Alates sellest, kui end maavanaema juures suviti ringi jooksmas mäletan, kasvasid ilmatusuure aia kahes servas vaarikad, punased ja kollased, aed- ja metsvaarikad. Kõige suuremad olid pooleldi arooniate all ja nõgeste taga, nendeni pääses ainult peale niitmist ja niideti sealt ikka just vaarikate aegu. Kollased olid mahemagusad ja väljaspool aeda kasvavad metsvaarikad kõige maitsvamad.
Maasikad olid head, aga vaarikad paremad - nende järele võis kas või varahommikul enne teiste ärkamist paljajalu üle kastese õue joosta ja õndsas üksinduses maiustada.
Kooki vaarikatest ei tehtud, söödi niisama ja ülejääk keedeti moosiks. Koogisse käisid vanaema veendumuse kohaselt ikka rabarberid ja õunad. Neid moositegusid mäletan ma elavalt, kuumusest punetavate põskedega vanaema suures taluköögis puupliidi ääres ja vanavanaema akna all marju puhastamas ja sooja moosivahtu saia peal - kleepuvmagusad mälestused.
Vaarikamoos on siiani üks mu lemmikutest, seemnetest hoolimata.
Selles aias on õunapuud murdunud ja kümned marjapõõsad kõrgetesse nõgestesse kasvanud, köögis laiutab pliidiraua asemel kivine auk ja kohati suitsendmustades ruumides lõhnab vettinud-vinguselt, aga mälestused jäävad.
Minu absoluutne (aed)marjalemmik
kolmapäev, 25. juuli 2007
4 kommentaari:
Ojaa, vaarikad on ka minu aialemmikud :)
Ja moosivahtu miilustavad nüüd mu oma lapsed, nagu minagi lapsepõlves... enamasti saiani suurt ei jõuagi :P
Vaarikad (ja kirsid) on ka minu lemmikud:) Vaevlesin eelmisel nädalal vaarika toormoosi puuduse käest;), aga eila toodi mulle ilusad, suured ja maitsvad vaarikad:)
ma ei mõista neid vaarikasõpru. mu meelest on ta siuke söödav aiakraam, mis ajaviiteks on hea küll.
Iseasi kui räägitakse maasikatest :P
Vaat, kui on kassi- ja koerainimesed, siis on ka maasika- ja vaarikainimesed.
Mina olen siis vist vaarikakoerainimene...
Postita kommentaar