peta, siis pakuti nende pealt lapsepõlves eranditult soolaheeringat sibula ja hapukoorega. Seega sihipäraselt kasutada ei ole ma neid veel jõudnud, sest sööma olen ma nõus ainult rasvase heeringa seljapoolt ja toitu ära visata ei raatsi :P
Suhkrutoos, kausid ja tainarull on see-eest hoopis vanavanaemast jäänud ja maha müüdavast korterist sõna otseses mõttes päästetud, sest esivanemlikud üksused neid vast liigseteks ja vanamoodsateks pidasid. (Minul läks oma pisikesel elamispinnal veel hästi, sest õde päästis mööblit - esimese vabariigi aegset ja terve toatäie, ainult oskustest nende kenade, kuid päevi näinud asjadega, midagi tarka peale hakata napib. Aga kappidest ja kummutitest-peeglilaudadest tal puudu ei tule :D).
See suhkrutoos on mulle eriti armsaks saanud. Ja seejuures mäletan ma selgelt, kuidas mul 4-5-aastasena kategooriliselt keelati sinna sisse maasikaid suhkruseks torgata. Salaja tegin ma seda maal ikka, aga suured roosad suhkrutükid reetsid mind ometi. Maasikahooajal on nüüd toosis sihilikult valge kristallsuhkur ja maasikaid kastan mõnuga. Muul ajal saab hommikukohvisse pruuni tükksuhkrut poetada.
Ja tainarull, see tainarull... sellega rullisime me õega jõulude ajal piparkoogitainast, nii et jahu pärast kõrva tagant ka leida võis. Taat tõi linnast ikka kohe mitu kilo ja rullimist jätkus. Ainult pärast tuli mõni plaaditäis ära kõrvetada - nii talle maitses. Memm alati tänitas, et mis sa nii palju tõid, tänitab tänapäevani, aga vanaisale meeldivad ikka omatehtud ja kõrvetatud. Vanaemale see piparkookide rullimine ei istu, kiloga valmistoodangut osta on mugavam :P

Seekord narmendamist ennetades

Millalgi suvel olen ma suure trotsiga selliselt paberilipikule kritseldanud, siis kõik maha tõmmanud ja püksitaskusse pistnud. Hea, et ma vahel enne riiete hoolega masinasse toppimist taskuid kontrollin. Muidu oleksin sõnad päris puhtaks pesnud... ja riided paberiebemeliseks (nagu harilikult).

Kõrgel, kaugel taevasinas
pilvepiiril pillerkaar.
Piisapralle vastu halle lainevalle,
taamal kõrgub vikerkaar.
Pritsib pori, paras nuhtlus,
oksi murdub raginal.
Mõne meri randa uhtus -
põhjamaiselt uhke puhkus.

Vihm ja (v)erivorstid

teisipäev, 14. november 2006

Akna taga sajab vihma ja mina olen mõtetega jõuludes... või siiski mitte. Ei tule lumeta seda jõulutunnet peale. Aga verivorsti söön küll ja probleem on sellega seoses ka - juba praegu on neid liiga palju müügil ja liiiiiiiiga erinevaid. Tahaks sellist "klassikalist" ja õige (vorstirohu) maitsega, ja pirtsakas olen ka - suuri pekitükke ei salli silmaotsaski, aga kussa siis niisuguseid leiad - kipuvad olema suitsumaitselised või seentega või midagi analoogset. Pärli ja Päkapiku nimetused juhtuvad igal juhul täitsa tarbitavad olema. Äkki on mõni veel, valgustage mind ka. Jõuludeni on veel aega mõnda proovida (kuigi ma proovin juunikuus ka, kui müügil on).
Vanaema juures sõime me verivorsti vanasti ikka pohla-õunamoosiga või pohlaikalduse korral punasesõstra-õunamoosiga (sellise tükilise ja seemneid täis hapu moosiga, mis ka niisama saia peal hea mekib). Hiljem mindi kuidagi sujuvalt jõhvikasalatile üle. Seda ei pidanud ju sügisel korraga valmis keetma - jõhvikas teatavasti seisab oma loomuliku bensoehappe sisalduse tõttu läbi keedetud külmas vees kas või kevadeni.
Nagu pildi pealt näha, siis nostalgia on suur. Mina söön verivorste täitsa ise tehtud punasesõstra-õuna želeega. Kahju ainult, et ma seda nii vähe teha viitsisin ja kevadeni ei jätku, näen loogikat selles jõhvikamajanduses. Aga viimaseid on sügavkülmas vist mitme aasta jagu.

PS! Või siis... kas verd ja (puhtaid) soolikaid ka kuskilt saab?


Kohvikus kudumine on ebasünnis ja amoraalne!?

esmaspäev, 13. november 2006

Ei no naera herneks(algne teema Kullaketrajates)! Inimeste väiklusel ja võimuihal ei ole piire...

SL Õhtulehes
Eesti Päevalehes
Postimehes
Delfis

Kodu Kauniks foorumis
Isetegijas
Pereklubis
Aet, b, Elsa, Ematehnik, Kajakas, Koduhaldjas, Krista, Liiolii, Oravake, Signe, Terje ... ilmselt keegi veel.

Väike arusaamatus tundub olevat sellega, et tegu ei olnud ei klubi ega ringiga, vaid grupi inimestega, kes käisid kohvi joomas, kooki söömas ja selle kõrvale nii muuseas ka kudusid - kohvik ju kohtumispaik ongi... ja mis veidrad põhjendused, et kudumine ajab ebemeid. Loodan, et seal siis ka tolmutavat ajalehte ei või lugeda ja külastajatel on vahetusjalanõud kohustuslikud ning oh hullu, kui mõni "ärilõunataja" alarahvastatud kaubanduskeskuses kajavalt köhatada või aevastada peaks julgema (suitsetamisest, kui otsesest teiste tervise rikkumisest, rääkimata).
Tore, et Tartu õdusamad kohvikohad Heade Mõtete Linnale kohaselt näputöölistesse vaenulikult ei suhtu :) Kohvikus ju kohtumas ja juttu vestmas käiaksegi - jutt sealjuures ei tohiks teisi külastajaid häirida, aga vaevalt et kudujad-heegeldajad nüüd eriti ülemeelikult teismeliste kombel kilkavad ja vardad iseenesest ju käes ei karju...

Minu inimesed

neljapäev, 9. november 2006

Elus on inimesi (mitte, et neid veel rohkem ei võiks olla, ja võib-olla peakski olema). On ammuseid sõpru ja häid uusi tuttavaid, on neidki, kellega meelsamini üldse ei kohtuks. On häid vestluskaaslasi ja neid, kellega kunagi millestki rääkida ei ole, aga on ka neid, keda võiks ammulisui tundideviisi kuulata või kellega on alati värskendav keerulisi maailmaasju arutada. On vähem ja rohkem tagasihoidlikke, on neid, kes end teadlikult eksponeerivad, ja neid, kes sooviks nähtamatu vaatlejana teiste seas liikuda. On näitajaid ja vaatajaid, on rääkijaid ja kuuljaid, on mõtte- ja tundeinimesi. On neid, kes panevad naeratama, ja neid, kelle pärast on nutetud.
On neid, kes on vaid ühe kohtumisega jätnud sügava mulje, ning neid, kes kalliks ja oluliseks on saanud märkamatult, ajapikku, on hingesugulasi ja imetlusobjekte.

Kas inimene kogub inimesi? ... oma soovi ja tunde järgi, oma maailmavaate ja väärtushinnangute järgi, oma seltskondlikkuse ja huvide järgi? Kas ta kollektsioneerib parimad eksemplarid oma erakogusse ja tunneb selle üle headmeelt? "Ütle mulle, kes on su sõbrad, ja ma ütlen sulle, kes oled sina." Kui tihti me seda lauset reaalses elus kasutame, kui kasutame?

Kõik need inimesed koos moodustaks ilmselt mingi kriitilise massi...
Erinevas meeleolus või mõne kindla murega teame küll, keda otsida, aga milline peab olema see inimene, kes kõik me veidrused välja kannatab ja nendega midagi peale oskab hakata, kelle veidruste üle me ise rõõmu tunneme, kes kasvab koos meiega ja mitte meist lahku. Kas saladus on sarnasuses või erinevuses või teineteise täiendamises või kuskil seal vahepeal? Näiteid on ju nii- ja naasuguseid varnast võtta... Või on vastus nagu ravimitööstuse tulevik - vaid üks ja ainus personaalselt sobiv igaks elujuhtumiks. Ja kas seda viimast me loodame või kardame, maailmas on inimesi miljardeid...

PS! Ajendatuna päevasest vestlusest hea tuttavaga täiesti "offtopic" postitus (aga kuna "topicut" ei olegi siis ei saa mind ju ometi keelata heietamast täiesti mitte kudu-toidu teemadel :D)
PPS! Andke ikka väikestele Martidele kommi ka, isegi kui nad seda võõras keeles küsivad!

Kõrvitsasupp/kõrvitsapuder mannaga - Salme Masso ainetel, lavastas tühi kõht

teisipäev, 7. november 2006

Ikka kõrvitsateemadel... :P
Mina kuulen vanaemalt igal sügisel, kuidas vanaisa esimest korda ise kõrvitsasuppi tegi ja kuidas ta seda pärast noaga potist välja ehmatama-meelitama pidi. Et mannat olla nõnna palju läinud. Mulle meeldib ka selline paksemat sorti, aga ikka kallatav, peaaegu, ja magus.
Samas on päris meeldiv vahel teha hoopis magusat kõrvitsa-mannaputru, ainult soojast peast kallatavat (alumisel pildil). Siis tuleb lihtsalt mannat natuke rohkem (4-4.5 spl, tunde järgi) panna, ja pudruga järgmisel päeval külmalt maiustada. Oma katsetuste aluseks olen ilmselt küll kunagi Salme Masso retsepti võtnud, aga seda enda soovi järgi kohandanud :P

Kõrvitsasupp

  • umbes 2-3 dl vett
    3-4 dl tükeldatud kõrvitsat
    5 dl piima
    2.5-3 spl mannat
    1 sl võid
    2 spl suhkrut
    tsipa soola
Kõrvits puhastada ja tükeldada, panna väiksemasse potti, nii et tükid potipõhja katavad. Kallata vett pea kõrvitsatükkide ääreni. Hautada kõrvits pehmeks.
Lisada või ja piim. Lasta tasasel tulel keema. Jälgida, et põhja ei kõrbeks ja üle ei keeks - piima "toredad" kõrvalomadused.
Raputada keevasse piimasse manna ja segada. Keeta tasasel tulel veel umbes 10 minutit. Maitsestada.

 

Peekoni ja seentega täidetud kanafilee ja ahjukõrvitsad

esmaspäev, 6. november 2006


Läksin turult kõrvitsa toomisega natuke hoogu ehk veel kõrvitsaretsepte.

Täidetud kanafilee ahjukõrvitsaga

2 suurt kanafileed
100 g suitsupeekonit
3 dl hakitud šampinjone
2 sl ürtide või küüslauguga toorjuustu
1 sl kõva tugevamaitselist juustu (nt. Campanello)
pesto alla genovese't (roheline) määrimiseks

kõrvitsakuubikuid
oliiviõli
soola
musta pipart
ürte

Hakitud peekon ja seened praadida kergelt krõbedaks.
Kanafilee lõigata "raamatuks" - st. küljelt pikk sisselõige, aga mitte lõpuni läbi lõigata. Filee laotada lõikelauale ja vasardada õhemaks ning laiemaks.
Kummalegi fileele tõsta pool praetud segust ja pool eelnevalt kokku segatud juustudest.
Tõsta fileeääred kokku ja kinnitada korralikult puutikkudega. Määrida pestoga ja asetada ahjuplaadile.

Kõrvits puhastada ja lõigata kuubikuteks. Kuubikud raputada korralikult läbi õli ja maitseainetega. Kallata kõrvitsakuubikud kanafileede kõrvale ja küpsetada 225-kraadises ahjus kuni kanafilee on küps ja juust sees sulanud ning kõrvits söömisvalmis (20-30 minutit). Kanarullidest eemaldada tikud ja serveerida.

Suussulavad kõrvitsa-õunapirukad

pühapäev, 5. november 2006

Veel õuntest... ja kõrvitsatest ka seekord. Nimelt ühest eriti maitsvast pirukast. ...ja lihtsast ka, kui lehttainas poest osta. ... ja õunu saab niimoodi jälle natuke huvitavamalt ära kasutada. ... ja maitsvaid pirukaid ei ole ühes köögis kunagi liiast.
Ingver teeb selle konkreetse piruka meeldivalt vürtsikaks :)

Kõrvitsa-õunapirukad, 6 suuremat

  • 4 dl kooritud, puhastatud ja hakitud hapusid õunu
    4 dl kooritud ja hakitud kõrvitsat
    250 g Pajumäe mahekohupiima (või mõnda muud kohupiimapastat)
    5 spl röstitud mandlilaaste
    3-4 spl suhkrut
    1 spl sidrunimahla
    sidrunikoort ja ingveripulbrit või kaneeli
    750 g lehttainast
    muna määrimiseks
Õunad ja kõrvitsad koorida ja puhastada ning lõigata üsna väikesteks, vast umbes kartulisalatisse parajateks tükkideks. Segada sidrunimahlaga, et õun ei muutuks pruuniks.
Segada õuna-kõrvitsatükid kohupiima, röstitud mandlilaastude ja maitseainetega (maitsestamise vahepeal saab täidist muidugi maitsta).
Lehttainas laotada lauale ja lõigata kääridega kuueks (või kaheksaks, kui on soov väiksemate pirukate järele).
Iga leht rullida natuke õhemaks ja tõsta peale täidist. Täidise peale keerata kõigepeale lühemad ja siis pikemad küljed. Asetada pirukad küpsetusplaadile ühenduskohaga allpool.
Määrida pirukad lahti klopitud munaga ja teha igale pirukale kääridega paar sälku.
Küpsetada 200 kraadini eelkuumutatud ahjus kuni tainas on helepruun (ja õun ning kõrvits küpsed - selleks ongi head väikesed tükid, kui neid eelnevalt hautada ei viitsi).

Nartsissistlik riiminarmas

reede, 3. november 2006

Olin siin ja mulle meeldis,
tulen varsti tagasi.
Olen siin, ei vasta keegi,
seisan päris vagusi.
Vaatan vargsi enda ette,
tee ei lähe edasi.
Poetan mündi soovivette,
tulen varsti tagasi.

(Lase veel mõni lause klaverilt suure interneti poole teele, nii võib ta sulle endale, olgugi et ära antud, nii meeldima hakata, et nõuab teistki enda kõrvale.)

Jälle kokkamisest

Üle pika aja kasutasin eile jälle litšisid (ainsuses vist litši, Litchi chinensis), seekord küll konserveeritud kujul ja toorsalatisse koos rohke jääsalati, punaste viinamarjade ja kergelt marineeritud paprikaga... hää sai, mu meelest. Siiski tahaks seda vilja ka toorena proovida ja selleks mitte Hiinasse sõita :P.

Kokkamine muide võib olla väga lõõgastav tegevus. Eriti heas seltskonnas võõras köögis ja tingimusel, et nõud end ise pesevad :P Aitäh selle spontaanse võimaluse eest.


Vaatab aknast välja

neljapäev, 2. november 2006



Ärkasin mina täna enne kuut, täitsa pilkases pimeduses, et oma ettekande presentatsiooni viimistleda. Tegin unise peaga suure kannutäie kohvi ja potsatasin arvuti ette maha. Ja nüüd - aknast paistab juba täitsa valgust, tirin ruloo üles ja mida ma näen?! Maa on ehedalt valge! Kuulge tupsud, nüüd läheb küll käest ära... Tallinnas olla juba eile "hullumaja" olnud, aga meil näe, sadas vihma. Kuhu kevad jääb? Kui külma ka oleks ja selle lödise aja vahele saaks jätta.
Tänane päev siis vähem ja rohkem monogaamsete uruhiirte teemal, vast ei pane lund tähelegi, kui see just saapast sisse ja kangesti krae vahele ei kipu :P