Pitsa, see õige, kui selline eksisteerib :P

See uus Blogger ajab mu veel halliks, ma ütlen... aga juhatan ta kuidagi maitsvalt sisse :)

Pidasime oma juba klassikalise veini- ja toidukolmikuga maha ebatraditsioonilise jõuluõhtu. Ebatraditsioonilise selles mõttes, et sõime pitsat, traditsioonilist jõulutoitu jõub veel mitu päeva tüdimuseni tarbida. Idee, kui ma õigesti mäletan, tuli 2/3 seltskonna Hispaaniast kaasa toodud salaami olemasolust. Hõõgvein, küünlavalgus ja lumiselt karge aknatagune tegid tuju igatahes täiesti õigeks.
Õhtu uudissõna: metsikvärvi krantsrästik. (Ja neid albiinosid ma usun, aga ikka tahan ise näha :P)
Õhtu geniaalne leiutis: kui hõõgveini kuskilt juua pole, siis võib seda teha
Türgi teeklaasidest. 
Õhtu tulemus: paide üledoosist ja suurushullustusest lapik küülik.
Õhtu järeldus: põll kaitseb musta värvi piduriietust isegi tomatikastme ja jahu eest, kui eriti veab, põllel ei vea.
Tänud toredate kinkide eest! Maitsekohvised hommikud ja kenasti serveeritud supid-pudrud on garanteeritud :)

Mida ma pitsast teadsin, sellest õigest ja Itaalia pitsast ikka? Nii mälu järgi kohapealt ja erinevateest muudest allikatest... Teadagi on olemas Itaalia pitsad, Ameerika pitsad (enamikes meie söögikohtades) ja palju-palju erinevate põhjade ja täidistega lahtiseid pirukaid, mida eestlased ka põikpäiselt pitsaks kutsuvad, aga mis seda kohe kuidagi ei ole.

• Põhi peab olema õhuke ja "õige" (nisujahu, vesi, sool, pärm ja väikeste mööndustega ka oliivõli).
  
• Katteained (kaste) on intensiivse maitsega ja kate ise on õhuke, komponentegi on maitse puhtuse nimel vähe. Põhi võib lausa läbi kumada :P
• Pitsajuust on alati mozzarella ja vahel mõni teine ainult lisandiks. Igatahes ei saa pitsat poe riivjuustust.
  
• Kihid alt üles: põhi -> kaste -> juust -> kate. (Ehk siis kate käib juustu peale, mitte alla.)
• Mitte kunagi mitte mingil põhjusel ei kasutata ketšupit ega konservananassi!
  
• Tore oleks pitsat teha õiges ahjus või elektriahjus pitsakivil, aga mida pole, seda pole.
• (Ei seostu küll ainult pitsaga, aga värske ja kuivatatud basiilik on täiesti erineva maitsega ja üksteist üldjuhul ei asenda, erinevalt enamikust teistest ürtidest.)

Pitsatainas

2.5 dl käeleiget vett
50 g pärmi või pakk kuivpärmi (kuivpärm segada kõige pealt jahuga, vt. siit)
6-7 dl nisujahu (sõredamat valget jahu, aga mitte täisterajahu)
(2 sl oliivõli)
0.5 tl soola
0.5 tl suhkrut

Pärm lahustada käesoojas vees suhkru ja soolaga (õli lisada hiljem, kui üldse).
Lisada jahu ja sõtkuda kergelt läbi. Soovik korral võib tainasse lisada ka lusikatäie kuivatatud "pitsaürte" (pune ja basiilik).
Lisada õli ja sõtkuda 6-7 minutit, kuni tainas lööb käe küljest lahti.
Katta rätiga ja lasta soojas kohas kahekordseks kerkida, umbes 45 minutit, olenevalt temperatuurist ja muudest teguritest.
Jagada tainas kaheks palliks ja kergitada räti all veel 15 minutit.
Kerkimata tainapalli võib teoreetiliselt sügavkülmutada ja hiljem külmikus üleöö sulatada, hoida tund toatemperatuuril, teha põhi, katta ja küpsetada.

Aga siis läheb keeruliseks... Väidetavalt klassikalist pitsatainast on patt rullida, sest see surub taina liiga kokku.
Tainapall vajutatakse sõrmedega lamedaks ja visatakse mitu korda hooga vastu (jahust) töölauda. Seejärel venitatakse tainas (hoides seda vasakul käsivarrel ja sikutades-keerates parema käega) õhukeseks. Pitsale ei jäeta oluliselt kõrgemaid servasid. Kogemusteta on see pagana keeruline - siis on vast rullimine andestatav. Pole hullu, pitsa ei peagi olema ideaalselt ümmargune.
Ka rullima peab imeõhukeseks, "õhukeseks kui pannkook", nagu kuskilt lugema juhtusin (tegelikkuses pigem 0.3 cm). Tainas kerkib ahjus oluliselt. Sellest kogusest saab 2 ca 30 cm läbimõõduga pitsapõhja.

Põhjad katta ja küpsetada (soovitavalt siis spetsiaalses ahjus või pitsakivil) 7-10 minutit 250-kraadini eelkuumutatud ahjus.

Tomati-juustupitsa (Pizza Margherita)

200 g purustatud tomateid (konserv) või küpseid kooritud tomateid.
150 g mozzarellat
0.5 keskmist sibulat
1 küüs küüslauku
1 tl kuivatud punet ehk oreganot
ca 10 lehte basiilikut
oliivõli
soola, musta pipart
näpuotsaga suhkrut

Haki sibul ja küüslauk peeneks. Viiluta mozzarella võimalikult õhukeselt.
Kuumuta pannil paar supilusikatäit õli, prae sibul klaasjaks. Lisa küüslauk, purustatud tomatid, pune, pipar, sool ja suhkur. Hauta, kuni kaste 
pakseneb (6-8 minutit).
Seda kastet on mõtet teha korraga vähemalt topeltkogus (kas mitme pitsa jaoks või pasta tarvis).
Pintselda pitsapõhi kergelt oliivõliga, kata tomatikastmega, laota peale mozzarellaviilud ja jaota peale basiilikulehed.
Küpseta 250-kraadises ahjus 7-10 minutit. Serveeri kuumalt.

Pizza Margherita on oma basiiliku-mozzarella-tomati kombinatsiooniga nagu väike Itaalia trikoloor, mis oma nimegi on saanud kuninganna auks. Selle pitsa sünniloo leiab tõenäoliselt, kui guugeldada natuke "süüdlasest" pitsameistri Raffaele Esposito nimega.
Pildil on põhi natuke liiga paks ja ilmselt juustu võiks ka tsipa vähem olla (retseptis õige kogus).

"Valge pitsa" salaamiga

80 g salaamit
3-4 spl pesto alla genovese't (rohelist pestot)
ca 10 musta oliivi
150 g mozzarellat

Viiluta mozzarella ja oliivid õhukeselt. Määri pitsapõhi äärteni pestoga, kata mozzarellaga. Laota pealepaberõhukesed ja väiksemateks tükkideks lõigatud salaamiviilud (salaami välimust vaata ülevaltpoolt pildilt koos oliividega) ning viilutatud oliivid. Küpseta 250-kraadises ahjus 7-10 minutit. Serveeri kuumalt.

Kõige laiemalt võib valgeks pitsaks kutsuda vist kõiki pitsasid, mis ei sisalda tomatit, kuigi üldiselt peetakse selle nime all silmas väga napi kattega eksemplare (alates ainult oliivõlist ja rosmariinist).