Et minu tõsisemat sorti külmetus ei olnud vanaisale eriliseks takistuseks mind varavalges metsa ja rappa viia ja õhtupimeduses tagasi tuua, siis veetisn mina nädalavahetuse ringi mütates, nii et pea kõik suuremad lihased sellest veel paar päeva tunda annavad. Külmetus muide kadus korraks suurest metsahirmust (st. külmetus ikka kartis, mitte mina) täitsa ära ja siis tuli muidugi veel tigedamini tagasi. Terve pühapäeva saime vanaemaga jõhvikaid puhastada, seeni pesta ja kupatada, aga männiriisikatest seenepirukas on ju ometi talvel parim. Kui nüüd keegi selle Tartusse veetud noosi nõrgas soolvees keema viitsiks lasta ja purkidesse toppida, et mugav võtta ja kasutada oleks.
Pildi tegemise masin oli sel korral erandkorras minu käsutada. Üritasin siis ilusamaid seeneriigi esindajaid kuidagi, nii hästi või halvasti, kui parasjagu osakasin, jäädvustada. Staaritsesid, nagu näha, paari liiki kärbseseened :P. Korvi jõudis ikka muud ka.
Aga väljas sajab äikest ja päike läks juba ammu tuttu äää. Tee kõrvetab keelt. Veel läheb natuke aega, enne kui ma end sügise-talve rütmi suudan upitada.
3 kommentaari:
Need kaks vasakpoolset kärbseseenepilti on niiii armsad! Kolme nädala pärast loodan ise ka taas Raplamaa metsades ekselda, loodetavasti leidub siis veel paar seent ka..
lootsin, et siit tuleb nüüd vinge võluseeneretsept :P
Heh, kui punase kärbseseene puhul mustsimoolist (muscimol) miskit efekti loodad, siis võid hoopis tõsise muskariinimürgitusega (muscarine) lõpetada :P
Postita kommentaar