Pannkookidest ja traditsioonidest

Mu vanaemal on väike toidukiiks, on alati olnud - ta tegi ja teeb väga hästi süüa, aga talle ei meeldi eriti köögis toimetada.
... mis tähendas, et keedukartul ja praetud soolaliha oli maal tavaline, kartulipuder praetud sibulasilmaga ka ja hoidistamisaegne hädaldamine ja pannkoogid ei olnud teps mitte igahommikune nähtus, aga kui neid sai, siis mõnusaid pakse ja kogevaid hapupiimapannkooke, milliseid poehapupiimast mitte kuidagi teha ei õnnestu. Lihtsalt maitse ei ole see... selline õige kergelt meeldiva hapuka maitsega.
Pannkookide kõrvale avati muidugi nagu kord ja kohus purk pruunikat ja hirmmagusat maasikamoosi, mistõttu külalised alati imestasid, et lapsel on purk moosi laual ja tema sööb pannkooke ikka sulaselge suhkruga (küll mitte alati, aga enamasti). Mulle lihtsalt maitses nii ja maitseb siiani, kuigi suhkru olen nüüdseks mee vastu välja vahetanud... kuni... kuni ma avastasin vahtrasiirupi. (Pankrot!) Nüüd tuleb pooled pannkoogid süüa meega ja pooled vahtrasiirupiga. See siirupimagus sobib pannkoogi õrnhapukaga nii oivaliselt. Mesi on õige pisut liiga tugeva maitsega (kuigi kanarbikumesi, mida ma kasutan ja taevani kiidan, on niigi meeldivalt mahemõrkjas).

PS! Valge kirme kookidel ei ole seekord siiski mitte suhkur, vaid vaht, mis tekib või-õlisegus praadimisel (viimast selleks, et saada krõbedaid ääri, mida ainult õliga ei saa).

Hapupiimapannkoogid ehk lusikakoogid
Pannkoogid kinkanisiirupiga
Pannkookide külmutamine
Suured õhukesed ülepannikoogid