Sünnipäevased vahukoorekorvikesed

Seda... et... kiire sünnipäevanädalavahetus oli. Emotsioonide ja üllatustega. Meeldiv, veinine, lillene ja kinone (Hugh Grant'i miimikast ja aktsendist ei saa mulle vist kunagi küllalt). Ja Tallinas sadas lund ja Tartus paduvihma... Sellist lumesadu ma oma sünnipäevadest küll ei mäleta (kui siis ainult esimesi lühikese-varruka-ilmu või sulaval liuväljal viimaseid päevi uisutamist). Ja sinine esmaspäev oli ka roosiline-tulbiline-nartsissiline... üldse mitte sinine (kuigi paari minuti jooksul rivistuse korras mõnekümne inimese kätlemine on minu jaoks seltskondlikult liig mis liig).
Alustades korvikestest ja öisest šampatamisest kinopäeva ja töö tegemise asemel veini joomiseni... Kui iga päev oleks sünnipäev :P

Muide, kingitusi on ohtlik pakkida nii, et pakend sedavõrd meeldima hakkab, et seda avada ei raatsi. Kuidas ma rebin ja lõigun, kui keegi sellega nii palju vaeva on näinud? Ma ikka veel loodan, et ei pea seda jänest päris tükkideks tegema, et äkki saab altpoolt läheneda... Aga tal on ju midagi sees :P

Maarja, Sinu šokolaadid jõudsid täiesti ühes tükis kohale, kohe peaaegu sünnipäevaks, ainult ümbrikust olid ribad järel ja kilekotti ümber pakitud. Tulid eesnime ja aadressi peale kohale küll.
Istun ja mõnulen...

Meie vahmiili sünni- ja muudel pidupäevadel on mõned kohustuslikud külalised:
vahukoorekorvikesed, kartulisalat, maasika-vahukooretort, magushapu praekapsas, täidetud munad, singirullid, sigahea seamoorpraad auravate keedukartulitega jne. Aga korvikesed on fenomenaalsed. Lihtsalt liiga head. Ja tehke või tina, aga minul nad nii välja ei tule kui vanaemal. Ju on asi selles, et muretainast teeb ta "silma järgi" - järgmisel korral lähen ausõna ja kaalun totsikud enne ja päras tainategu üle (igaks juhuks peaks siis juba õhuniiskust ka kontrollima ja uurima, ega retseptis salajasi koostisaineid ei ole).

Vanaema vahukoorekorvikesed

Hea hunnik isetehtud suhkur-jahu-või magusat muretainast (kogused uurimisel)
Vahvasti vahukoort
Pisut pohlamoosi
Kakaod, vanillisuhkrut, suhkrut

Muretainakorvikesed küpsetatakse valmis paar päeva enne tähtsat sündmust ja väidetavalt on vältimatult vajalikud nõukaaegsed korvikesevormid - teate küll, osad väiksed ümmargused ja osad ovaalsemad, paadi moodi. Kaasaegsed plekkvormid olevat liiga õhukesed ja madalad.
Korvikesed koputatakse tagurpidi lõikelaual vormidest välja. Oi seda koputamist ma mäletan, kui vanaema mingiks vanaisa juubeliks neid korve ikka sadades tegi - kõikmõeldavad pinnad olid moosiga korvikesi täis.
Iga korvi põhja pannakse teelusikatäis pohlamoosi (või jõhvikasalatit või pohla-õunamoosi või värskeid purustet maasikaid, midagi haput, aga enamasti pohlamoosi) ja jäetakse vähemalt üleöö seisma. Selle ajaga muutub korvike hambale mõnusaks - ei vetti, aga ei ole ka liiga kõva.
Järgmisel päeval vahustatakse suhkru ja vanillisuhkruga suur hunnik vahukoort võimalikult kõvaks vahuks - täitsa võistumise piiri peale, arvestusega, et vanaisa ja järelkasv oma isu kookide kõrvalt täis saavad. Ülejääk jagatakse kaheks. Poole koore sisse segatakse kakaod kuni vahukoor on tugevalt mõrkjas.
Korvikesed kaetakse võrdse osa pruuni ja valge vahukoorega. Kõige tippu võib panna väikese punase marja (metsmaasikas või punane sõstar on klassika!)
[Miks ma olen pildistanud natuke kannatada saanud vahukooremütsiga korvikest, on müstika mullegi.]