Iluspaha hommik

Ilus hommikune päike ja Jäääär kõrvas, uue naha lõhnase palituga tõusvas päikeses lehvimas. Mõnusalt linnulaulune, mitte külm ja sulava lume hõngune Tartu.
St. tulin hommikul pool teed tööle jala. Mõnus.
Ja siis see teine pool, bussiga, jube. Bussist väljudes iiveldas, tahtsin end pesta, nutta ja magada. Ma armastan inimesi, aga mitte nii paljusid korraga ja nii lähedal. Mõnel päeval mõjub see eriti rängalt, see tihedalt keset bussi võõraste vahele pressimine, nii et väikest varvast ka liigutama ei mahu. Õigemini see viimane satub raudpoltkindlalt mõne mamsli kontsa alla, kelle meel isegi vabandama ei paindu.
SEE EI OLE INIMLIK - igaüks, kes Annelinnast hommikuse bussiga kesklinna on sõitnud teab, et vahel ei õnnestu isegi jõuga kõiki tahtjaid ühe bussi peale pressida, kuigi kui hästi vaadata, siis tundub, et bussid paisuvad, otsekui oleks nad kummist (ei tulnud Annelinnast, aga analoogia kehtib). Ärritab, ärritab... kas see on siis ilus algus päevale?
Ootan neid kenasid kuivi ja sooje ilmu, et saaks südamerahuga jala käia, mis sest, et peab kell 6 ärkama hakkama.

(Täiesti vastutustundetult koma- ja muude vigade eest ei vastuta :P)