Teise päeva kartulipuder: karjuse pirukas

Karjuse pirukas on minu teadmist mööda pärit kuskilt sealt Iirimaa kandist ja tehakse originaalis lambalihaga. Igatahes on see maitsev viis ära kasutada eelmise päeva kartuliputru, kas või hariliku segahakklihaga. Siin on üks konkreetsem retsept ka :)

Siiani parim välja kukkunud variant (pildil): põhja rohke soola, pipra ja küüslauguga praetud lamba- või veisehakkliha (puder on ju mage), ca 1 dl veise- või vasikapuljongit, siis lahkelt konservherneid, peale kiht kartuliputru ja veidi riivjuustu. Küpsetada paarkümmend minutit 200-kraadises ahjus, riputada üle juustuga ja küpsetada veel 10 minutit. Keele viis alla :)

Hakklihale võib lisada ürte (nt tüümiani) purustatud tomatit või puljongit ja hautada palju pikemalt - seda maitsvam saab.

Visuaalne DNA

Üldiselt jätab netitestindus mind üsna külmaks, aga see oli meeldiv. Tekst, mis tulemuseks tuli, sobis ka justkui peaaegu liiga hästi :)

Read my VisualDNA™     Get your own VisualDNA™

Ma armastan oma linna.

Ma armastan oma linna. Mulle meeldib Tartus.
Ma võin pikki minuteid üksisilmi jälgida kaarsilla peegeldust ainsagi virvenduseta jõeveel ja vaadata, kuidas tõusva päikese valgus mängib tärkamiseelselt pruuni looduse ja tibukollaste teepiiretega ning kuulda tema naerukilkeid lindude laulusädinas. Seisaks kauem, kui aeg ei sunniks takka.
Mulle meeldib päikseloojangus läbi pargi ja mööda jõeäärt jalutada, kus pardid veel mõned päevad tagasi tumeda vee taustal viimastel jääriismetel otsekui vee peal seisid.
Ma naudin seda rahu ja puhtust, millesse Tartu talvel mattub, ja lumevallidega kõrvaltänavaid ja jääkaane all looklevat jõesängi ja lumekrudinat taldade all soolaläga asemel... ja hilissügisehommikust udu vee kohal ja kargeid päiksetõuse ja hallast rohtu Emajõe kallastel ja punakollases rüüs puid Toomemäel ja külmast ärevat veepinda, mis ei suuda otsustada, kas juba jäätuda või siiski veel mitte.
Mulle meeldib peale tööpäeva lõppu läbi kesklinna ja üle Raekoja platsi jalutada ning möödujatele naeratada. Tartus naeratavad paljud neist sulle vastu ja paljud on tuttavad...
Mu päris esimene oma kodu.

[Edit] Väljas on 20°C sooja ja ei ole kraadiklaas päikese käes! Tahan õue! Kohe! Tahan joosta ja mängida! Ei taha tööle ja laborisse, täna ei taha. Nii kiire-kiire, et igale poole ei jõuagi nii kui nii...

Espresso

Üks tore link Itaalia espressost - kohvist endast ja valmistamisest.

PS! Tellida ekspressot on kiire viis lasta end välja naerda - sellist asja pole lihtsalt olemas. [wikipedia]

Lihtsalt retsept, suurema targutamiseta: porgandi-riisivorm

Mitte küll päris soomalaste porkkanalaatikko, aga midagi sinnapoole küll :P

Porgandi-riisivorm

500 g keedetud pruuni riisi
300-400 g peenelt riivitud toorest mahlast porgandit
2.5-3 dl kohvikoort
2 muna
150 g toorjuustu (nt. ürtidega või maitsestamata)
riivitud muskaatpähklit
soola

Sega kokku, kalla 3-4 cm kihina vormi, küpseta  umbes 45 minutit 175-kraadises ahjus ja naudi! Vabalt võib porgandit rohkem ja/või riisi vähem panna.
Vahelduse mõttes võib lisada röstitud ja hakitud pähkelid või pisikesi ananassitükke. Ka võib koore asendada kookospiimaga. Sobib kuumalt lõunaks, soojendatult hommikukohvi kõrvale (külma nõrutatud Pajumäe maitsestamata jogurtiga, mmm...) või kiiruga tööle kaasa võtmiseks, kannatab külmutamistki - universaalne :)

Krrrrr... krüüüüüüülik

Nii remargi korras - lahti unustatud ja hetkel mitte-magav küülik on tubase vegetatsiooni (ja laokile unustatud naturaalkiust riiete, esemete, puitmööbli, raamatute, konspektide, jne.) surm... St. pooltest selle kuu arvetest ning tõlvlehikust on järel ainult pool ja pudi! Teda võib korduvalt lahti unustada ja kuude kaupa ei ühtegi pahandust - magab rahulikult ulapäeva diivaninurgas maha, aga siis korraga võib kohe kogu "unustatud" aja eest takkajärgi pätustada, läburaator selline.
[Pilt sellest, kuidas Päts oma tudinurgas võõrobjekte ei salli - kann lendas peale mõningast ninaga nügimist rahulolematu urina saatel hammaste vahelt suure kaarega põrandale.]

Sünnipäevased vahukoorekorvikesed

Seda... et... kiire sünnipäevanädalavahetus oli. Emotsioonide ja üllatustega. Meeldiv, veinine, lillene ja kinone (Hugh Grant'i miimikast ja aktsendist ei saa mulle vist kunagi küllalt). Ja Tallinas sadas lund ja Tartus paduvihma... Sellist lumesadu ma oma sünnipäevadest küll ei mäleta (kui siis ainult esimesi lühikese-varruka-ilmu või sulaval liuväljal viimaseid päevi uisutamist). Ja sinine esmaspäev oli ka roosiline-tulbiline-nartsissiline... üldse mitte sinine (kuigi paari minuti jooksul rivistuse korras mõnekümne inimese kätlemine on minu jaoks seltskondlikult liig mis liig).
Alustades korvikestest ja öisest šampatamisest kinopäeva ja töö tegemise asemel veini joomiseni... Kui iga päev oleks sünnipäev :P

Muide, kingitusi on ohtlik pakkida nii, et pakend sedavõrd meeldima hakkab, et seda avada ei raatsi. Kuidas ma rebin ja lõigun, kui keegi sellega nii palju vaeva on näinud? Ma ikka veel loodan, et ei pea seda jänest päris tükkideks tegema, et äkki saab altpoolt läheneda... Aga tal on ju midagi sees :P

Maarja, Sinu šokolaadid jõudsid täiesti ühes tükis kohale, kohe peaaegu sünnipäevaks, ainult ümbrikust olid ribad järel ja kilekotti ümber pakitud. Tulid eesnime ja aadressi peale kohale küll.
Istun ja mõnulen...

Meie vahmiili sünni- ja muudel pidupäevadel on mõned kohustuslikud külalised:
vahukoorekorvikesed, kartulisalat, maasika-vahukooretort, magushapu praekapsas, täidetud munad, singirullid, sigahea seamoorpraad auravate keedukartulitega jne. Aga korvikesed on fenomenaalsed. Lihtsalt liiga head. Ja tehke või tina, aga minul nad nii välja ei tule kui vanaemal. Ju on asi selles, et muretainast teeb ta "silma järgi" - järgmisel korral lähen ausõna ja kaalun totsikud enne ja päras tainategu üle (igaks juhuks peaks siis juba õhuniiskust ka kontrollima ja uurima, ega retseptis salajasi koostisaineid ei ole).

Vanaema vahukoorekorvikesed

Hea hunnik isetehtud suhkur-jahu-või magusat muretainast (kogused uurimisel)
Vahvasti vahukoort
Pisut pohlamoosi
Kakaod, vanillisuhkrut, suhkrut

Muretainakorvikesed küpsetatakse valmis paar päeva enne tähtsat sündmust ja väidetavalt on vältimatult vajalikud nõukaaegsed korvikesevormid - teate küll, osad väiksed ümmargused ja osad ovaalsemad, paadi moodi. Kaasaegsed plekkvormid olevat liiga õhukesed ja madalad.
Korvikesed koputatakse tagurpidi lõikelaual vormidest välja. Oi seda koputamist ma mäletan, kui vanaema mingiks vanaisa juubeliks neid korve ikka sadades tegi - kõikmõeldavad pinnad olid moosiga korvikesi täis.
Iga korvi põhja pannakse teelusikatäis pohlamoosi (või jõhvikasalatit või pohla-õunamoosi või värskeid purustet maasikaid, midagi haput, aga enamasti pohlamoosi) ja jäetakse vähemalt üleöö seisma. Selle ajaga muutub korvike hambale mõnusaks - ei vetti, aga ei ole ka liiga kõva.
Järgmisel päeval vahustatakse suhkru ja vanillisuhkruga suur hunnik vahukoort võimalikult kõvaks vahuks - täitsa võistumise piiri peale, arvestusega, et vanaisa ja järelkasv oma isu kookide kõrvalt täis saavad. Ülejääk jagatakse kaheks. Poole koore sisse segatakse kakaod kuni vahukoor on tugevalt mõrkjas.
Korvikesed kaetakse võrdse osa pruuni ja valge vahukoorega. Kõige tippu võib panna väikese punase marja (metsmaasikas või punane sõstar on klassika!)
[Miks ma olen pildistanud natuke kannatada saanud vahukooremütsiga korvikest, on müstika mullegi.]

Prantslannad ei lähe paksuks

Prantslannadest toidublogijad toovad selgust müsteeriumisse, kuidas nad kaalus püsivad. Elementaarne, eksju. Söö vähe, aga värsket ja kvaliteetset, kokka ise, joo vett, mitte limonaadi, käi jala... :)... Ja muudestki aspektidest.

Memmele trühvleid, uus tase mu kommikogemustes :)

Juba umbes kuu aega seisis mu külmikus pool kilo kookosrasva, seda suure plaani ja heade kavatsustega trühvliteks transformeeruda. Aga mida polnud, oli aeg "mässata", sest see ei ole mõnekümne minuti ülesanne. Nädalavahetusel tähistan koos vanaemaga sünnipäeva ja tegin esimesed proovid, kavalaid plaane on aga veelgi :P
(Taustal on samuti kingiks minev banaani-mee-külmutatud jõhvika püree, mu viimase aja saialemmik.)

Miks kookosrasv? Aga sellepärast, et kookosrasv sulab kõrgemal temperatuuril kui või ning on maitsetu ja sobib seetõttu trühvliteks võrratult enam.
Kõigi arvestuste järgi tuleb mul 500 g kookosrasvast välja umbkaudu 40 ca 25-grammist kommi, olenevalt segu komponentidest.
Kookosrasva võib külmikusse tuua näiteks Stockmannist, makadaamia pähkleid Kaubamajast ja mandleid saab imelihtsasti koorida, kui nad mõneks hetkeks kuuma vette unustada (siis saab "nahast" välja pigistada).

Pildil vasakult paremale:

• Kookosrasv + kooritud mandlid (purustatud) + kookoshelbed + tuhksuhkur + vanillisuhkur + kattena purustatud täisterakreekerid


• Kookosrasv + brändis leotatud kuivatatud kirsid (hakitud) + sirunimahl + tuhksuhkur + kattena tuhksuhkur


• Kookosrasv + makadaamia pähklid (purustatud) + lahustuv kohv + kakao + tuhksuhkur + kattena kakao


• Kookosrasv + india pähkel(purustatud) + kakao + tuhksuhkur + kattena purustatud india pähklid

Koguseid ei mõõtnud, sest retsepti ees ei olnud. Kõik käis maitse-eksituse meetodil ja viimast sai ikka korduvalt korrigeeritud.

Mida ma siis tegin?
Kõigepealt lõikasin kookosrasvast sobivad viilud iga kommisegu jaoks ja sulatasin ükshaaval. Sularasva sisse segasin täidiseained ja timmisin maitse meeldivaks. Seejärel "unustasin" kausid segudega köögilauale (külmikus läheb kivikõvaks ja ei kannata vormimist) - "unustada" võib ikka kohe hommikust õhtuni, sest minutitega ei juhtu midagi. Vahepeal on mõteks segada, eriti kui külmikus jahutamisega riskida - välimised ääres tahkuvad muidu kivikõvaks.
Toasoojast segust kaalusin lusikale 25 grammi, vormisin käte vahel palliks ja veeretasin kattes. Esialgu oli plaan kirsikommid valge ja kohvi omad tumeda šokolaadiga katta, aga see mõte kadus kähku, sest isegi valge šokolaad oli liiga kuum ja sulatas rasva lihtsalt üles. Vahest õnnestuks katta sügavkülmutatud segupalle?

Ma olen pime olnud!

Ma olen pime olnud, tänaseni, pärastlõunani. Ma pole ühtegi taimehakatist teispool välisust kohanud. Aga täna sain nägijaks. Lumikellukesed mitmes-mitmes aias ja midagi punnitas peenardest lisakski. Miks ma eile ei näinud? Või üleeile? Või tekivad õitsvad lumikellukesed üleöö, et mütsti ja mättast välja õitsema? Ja see tärkava elu ja sulalumene mullalõhn ja päike ja Kreutzwaldi mäest ei pea enam peale tööd pikemat sorti liu hirmus mitmekordselt ettevaatlikult alla tulema... kevad on hinge pugenud, sügavale ja salamahti.