Ülbik-küüliku seiklused

Mu armsat Läburaatorit on täna miski hüpiktõbi tabanud. Ta muidugi hüppab kogu aeg ja kõndida üldse ei oskagi, aga täna on asi eriti hull. Kui tüübi tavaline taks on mind paisooviga diivanil ahistada, siis nüüd on ta nõuks võtnud mind troonilt tõugata või vähemalt trooni jagada. Võimalikult palju kordi järjest. Ikka vupsti käetoe ja jala vahelt sülle, käppadega klaverile, limpsti, paar paid ja maha tagasi. Ja siis uuesti... ja uuesti... ja uuesti. Pooled korrad põmm-vastu-jalga-mütaki-maha-tagasi. Situatsioon pildil on veel suhteliselt tsiviliseeritud, vahepeal muutusin ma ikka täiesti ronimisatraktsiooniks ja võisin jänksi peaaegu õlalt leida. Mingil hetkel hakkas mul nii naljakas, et üritasin jänksi segamata teise käega õmblusmasina otsast fotokat haarata. Pole see nii kerge midagi, kui on täpselt üks vaba käsi ja keha liigutada ei tohi, ühe käega pildistamisest rääkimata :P

Nii ääremärkuseks küülikuvõhikutele olgu mainitud, et küülik on enamusel juhtudest see loom, kes maast üles tõstmist kulli tapva haardega seostab ja tuleb sülle ainult omal initsiatiivil ja siis, kui Tema Kõrgusele sobib.

Igatahes on nüüd selge, et närimiohus juhtmete loetelu on laienenud...