Loomaliha õllega ja kokkamise abimehed

Tabasin end ühel päeval kokaraamatut lehitsedes ja peaaegu juukseid kitkudes - no vat ei tööta see "control+f", eriti kui midagi konkreetset otsid. Netis on retsepte kui palju - rohkem, kui neid kunagi jõuaks läbi lugeda, aga põhiliselt olen ikka truuks jäänud kahele emakeelsele: Toidutare ja Nami-nami retseptikogu. Esiteks ei pea pead tundmatute komponentide tõlkimisega vaevama, ühikud on arusaadavad ja retseptid enamasti ka oma köögis korratavad. Esimeses on kuldaväärt kokandusaabits ja foorum, retseptiraamatust, sõnastikust ja muust rääkimata, teises on Pille kokku kogunud aukartust äratava retseptikogu, väga mugava otsingusüsteemiga. See ei tähenda muidugi, et ma mujale ei satuks - kokkamise bookmarke on piiiiikkk nimekiri, blogid veel lisaks, aga need on rohkem ideede allikaks, kui oma peast vahel väheks jääb.

Pildil loomaliha õllega, pisikeste mööndustega, sest kukeseeni oli külmikus üle :P, kõrval võiga kõvasti läbi raputatud noored keedetud kartulid.

Täidetud suvikõrvitsaõied

Suvikõrvitsate õied on söödavad ja atraktiivsed - pealegi võib selleks kasutada isaseid õisi, millest vilja nii kui nii ei moodustu. Päris mitu asjakohast retsepti leiab SIIT. Samuti võib kõrvitsate õisi tainas friteerida, kasutada suppides või kastmetes, täita ja küpsetada, aurutada ja täita külmalt, jne.

Täidetud suvikõrvitsaõied

• 200 g taist suitsusinki (suitsumaitselist, mitte keedusinki)
  150 g toorjuustu
  1 sibul
  1 noor rullkõrvits (20 cm)
  30 suvikõrvitsa isast õit
  murulauku sidumiseks
  õli

Riivi köögikombainis koorega rullkõrvitsad, sink ja sibul. Kuumuta segu pannil, kuni kõrvitsaribad enam ei krõmpsu: 4-5 minutit.
Segul lasta natuke jahtuda ja segada juurde toasoe kreemjas toorjuust - võib olla näiteks ürtidega.
Kui segu kipub liiga laiali valguma, võib lisada natuke riivsaia. Vajadusel maitsestada segu soola ja pipraga.
Õitest tuleb eemaldada tolmukad ja täita singiseguga. Kinnitada murulauguga.
Küpsetada õliga pintseldatult 200-kraadises ahjus umbes 10 minutit või grillida kergelt mõlemalt pooolt.
Sobib ideaalselt soojaks suupisteks.

Valge šokolaadi vaht mustikatega

Valge šokolaadi vaht mustikatega

• 3 dl vahukoort
  100 g valget šokolaadi
  maitse järgi marju
  tuhksuhkrut

Šokolaad sulatada ettevaatlikult vesivannil (valget šokolaadi tuleb sulatada veel madalamal temperatuuril kui pruuni) ja jätta veidi jahtuma. Vahepeal lüüa vahukoor vahtu. Segada vahukoor jahtunud šokolaadi hulka ettevaatlikult ja ühtlaselt. Kui maitse tundub liiga mage, võib lisada veidi tuhksuhkrut. Segada juurde marjad ja hoida serveerimiseni külmikus.

Selline marjavaht on väga maitsev ka vaarikatega.

Järvselja

Reedesel päeval kell kaks hommikul suvise päevakava järgi arvas meeslemmik, et põrr-põrr tahab sõita. Ja mina tahtsin metsa... nagu enamuse ajast, aga ju ma siis natuke "metsa poole" olengi. Nii me siis pöörasime sihiga Järvselja Õppe- ja katsemetskonna poole, mis baka alguses läbitud praksist ilusa mälestusena meelde jäi.

Peale selle, et Järvseljal on kena jahiloss, kasvavad eesti kõrgeim mänd, kuusk ja kask ning mitte kaugel ei asu ka kõige kõrgem kadakas, on seal ka aukartust äratavalt jämme Kuningamänd (pildil) ja ürgmetsakavartal, kus miskid tundmatud seened lausa läbi laudtee kasvasid (pildil).
Rohi oli märg ja ega varbadki kuivaks jäänud, aga elamus oli täitsa metsaskäimisele kohane.


Loomulikult ei suutnud ma vastu panna kihule tegeleda natuke kaasaegse korilusega. Ämber ja nuga olid ju poolsalaja kaasa pakitud. Peale paari metsvaarika (Rubus idaeus), mis kiiresti suhu rändasid leidsime täitsa korralikult mustikaid (Vaccinium myrtillus) ja isegi mõne liitri kukeseeni (Cantharellus cibarius), olematutest ootustest ja möödunud kuude ilmast hoolimata.


Mõni mustikas oli natuke karvasem kui teine :P ei-tea-kuidas ma sellise ära korjasin, aga kannust välja võtta ma teda näpuga ei julgenud. Kuuldavasti ei ole liblikahakatisi Eestis eriti uuritud ja mõni neist võib üsna mürgine olla (kas see kõik ka õige on, ei tea pead anda).


Põrr-põrri juht muutus metsas kannatamatuks ja vaablased ajasid meid taga (päris kõhe oli), kuid mustikad olid hoolimata kuivast suvest ja külmast kevadest suured ja korjamine läks kiiresti.
Nagu näha, võib varsti ka pohlajahile (Vaccinium vitis-idaea) minna, mõned on päikese käes juba täitsa punased.
Viimasel pildil on üks jäärapäine mardikas, keda me korduvalt jalgadele pöörasime, tema aga ikka selili otsustas ukerdada...


Järjekordselt oli tore päev looduses. Satuks selliseid ainult rohkem olema.

Mustika-toorjuusutparfee

Mustika-toorjuustuparfee

• 2-3 dl mustikaid
  200 g maitsestamata toorjuustu
  2 dl maitsestamata jogurtit
  Maitse järgi suhkrut
  

Kõik ained köögikombainis või saumikseriga ühtlaseks mikserdada, soovi korral mõned marjad terveks jätta. Tõsta kausiga sügavkülmikusse ja segada iga 30-45 minuti tagant kuni külmumiseni või külmutada tarretisevormides serveerimiseks sobiva kõvaduseni. Kõvaks külmunud parfeel lasta harilikus külmikus enne serveerimist natuke pehmeneda.
Loomulikult ei ole keelatud kasutada rohkem marju või näiteks hoopis maasikaid (suurte seemneteta marju).

Rannametsa-Tolkuse rabarada

Kui nüüd hästi meelde tuletada, siis juuli lõpus käisime Rannametsa-Tolkuse looduse õpperajal, mõned kilomeetrid Häädemeestelt Pärnu pool. Inimesel kes metsaga sina peal ei ole, soovitan selliseid laudteega õpperadasid kindlasti külastada ja padumetsas korilusega tegelemisele on see ka mõnus vaheldus. Rada on kõigest paar kilomeetrit pikk ja läbib nii männimetsa luidetel kui ka päris lagedat raba ja möödub sügavmustadest rabajärvedest. Raja kõrval on informatiivsed tahvlikesed ja alguses Rannametsa vaatetorn, kust nii meri kui mets kui ka raba ja terve rada ilusti näha on.

Laudtee on korralik ja õhkkond rahustav, tore kõndimine. Rabamurakas (Rubus chamaemorus) ja huulhein, see Eesti putuktoiduline taim, ei jää ka nägemata. Pinkidega platvorm raja keskel järvekeste ääres on puhkamiseks ideaalne.


Et aga inimesed nii kuritahtlikult hoolimatud on ja ajal, kui paljudes kohtades metsa minemine üldse keelatud, mändidealuses kuivuses parkla ääres - prügikasti kõrval - konisid maha loobivad, ajab lausa marru. Rajal vastu tulnud seltskond oli aga just nii toimetanud (parklas oli vaid üks auto ja koni ise veel suitses) - koni oli kuivale lagunevale kännule visatud ja nii oli kändki sõrmesügavuseni suitsema ja kohati hõõguma hakanud. Lammutasime kännu laiali ja kustutasime oma viimase joogiveega hooletuse tagajärgi.

Pärast pisukest jalutuskäiku ja selle päeva heategu oli Võiste sadamas merel möllava äikese vaatamine ja kuulamine päris meelierutav kogemus. Ja õhk on äikese lähedal omapärane, nagu ikka, aga mere ääres veel eriti.

Muuuuustikad!

Pärnumaa mustikatest... mustikatest pole eriti midagi rääkida. Neid lihtsalt ei ole, nagu ilmselt paljusid metsa- ja aiaande sel aastal. Paari murakat nägime ka, toorest ja kaugelt, jõhvikamättad olid puhta tühjad. Õnneks on vanaema mustikamoosi veel eelmisest aastast järgi. Pärnumaal on lihtsalt ilus ja metsaminek keelatud. Täna hakkas vähemalt Tartus lahinal sadama - äkki saab see kuiv needus Eestimaal selleks korraks otsa.
Mustikate kohta õppisin, et käsi määrivad ka vähesed, mis korjata õnnestus. Marju täis põõsaid ei olnud, korjatud ka ei olnud - külm kevad ja põud lihtsalt olid oma töö teinud. Tund ja liiter sain peaaegu kaks liitrit täis - kahe käega üksikuid marju jälitades. Käed aga saab vastu ootusi imelihtsalt puhtaks, kui neid mahlase sidruniviiluga hõõruda - nahk muutub pealekauba meeldivalt pehmeks. Kurjad keeled räägivad, et äädikalahus töötab ka.

Saumikser on üsna tore abiline suvel või talvel. Suvel näiteks erinevate külmade jookide tekitamiseks, talvel suppide püreestamiseks.

Mustikajook

• Biokeefirit, -hapupiima või maitsestamata jogurtit
  Banaani
  Mustikaid
  Soovi korral suhkrut

Banaan koorida ja tükeldada miksrinõusse, lisada marjad ja külm keefir. Mikserdada ühtlaseks ja nautida - midagi lihtsamat ei saagi olla.

Paprikakala

Et mina olen viimasel ajal täistuuridel puhanud ja oma köögis süüa teha pole eriti mahti olnud, siis pole ka siia eriti midagi panna, aga miskit siiski (mustikate jahtimise ja muu vahele).

Paprikakala

• Valget kalafileed (pildil latikas)
  Paprikat vastavalt värvieelistusele
  Sulatatud juustu
  Kohvikoort olenevalt vormi suurusest
  Väikseid värskeid kartuleid
  Soola, pipart, hakitud siledalehelist peterselli

Kala tuleb fileerida või olla mugav ja tuua filee poest. Kala riputada üle pipra ja soolaga, soovi korral piserdada sidrunimahlaga. Jätta maitsestuma.
Kartulid pesta harjaga ja panna soolasesse vette keema.
Paprika puhastada ja lõigata paari sentimeetri paksusteks viiludeks.
Maitsestatud kalafilee lõigata parajateks juppideks nii, et need rulli keeratuna paprikaviiludesse mahuks.
Fileejupid keerata rulli ja panna paprikaviiludesse. Kalale asetada lusikatäis sulatatud juustu.
Rullid tuleb laduda mõõdukate vahedega kõrge servaga küpsetusvormi ja kallata vahele 1-2 cm kõrguselt kohvikoort või koore ja puljongi segu ning puistata sellesse hakitud peterselli ja soovi korral sõrmeotsaga soola (puljongile pole soola vaja lisada).
Küpsetada 200 kraadini eelsoojendatud ahjus kuni kala on küps ja paprika pehme - ca. pool tundi olenevalt rullide paksusest.
Serveerida keedetud värske kartuliga.

Kala võib asendada õhemaks tambitud ja maitsestatud kanafileega ning katta näiteks sobiva hallitusjuustuga ja täita hoopis punaseid paprikaid, koore võib asendada koore-puljongiseguga... variante on palju, üks põnevam kui teine.

Hommikukohvine

Pole midagi paremat hommikusest maitsekohvist soojade riisitäidisega Karjala pirukatega ja täistera saiaviiluga, mille peal omatehtud maasika-rabarberimoos. Sel korral esimesed siis Kaubamaja letist, aga isetehtud ei jää millegagi alla, lisaks saab neid ju hunnitu hunniku valmis teha ja külmutada. Oma ehtsa Soomlase käest lunitud retseptilehe olen kusagile korralikult ära pannud, enam ei leia. Ju peab kunagist Toidutare kodust ülesannet natuke uurima-puurima ja otsast katsetama hakkama, igatahes kihk tuli jälle peale.

03.-09.07.06 Eesti-Läti-Leedu-Poola-Slovakkia

Meie pisike reisiseltskond on juba nädalapäevad tagasi Eesti Vabariigi valdustes ja muljeid rohkem, kui jõuaks jutustada, aga kodumaa kuumus tegi arvutile liiga ning päris mitu päeva olen ma pidanud justkui ühe ihuliikmeta olema. Pikemat teksti siis vast edaspidi. Kokkuvõttes jõudsime käia ja vaadata Lõuna-Poolas ja Põhja-Slovakkias, kahe auto, 4 juhi, 6 inimese, hunniku abistava tehnika ja katkematu mölamoonaga raadioeetris.

Tegin mingi eriti egoistliku valiku piltidest, mille hulgast on raske üldse midagi valida, sest valik on liiga suur... Pildid koos lühikommentaaridega on SIIN. Vähe tuttavamatele vast pakub huvi ka tsenseerimata reisilogi, mida üsna hoolega sai täidetud, keelekoleduste lugemine omal vastutusel.