Juustust on täna tahtmine rääkida, ja veinist, ikka lemmikutest - sakslaste Cambozola ja Tšiili Carmenere. Ei saa ma neist üle ega ümber, puhas nauding ja rahvusvaheline sümbioos. On ju Carmenere tegelikult vana Bordeaux' sort, mida seal aga enam kasvatada ei õnnestunud ja Cambozolagi on midagi prantslaste Camembert'i ja itaallaste Gorgonzola vahepealset ja samas hoopis omamoodi ja palju mahedam.
Cambozola, klassikaline variant muidugi, mitte küüslauguga, on hõrgult kreemine ja üsna maheda maitsega valgehallitusjuust sinihallituse pesadega, sulab keele peal, mmmm...
Carmenere jällegi on Cabernet Sauvignon'ist pehmem, ent meeldivalt täidlane ja intensiivse maitsega vein, üldjuhul, kui ei juhtu kogemata tähtpäeva puhul korgiveaga pudel olema. Seda aga oskavad valmistajad päris hästi vältida - tehismaterjalist "kummikorgil" ju klassikalist korgiviga ei esine, mis sest et konservatiivsele Euroopa veinisõbrale selline lähenemine veider võib tunduda. ... ja selle viinamarjaliigi veinide valik on suuremates poodides ka täiesti olemas, rääkimata üsna rahakotisõbralikust hinna-kvaliteedi suhtest.
Argh, selline vihmase ilmaga soojas toas elava tule ääres istumise, lugemise ja veini joomise tuju on, aga pole ei vihma, tuld ega veini... ainult tuul ja pilvine taevas.
2 kommentaari:
pagana juustujutt. see ei käi mu dieediga kokku hetkel.
a kas sa oled proovinud dolce gorgonzola miksi mascarponega. oi raip see on jumalik.
maarjale: õnneks või kahjuks ei ole proovinud, aga kõlab meelitavalt :)
heidile: jaa, hästi lõppes :D
Postita kommentaar