Isadepäeva hommikul tegi meeslemmiku vanaisa juttu keldrikoristuse käigus tühjade pudelite vahelt välja tulnud veinipudelist aastast 1959, korralikult lakitud korgiga. Järgnes arutelu selle üle, mis marjad sel aastal juba maja ümber kasvasid ja et ju see ikka pihlakas peab olema. Avada ei olnud julgust.
Õhtuks jõudsime ka avamiseni, täitsa ajastutruu tööriistaga pealekauba. Uus arutelu selle üle, et punaseid sõstraid siis veel polnud ja ju see ikka pihlakas on.
Kork igatahes oli kilega pudelisse surutud ja paksu lakikihiga kaetud, aga juba üsna pudedaks muutunud. Lahti saime.
Pihlakas mis pihlakas, juba aroomis, siirupiselt magus ja valamisel viskoosne, maitse pihlakaselt parkiv ja kurgus veidi liiga torkiv, aga hämmastavalt hästi säilinud. Värv pruunikas, aga selge ja pudel setteta. Kuulub müstikarubriiki :P
7 kommentaari:
Sürr :)
Muide, mina jõin eile emaga täpselt samadest helerohelistest pitsidest (a-vaba) ingverinapsu.
No vanasti ikka kohe osati ;) Aga tegelikult, super-lahe leid!
Need polnud pitsid, ikka rohkem sellised konjakiklaasimõõtu, aga sama seeria pitsid olid valge viina jaoks ka kasutusel :)
Leid oli jah nii lahe, et pidin fotoka söögilaua taha kaasa võtma :D
Väga udupeen värk :)
Konjakiklaasimõõtu jah. Need meil ongi - lisaks siis veiniklaasimõõtu samasugustele (need siiani veel vanemate juures, pole olnud võimalust pihta panna:))
Mann, jah, meil ka hing värises, aga nii hull ei olnudki, kui arvata oleks võinud, samas eriti hea ka mitte :P
Pille, siis on neid rohelisi ju lausa kolmes suuruses... täitsa armsad näevad välja igatahes.
Mul on nii hea meel, et su blogi leidsin - väga ilus ja huvitav blogi! Fotod on tõsiselt head!
Postita kommentaar