Ameerika šokolaadikoogid

Sünnipäevaks kingitud Šokolaadiraamatu peab ju ometi kuidagi eesmärgipäraselt kasutama, kui niisama lehitseda ei julge, sest siis tekib lihtsalt meeletu koogiisu. :)

Ameerika šokolaadikoogid

• 200 g võid
  4 muna
  2 dl suhkrut
  1 dl naturaalset kakaopulbrit
  2 dl jahu
  2 tl küpsetuspulbrit
  2 tl vanillisuhkrut
  150 g tumedat küpsetamisšokolaadi (vähemalt 70% kakaosisaldusega, nt. Fazer)
  150 g sarapuupähkleid
  

Šokolaad ja pähklid tuleb hakkida, või sulatada ja jahutada.
Toasoojad munad suhkruga tugevaks vahuks vahustada.
Eelnevalt segatud kuivained sõeluda tainasse vaheldumisi sulataud või lisamisega ja segada ettevaatlikult alt üles tõstes.
Viimasena lisada pähkli- ja šokolaaditükid.
Kallata tainas ühtlase kihina küpsetuspaberiga vooderdatud küpsetusplaadile ja panna eelnevalt 200 kraadini soojendatud ahju, ning küpsetada 15-20 minutit - kuni koogisse torgatud puutikk jääb puhtaks (kui ei satu sula šokolaaditüki sisse torkama :D).
Jahtunud kook lõigata ruutudeks ja puistata üle tuhksuhkru või riivitud sokolaadiga.

Eriti hea maitses see kook mõru kohviga ja paadunud šokohoolikutele sobib ilmselt igas poosis.



Samm-sammult Toidutare Sõprade Klubi liikmetele.

Ricotta-keeksid

Ja nüüd siis kanuutamise juures lubatud ricotta-keeksid ka, mis eriti hästi piknkikukorvi passivad (just need, mis käsnana toimisid... kahjuks, aga enne jõudsime nende headuses veenduda).

Ricotta-keeksid

• 3-4 muna
  1.5 dl suhkrut
  2 dl nisujahu
  200 g ricottat (nt. Põltsamaa Meierei "Tervise kohupiim" ei ole mitte kohupiim, vaid hoopis ricotta ehk vadakujuust - täiesti erinevad asjad tehnoloogiliselt ja koostiselt)
  150 g võid
  1 tl küpsetuspulbrit
  noaotsatäis soola
  rosinaid, pähkleid, kuivatatud puuvilju, šokolaaditükke vms., kuivatatud puuvilju ja rosinaid eelnevalt leotatult.
  

Klopi munad suhkruga kõvaks valgeks vahuks, lisa ettevaatlikut tainast alt üles segamini tõstes jahu, sulatatud-jahutatud või, sõmeraks segatud ricotta ning rosinad või muud lisandid. Segada tuleks võimalikult vähe ja küpsema panna võimalikult ruttu, seega ahi võiks eelnevalt soojenemas olla.

Küpseta määritud keeksivormis 200 kraadini eelsoojendatud ahjus 30-40 minutit (kuni kuldkollane ja seest küps) või pabervormidega vooderdatud muffinipannis (siis on küpsetusaeg lühem). Küpsust saab katsuda puutikuga - kui keeksi keskele (kõige paksemasse kohta) torgatud puutikk jääb puhtaks, siis on kook valmis, kui jääb tainaseks, siis veel seest toores.

PS! Pabervorme kasutatakse muide just nimelt muffinipanni õõnsuste vooderdamiseks, mitte iseseisvalt panni peal, nagu mõnel pool täheldanud olen - need ei ole mõeldud vormi hoidma, vaid pigem perenaist ja panni säästma (enamus muffinipanne on teflonkattega ja ei talu terariistu, millega ilma pabervormideta keeksikesi õõnsustest välja urgitseda tuleks).

Keeksikesi võib teha ka kohupiimaga, aga siis tuleb arvestada pisut erineva hapuka maitsega. Minu isiklik kiiks, aga mulle meeldib ricottaga rohkem... ja brändis leotatud rosinatega.

Samm-sammult Toidutare Sõprade Klubi liikmetele.

Õhtusöök kalast ja spargelkapsast

Nädalavahetuse meeldiv kodune õhtusöök - üks vana ja üks uus lemmik ehk rukkijahus "püherdatud" valge kalafilee ja spargelkapsas Hollandi kastmes. Viimases on Pille blogi "süüdi" :D, tühja kõhuga ei tohi üldse lugema minna. Endale retsepti käe- ja suupäraseks kohandades asendasin spargelkapsavõrsed spargelkapsaga ja keetmise asemel aurutasin (koos spargliga ka muide väga maitsev). Lisaks sai veelkord tõestatud, et sellisel kujul on "jänkutoit" isegi paadunud lihaihalejatele söödav :).

Kalaga on selline lugu, et rukkijahus maitseb vist iga kalafilee hästi (heik on vast juba "klassika"), paremini igatahes mu meelest kui hariliku muna-jahu paneeringuga. Eriti tore, kui on natuke jämedam "koduse" jahvatusega rukkijahu, aga sellist kipub mul kapis leiva tarvis just nimelt olema. Enne jahusse kastmist lasen fileel natuke soola, pipra ja õige vähese sidrunimahlaga maitsestuda.
Ja et kõik näiks veelgi veidram - tegelikult söön ma kala enamasti külas ja ise eriti valmistama ei kipu. Viimasel ajal aga muutub külmik ja maitsemeel järjest kalasemaks, kuigi mõistus kisab, et räim ja heeringas on mürgised ja punased kalad kasvandustes antibiootikume, hormoone ja värvi täis pumbatud.

Lemmikupajatused

Just nii paimaiast nägu teeb jänku pühapäevahommikul kohvi kõrvale... ja põgeneb kohe, kui märkab, et TEDA pildistatakse. Põgenemises on ta osav ja pildi peale kipub jääma udukogu või tagajalad :D.

 

Nädalavahetus oli pea et isegi suveilma jaoks ebamaiselt soe. Jäätis krõbedas koha peal küpsetatud vahvlis maitses imehea nagu lapsepõlves ja tilkus ka umbes niisama agaralt, kesklinnas jooksid mingid mehed millegi või kellegi järele :D ja rohi oli nii roheline. Selle aasta esimesed päevitusrandid on jalutuskäigust igatahes nüüd olemas.

Lisaks leidsin terve suure naadivälja just sellises kohas, kus koertega ilmselt ei jalutata. Ja loomaaed lasi pestud naadil suude matsudes hea maitsta. Kui keegi tore inimene annetaks mulle seda umbrohtu regulaarselt... oi ja võilillelehti ka  :)

Kuna suur ja rõõmus kodupood Konsum otsustas, et puitgraanuleid (Kitty Friend) nemad enam ei müü (või on need lihtsalt pikemat aega otsas) ja lemmikloomapoes on need millegipärast hingehinnaga ja höövlilaastu, mida meriseapuuris allapanuna kasutan, kannab jänku oma WC-kastist jalgadega mööda tuba laiali, kassiliivad on aga päris eluohtlikud, siis... leidsime riiulist täitsa vastuvõetava hinnaga koti kassidele mõeldud paberibaasilist allapanu. Asjal tundus olevt päris mitu plussi:

• Vanapaberist ümbertöödelduna on see loodussõbralik (ka graanul ja höövlilaast on tegelikult ju tööstusjääk ja seega "öko").
• Puidugraanulist sama mahu kohta väiksem hind (kui mu mälu mind ei peta, siis 10 liitrit ca 32.-).
• Paber on selles mõttes loomale ohutum, et tegu ei ole otseselt okaspuu puiduga (okaspuust eraldub kõigile pisilemmikutele ohtlikke aineid ja okaspuidust allapanu ei tohiks üleüldse kasutada). Samas "välitualetis" ei pea küülik just kogu aeg ninapidi selle lähedal olema.
• Käe otsas tundus kergem vedada (aga see võis tuleneda ka sellest, et mina ei olnud vedaja).

Kokkuvõttes tundus jube kasulik ja hea, aga... täna (3. päev) ei ole korter mattunud mitte loomaaroomi (pole kunagi olnudki), vaid hoopis mingisse kahtlasesse meditsiinilisse paberilehka. Eks näis kas suudan sellega harjuda või tuleb Tartu linnas uus mõistliku hinnaga graanulit müüv kauplus leida.

PS! Küülikupuuris ma muide allapanu ei kasuta (toaküülikul pole see vajalik ja neile üldjuhul meeldib ilma rohkemgi) - allapanu on ainult puuri WC-nurgas ja toanurgas "välitualetis", mida agaralt kasutatakse, et puuri puhtana hoida.

Vaesed rüütlid

Enamusele teist on vist tegu ühe klassikalise lapsepõlve hommikusöögiga, aga mina avastasin selle enda jaoks alles oma kööki kolides.

Vaesed rüütlid (aka French Toast)

• Saia, muna, piima, suhkrut, kaneeli, moosi või värskeid marju, puuvilju
  

Piim segada munaga omletist mõõdukalt piimasemaks seguks (omletis on ühe muna kohta alati üks spl vedelikku, siinkohal aga silma järgi umbes 2 dl piima muna kohta, aga spetsiaalselt mõõtnud kahjuks ei ole).
Maitsestada munapiim oma maitse järgi suhkru ja kaneeliga (või puistata kuumad saiad hiljem üle kaneelisuhkruga).
Kasta rüütlisaiad munapiimast läbi ja praadida tulisel rasvainega pannil kuni saiad on kergelt jumekad.
Serveerida moosi või värskete või konserveeritud marjade-puuviljade ja külma piima või mahlaga.
Õige tunde saamiseks peab seda toitu sööma kahe käe vahel :D.

PS! Kaneelisuhkur on üks neist asjadest, mis võiks purgikeses endale sobivas vahekorras valmissegatuna mugavas kohas võtta olla. Seda on hea peale vaeste rüütlite ka kohvisse, pannkoogile, puruõuntele, jäätisele ja mujale riputada.

Gurmaanpõssad

Minu merisigade puhul on tegu täielike gurmaanidega. Nimelt kõlbab neile vaid üks konkreetne ilus ja roheline hein. Oh seda õnnetust kui Eritexi hea ja kõrge toitekvaliteediga päiksest pleekimata toodang poest otsa saab. Välismaiseid pehme kõrrega, kuid päikse käes kuivanud ja pruunika tooniga, lisaks kaua laos seisnud heina peale tõstetakse lausa lärmi.



No ja muidugi kuulub korraliku lõuna kõrvale pikk ja põhjalik leiva luusse laskmine. Ja seda eriti mugavas ja spetsiaalselt ergonoomiliseks kujundatud kiiges.

--------------

Teisest kultuurist pärit olles tundub nende väikeste ja armsate loomakeste tervelt röstimine ja söömine lausa võigas. Peruus on röstitud merisiga aga loomulik ja igapäevane nähtus juba paar tuhat aastat kindlasti. Traditsioonid on erinevad: süüakse ju erinevates maailma paikades rohkem või vähem seaduslikult ka hobuseid, kasse, koeri, rotte, jne., kohati isegi inimesi. Mis teha, inimene on segatoiduline ja peab liha sööma, et normaalselt toituda, hoolimata sellest, et vasikad, põrsad ja küülikud on armsad.

Havi käsul, mõla jõul - ehk kuidas me märjaks saime

Kõik algas päikesepaistelisel Valgejõe kaldapelasel. Pikk bussis loksumine Tartust Rakverre, keskmise kiirusega 40 km/h, oli unustatud ja tuju hea. Asjapulkade silmist kiirgas entusiasmi ja moonakotist kadusid esimesed ricotta-keeksid (neist mõnes järgmises postituses) ja omletileivad (omleti sisse praetud keedusalaami ja köömnetega peenleib annavad selle "õige" maitse).


Vist üsna arvestatava osa teekonnast läbsime kuival maal, eriti ajaliselt :). Risti langenud puid ja kõhedusttekitavaid vulinaid oli omajagu ja märjakssaamist üritasime me ometi vältida. Kalevipoega, kes "laeva" õlale oleks tõstnud ja vapralt edasi sammunud, me metsast ei leidnud, tuli oma jõududega läbi ajada.


Jõgi oli meeliköitvalt ilus. Kevadine loodus on vist seda ilusam, mida rohkem aega linnas veeta. Kuidas ma küll igatsen väikese maja järele keset metsa...
Puu alt läbi minnes kanuusse sahmanud vee eemaldamiseks sai tehtud käepärane päästevahend pudelist, mille keegi kuskilt ülaltvoolu kunagi lahti oli päästnud (või keset võsa kangemat vahutavat pruukinud). Vahel väga harva on prahi leidmine lausa kasulik.


Tibid poseerivad ja teevad vettehüpete kuivtrenni :) peale järjekordset hirmuäratavat vulinat, kust tuli kallastpidi mööduda.



Üsna teekonna lõpus võis jälle loodust nautida ja ringi vaadata, kui see vahepeal natuke ununes, sest märjad riided tuli ära vahetada, nagu piltki reedab. Lootus pidi olema teadagi mis ja kuivaks me ei jäänud. Brr... vesi oli jääkülm. Kui kanuuse oli kiviga põkkudes korra juba sahmakas vett tulnud ja tasakaal kõikuma löönud, siis hakkas iga mees isesuunas siplema ja juhtus see, mis juhtuma pidigi. Limonaadipudelid põgenesid allvoolu ja enam me neid ei leidnudki, järelejäänud keeksid toimisid käsnana... hea, et vahetusriided korralikult kolmekordsesse kotti olid pakitud.


Et aga peagi muutus veekiht kivide kohal õige õhukeseks ja edasiliikumine vaevaliseks (seisnes end ühe kivi otsast teise otsa lükkamises), siis lugesime retke lõppenuks, tirisime end kaldale ja jäime transporti ootama. Lihtne loogika ütles, et kui kaldal on maja, siis peab selle juurde ometi ka tee tulema.


Juba soojas autos ja kerges rammestuses viidi asjaosalised ka sinna, kus teekond tegelikult oleks lõppema pidanud.
Tammist alla tuhisevat jääkülma ja karamellivärvilist vett oli turvaliselt kaldapealselt üsna kindel vaadata.

Kokkuvõttes oli järjekordselt üks väga tore päev ning saun ja õhtusöök sobisid kõige tipuks nagu rusikas silmaauku, tänud pererahvale!
Järgmisel hommikul andis nii mõnigi lihas ja istumise instrument enda olemasolust tunda, olgugi et läbitud vahemaa oli väike, aga rühkimist üksjagu.

Pitsasuupiste lavašist

Kuna hetkel on pilditegemise masin minust kaugel, siis ootan käsitööst rääkimisega natuke, kuni ka näidata saan, mis teoksil, mis tehtud. Seni siis "vanast rasvast" - toidust, ehk "mis tehtud".

Seekord siis kiire ja lihtne pitsaline suupiste neile, kes korraliku pitsapõhjaga jännata ei viitsi, muu jääb ju samaks. Pitsateadusest kunagi hiljem ja põhjalikult. Eestlastel on sellest kahjuks hoopis imelik arusaam. Kõik pannipirukad ei ole pitsad :).

Pitsasuupiste lavašist ehk Itaalia kohtub Armeeniaga

• Suur ümmargune lavaš
  juustu (mozzarellat, ehtsama tulemuse saamiseks)
  tomatipastat ja vett
  õhukesi salaamiviile, õhukesi oliivirõngaid ...
  musta pipart, basiilikut.
  

Tomatipasta lahjendada natuke veega kergelt määritavaks ja soovi korral maitsestada musta pipraga.
Lavaš laotada lauale ja määrida tomatipastaseguga.
Laotada tomatipastale ühe kihina imeõhukesed salaamiviilud, või muu täidise komponent. Tuleb vaid arvestada, et täidise puhta maitse huvides ei tohiks täidise komponentide paljususega üle pakkuda - 2-3 asja peale juustu on täiesti piisav.
Rebida vorsti peale mõned värsked basiilikulehed. Kuivatatud basiilik muudab erinevalt teistest ürtidest kuivades tugevasti maitset - sellega tasub toitude juures arvestada, et need on erinevate maitsetega.
Katta lavaš õhukeste mozzarellaviiludega või riivjuustuga. Just mozzarella on klassikaline Itaalia pitsajuust. Pildi tgemise ajal ei olnud korralikku mozzarellat millegipärast poest saada. Eestis kõige rohkem levinud poolkõvad peamiselt Hollandi tüüpi juustud on pitsaks liiga intensiivse maitsega ja erineva sulamisega.
Küpsetada 200 kraadini eelsoojendatud ahjus kuni juust on sulanud ja head isu!

Samm-sammultToidutare Sõprade Klubi liikmetele.

Kuulu järgi saavad selle suupiste valmistamisega hakkama ka päris pisikesed lapsed, kui neid kuuma ahjuga natuke aidata - isetegmise rõõm on ikka see kõige suurem ja toitki maitseb siis justkui paremini.

Tarantlid, loomaaed ja puhkeala

Viimasest ajast kolm kogemust vähem või rohkem looduses käimisega: Poola rändnäitus "Imelised elusad ämblikud" Eesti Loodusmuuseumis, Tallinna Loomaaed ja Pirita jõeoru maastikukaitseala.

1. Tarantlid olid kenad karvased, lummasid ja naelutasid nina klaasi külge. Millegipärast meeldisid mulle enamasti kas eriti kergesti ärrituvad või mürgised - Brachypelma'd (emilia, boehmei, smithi). Neil olid tagumikud ärrituskarvade pildumisest puhta paljad. Avicularia versicolor oli ka pilkupüüdvalt räsimata välimusega (hiljuti kestunud?).
Kätte katsuda anti millegipärast just seda tarantlit, kelle kirjelduses seisis, et igasugune häirimine tekitab stressi (Grammostola spatulata). See-eest ei näidanud vaene loomake käest kätte käies üles vähimatki agressiivsust. See, kuidas ta käenahast kinni võttis, oli omaette kogemus.
Rohkem infot neist põnevatest loomadest näeb ehk siit ja internetiavarustest võõramates keeltes.
Nagu laps mänguasjapoes... Tahan ka!
Skorpionid ja tuhatjalgsed mõjusid pigem eemaletõukavalt, see kõige mürgisem ämmelgas, must lesk, oli aga oodatust hoopis pisem - võib märkamatult peale istuda küll.
Lisaks sai (taas)avastatud loodusmuuseumi püsiekspositsiooni.

2. Tipsid käisid kevadises loomaaias ja vedasid pildikastiga meesolevuse kaasa. Kevadel on loomaaias ilus - loomad ei poe kuumuse eest peitu ja on üsna aktiivsed, eriti hommikupoolikul.
Sel korral olid erinevad sead ja seanimelised hitiks. Tüügassiga nägi endiselt väga võigas välja ja keeras vaatajate poole tagumiku ning Vietnami rippkõhtsiga magas tagumik püsti.. Musta-valgekirjud okasssead põõnasid riidas nagu puuhalud, väiksed töntsid päkad taeva poole. Kahju, et paksunahaliste maja kinni oli, tõeliselt potsakaid merisigu ei näinud. Seebu nokkis keelega nina, alpinaariumis on kõige kõvemad mehed reserveerinud seisukoha sõime otsas ja kajakad pätsasid osavalt hüljestelt kala.




3. Inimesed on koledad ja pahad. Vähemalt need, kes prahti maha loobivad ja enda järelt ei korista. Selle jubeduse nägemine tekitab jõuetut viha. Vanad kingad, kiirtoidu pakendid, kast klaasikilde, pappkaste, plastikpudeleid, koerte väljaheited... ja nii terve metsaalune ja igal ruutmeetril. Kas puhkealad on selliselt käituvate inimeste meelest ühekordselt kasutatavad?
Leidsime siiski ühe mäekülje, kus natuke näksida ja jõge vaadata. Oma prahi viskasime tagasi tulles ilusti prügikasti. See oli nukralt pooltäis ja enamik jäätmeid vedeles lihtsalt ümberringi.

Munapühad

Vahepeal on müstilisel kombel möödunud munadepühad. Kenasti möödusid. Kõik suured ja väiksed mured jäid hetkeks Tartusse maha.
Muidugi oli munade värviminegi päevakorras. Ikka klassikaliselt - sibulakoorte, vihalehtede ja värvi andva niidiga. Ja nagu tihti juhtub - pikema elukogemusega inimesed puistavad nippe justkui varrukast - suka sisse ei oleks mina omast tarkusest osanud mune keetmise ajaks küll panna, ikka sidumise ja ajalehega oleks üritanud hakkama saada nagu oma vanaema kunagi.
Käsitööst pole ma juba ammu kirjutanud - bussis uue "Käsitöö" järgi pusitud jänku on ka poolkogemata munapiltide peale jäänud.



Sellised nad siis tulid - kenad kollase-pruunikirjud... ja söömisel ohutud.




Selliseid tegime ka - üsna ilmsesti mittesöödavad, aga korraks kenad vaadata.