Ma armastan oma linna.

Ma armastan oma linna. Mulle meeldib Tartus.
Ma võin pikki minuteid üksisilmi jälgida kaarsilla peegeldust ainsagi virvenduseta jõeveel ja vaadata, kuidas tõusva päikese valgus mängib tärkamiseelselt pruuni looduse ja tibukollaste teepiiretega ning kuulda tema naerukilkeid lindude laulusädinas. Seisaks kauem, kui aeg ei sunniks takka.
Mulle meeldib päikseloojangus läbi pargi ja mööda jõeäärt jalutada, kus pardid veel mõned päevad tagasi tumeda vee taustal viimastel jääriismetel otsekui vee peal seisid.
Ma naudin seda rahu ja puhtust, millesse Tartu talvel mattub, ja lumevallidega kõrvaltänavaid ja jääkaane all looklevat jõesängi ja lumekrudinat taldade all soolaläga asemel... ja hilissügisehommikust udu vee kohal ja kargeid päiksetõuse ja hallast rohtu Emajõe kallastel ja punakollases rüüs puid Toomemäel ja külmast ärevat veepinda, mis ei suuda otsustada, kas juba jäätuda või siiski veel mitte.
Mulle meeldib peale tööpäeva lõppu läbi kesklinna ja üle Raekoja platsi jalutada ning möödujatele naeratada. Tartus naeratavad paljud neist sulle vastu ja paljud on tuttavad...
Mu päris esimene oma kodu.

[Edit] Väljas on 20°C sooja ja ei ole kraadiklaas päikese käes! Tahan õue! Kohe! Tahan joosta ja mängida! Ei taha tööle ja laborisse, täna ei taha. Nii kiire-kiire, et igale poole ei jõuagi nii kui nii...