Valgurikkad kaunviljad on minu meelest Eestis kuidagi tänamatult vähe tähelepanu saanud. Tegelikult on nad ju tervislikud ja asendavad eines edukalt liha, õigemini liha nende kõrval on tihti lausa liiast. Aga kes kunagi head läätsehautist, suitsulihaga hernesuppi, hummust (kikerhernepasta) või muud maitsvat on proovinud, kipub selle juurde ikka ja jälle tagasi pöörduma. Siin siis üks minu lemmikutest, tänane lõunasöök.
Tulised aedoad munaga
- 500 g külmutatud aedoakaunu (1 pk)
100 g riivjuustu (võib ka välja jätta ja midagi ei juhtu)
3 muna
3 spl vett
2 spl võid
1 pisem sibul
2 küünt küüslauku
1 spl värskelt hakitud teravat tšillikauna
soola(, musta pipart)
Sega muna, juust ja vesi. Kalla ubadele ja sega muna kerge hüübimiseni.
Serveeri soojalt värske rukkileivaga.
16 kommentaari:
Kas aeduba mitte pole vaja ketta kümmekond minutit? Temas olevat kahjulikke aineid, mis keetmisega lagunevad.
Aga retsepti proovin juba täna õhtul järele
Tuli meelde ka, kust ma seda lugesin - Nami Nami retseptikogu kokandussõnastikust: [...]Ube tuleb alati enne kasutamist kas tervelt või tükeldatult keeta, sest oad sisaldavad mürgiseid glükosiide, mis hävivad 10 minutilise keetmise järel. [...]
kikerherned rosmariini ja küüslauguga, mõnus...
See mürgine glükosiid peaks fasiin olema ja kuumtöötlemisel lagunema. Selles retseptis on oad sisuliselt hautatud, aga keegi ei keela neid eelnevalt keeta.
Lisaks on külmutatud oad eelnevalt ilmselt blanšeeritud või auruga kuumtöödeldud - toorelt ei külmutata.
Samuti on oluline aeduba valmistada üsna rohke rasvaga, sest nad sisaldavad palju rasvlahustuvaid vitamiine.
http://www.maaleht.ee/?page=958&grupp=targutalita&artikkel=153
Kui kellelgi on muud infot, siis ärge olge kadedad ja harige mindki.
Jaa, minu ja valgustusartiklitega on see jama, et ma kipun hirmus kirega "peale lendama", ei lähe vist eriti kokku hea tavaga selliste asjade kirjutamisel, aga vahel miski lihtsalt ärritab piisavalt :P
kirega kirjutamine ongi õige. just lugesiin Anni Arro nõuandeid Aed ja Kodust ja tema kirglikkus on väga suur inspireerija.
Hei, ma eile tegin su rooga! Enne keetsin kümmekond minutit aedube, sest ma kasutan värskeid. Väga nämma! Me sööme tavaliseltki vähemalt korra nädalas aedube eri viisidel, seega suur tänu uue ja huvitava retsepti eest - seekord ei pannud tšillipipart, proovisin pipraga, järgmine kord olen ehk julgem ja panen näpuotsaga, sest mul on kogemused, et kõik tšillipiprad pole samasugused, seega meie suukõrvetajaid peaks vast vähem panema.
pean vajalikuks märkida, et meie pere hakkas tänu Sinu või- ja margariiniteemalisele kirjutisele margariini asemel võid kasutama!
Ma ei tea, miks on hirmus populaarsed margariinid põhja Euroopas...? ausalt, siin ei müüdagi margariini, Eestis olles söön ainult kodus tehtud võid ja pole kunagi margariini sallinud. Korralik extra vergine külmpressitud oliiviõli sobib kõige küpsetamiseks - kõik koogid, pannkoogidki saab sellega tehtud, kuigi magusate asjade jaoks on mul kapis eraldi mahedamaitseline oliiviõli. Soolased toidud teen maalähedasema maitsega oliiviõliga. See on ka omaette taedus, kui erinevad maitsed on oliiviõlidel. Muuseas Itaalias on isegi oliiviõli spetsid olemas, nad teistivad õli kvaliteeti nagu veinieksperdidki - värv, lõhn, maitse, viskoossus jne. Ja peavad suutma täpselt määratleda maitse ja lõhna järgi õli kvaliteeti, valmistuskohta, oliivide liiki jne.
Kas külmpressi oliivõlidel mitte praadimiseks liiga madal suitsemistäpp ei ole. Praadimiseks peaks vist ikka rafineeritud õli jääma. Või ma eksin ja on erinevus ainult hinnas?
Aga maitsed on küll väga erinevad :) Esimest korda Itaalia omale vahelduseks Kreeka oliivõli maitstes oli ikka tunda küll.
Anu, loen oma tänase heateo tehtuks ;)
Sa lähed juba natuke liiale oma teaduslikkusega:P
Muud ma ei tea, kui, et siin kasutame extra vergine külmpressitud õli !kõige! jaoks. Noh... tead... väga vähe on tegelikult PRAETUD toite (veisefilee ja mõned vorstid vaid - seega väga kiirelt, pooltooreks jättes) - friteerimiseks see vast jah ei kõlba, aga minu jaoks on praadimine ikka sügavas rasvaines ja ilma mingi lisandita toidu pannil valmistamine - siin on tavaliselt ikka lonks mingit muud asja juures (vein, tomatikaste), mis muudab teo rohkem nagu hautamiselaadseks.
aga mis see suitsemistäpp on?
Suitsemistäpi definitsioon on siin:
http://www.cookingforengineers.com/article.php?id=50&title=Smoke+Points+of+Various+Fats
Põhimõtteliselt muutub siis õli koostis (ka maitse ja aroom) ja ei ole enam kasulik.
Seda tabelit vaadates ei olegi asi nii hull, kui ma millegipärast arvasin :D Praadida, mitte vedelikuga hautada, eelistan siiski viinamarjaseemneõliga või selle puudumisel päevalilleõliga (ka rahakotile mõeldes).
mina mäletan koolist, et külmpressitud õliga ei tohi praadida, kuna siis tekivad kantserogeensed ained. eriti just siis, kui pann suitsema hakkab:)
Ma rääkisin ämmaga eile sel teemal... siin muuseas suurel tulel ei tehta midagi... vaikselt vaikselt käib "praadimisprotsess" (ja kui ma oma enda kogemusi nüüd meelde tuletan, siis ei saagi sibulat ja küüslauku heaks, kui liiga kõva tuli on - noh, need on nagu kohustuslik osa alati - kõige esimesena pannile).
Ainus asi, mida suurel tulel tehase on filetto (ehk õrn vasikafilee) - seda ka spets pannil, millele õli ei panda (siuke triipudega pann on). Eesti moodi liha-kardula praadimist ei toimu. Ja suitsev õli nagunii enam ei kõlba maitse poolest. Huvitav diskussioon - sa peaks meid rohkemgi harima. Või, muuseas, siin ei ole hea, ta on valge ja imeliku maitsega (noh enamik loomi sitsib laudas terve aasta, suvel nagunii värsket mahlast rohtu pole - kõik kõrbenud). Head piima, kollast juustu ja võid saab hoopis Alpi nõlvade lehmadelt. Mozzarellad ja burratad ja muud sellised on paremad jälle lõunas - need ju valged juustud.
Kui süüa rohelisi ubasid kas toorelt või keedetult, siis pole mürgitamist vaja karta. Need on neerukujulised punased oad, saadaval kuivatatuna, mida tuleb kõigepealt keeta 10min suurel tulel ja siis ülejäänud aja madalal kuni valmimiseni. Ennem tuleb ööläbi leotada. Mõned kallavad isegi keeduvee pärast 10min ära ja asendavad uuega.
Soovitan katsetada erinevate sortidega ja neid omavahel ka pruuni riisiga segada. Kasulikum ja huvitavam kui kartul.
Nagu spargelgi, on minu arvates värsked rohelised oad ülekeedetult jubedad. Pigem võib neid hautada paar minutit ja segada pasta ja extra virgin oliiviõli või külmpressitud pähkliõliga. Peale värskelt riivitud parmesani või pecorinot ja jahvatatud pipart.
Aiapidajad teavad omast käest, et toorest aedoast ("türgi oast") võib korraliku mürgituse ja kõhuvalu saada, olgu ta siis mis värvi seemnega tahes. Fasiini sisaldavad vist küll kõik aedoad (kas värskelt koos kaunaga või kuivatatult kaunata), punased ("kidney bean") lihtsalt kõige rohkem - st. nad kõik vajaks 10 minutit kuumtöötlust, et toit tervisele ohutu oleks (külmutatud oad vähem, sest need on enne külmutamist juba läbi kupatatud). Kuivatatud uba vajab nii kui nii pehmenemiseks pikemat keetmist kui 10 min. ja sellega probleemi ei ole.
http://www.maaleht.ee/?page=958&grupp=targutalita&artikkel=153
http://en.wikipedia.org/wiki/Common_bean#Toxicity
Postita kommentaar