Magushapu veiseliha

neljapäev, 7. detsember 2006

Kõigepealt subjektiivselt naljakas märkus... Poes oli veiseliha ikka tõesti veiseliha nime all, aga turul saab aeg-ajalt nalja küll, halenaljakalt muidugi. Mõnes letis müüakse nimelt "loomaliha" ja hakkliha "siga+loom" (loe: sjiga-loom). No siga ON loom ja lehm on loom ja lammas on loom ja konn ja küülik ja kärbes ja kala ja vihmauss ja kalkun ja kana ja elevant ja alligaator on ka loomad - millise liha neist müügil on, peab eeldatavasti visuaalsel vaatlusel kindlaks tegema (kui vanema generatsiooni nõukaaegset veendumust loom=veis pealuusse kinnitunud pole), sest intrigeeriv küsimus enamasti vihastab müüja korralikult välja. Veel halenaljakam on see, et "loomaliha" esineb ka mõnedes täiesti kaasaegsetes retseptides ja ka televisiooni kokasaadetest on see justkui läbi jooksnud. Kokkuvõttes teeme järelduse, et turul sahkerdatakse ürdiletis (peamiselt) kriku kinnisvaradega (basiilik - taim vs. basiilika - teatav löövidega hoone) ja lihaleti müüjad ei tea, keda nemad müüa tahavad.
Igatahes, liha käes, võib sellest midagi lihtsat ja maitsvat teha.



Magushapu veiseliha
  • 500 g veiseliha
    0.5 suuremat porrut või 1 pisem
    2 sl mett
    2 sl sojakastet
    2 sl sidruni- või laimimahla
    2 sl head nõrgamaitselist õli
    tsipa musta pipart või piprasegu
Esiteks lihast. Kasutada saab üsna erinevat päritolu ja erinevast rümbaosast veiseliha, aga siis peaks silmas pidama, et laagerdunud sisefilee vasardamist ei vaja ja hautamisaeg on oluliselt lühem, aga piimalehma läbikasvanud praetükke peaks ikka korralikult peksma ja pehmenemiseks võivad nad päris mitut tundi vajada.

Segada kausis valmis marinaad. Selleks vispeldada omavahel kokku sojakaste, kristalliseerumata mesi, õli ja sidrunimahl. Maitsestada purustatud pipraga. Kogused on väga umbkaudsed ja ei ole täpseks jälgimiseks, sest sojakastme maitsed on väga erinevad, samuti ei ole kõik meed ja sidrunid ühe maitsega. Marinaad ei tohiks olla ei tulihapu, mesimagus ega ka metsikult soolane, pigem ikka sinna kõigi kolme vahepeale. Mina kasutasin kanarbikumett, mis on segumeest natuke vähem magus, ja Kikkoman'i sojakastet.

Liha lõigata neljaks viiluks ja vasaradada või ainult kergelt muljuda (olenevalt tükist rohkem või vähem, igatahes nii, et liha struktuur veel säilib). Tõsta liha marinaadikaussi ja liigutada tükke nii, et kõik viilud saaks marinaadiga kokku. Lasta seista kilega kaetud kausis ja külmikus üleöö.

Lihatükkidelt lükata üleliigne marinaad haudepotti. Ajada pann hästi tuliseks ja kuumutada lihaviile paarikaupa piisava rasvainega kummaltki küljelt hetkeks - vaid nii kaua, kuni külg kergelt pruunistub (pann ei tohi olla suitsevkuum ega ka külm ja lihast vedelik välja valguda, terve panni lihaga katmine jahutab panni maha). Tume värv tuleb kastmest, mitte praadimisest.
Tõsta lihatükid haudepotti, pann tulelt ja keerata temperatuur madalamaks. Samal pannil praadida kergelt läbi ka porruviilud, valada pannile natuke vett ja kallata see kõik liha peale. Kuumutada lihatükid vedelikuga triiki ja "peaaegu keevana" kuni liha on pehme (see on see osa, mis võib oodatust kauem aega võtta).
Serveerida näiteks täisterariisiga (pruun riis).

6 kommentaari:

maarja ütles ...

mul on see komme kodust, et veiseliha kohta ütleme loomaliha. ja kuidagi keel ei paindu teisiti rääkima. samas kui resturaani minna, siis seal tellin veisefileed.
aga eile keskturult sain sellise iluse VEISEfilee tüki, et kohe lust ja lõbu, mõtlesin et panen vaid oliivõli ja soola ja pipraga seisma ja siis mõne päeva pärast teen.

aga tegelikult mul on hoopis muu küsimus: kas sul head piparkoogi taigna retsepti on? ma nami nami juba uurisin a seal erinevad ja ei suuda välja mõelda miskine oleks lahe. raske blondiini elu.

Thredahlia ütles ...

Hehee, inimeste harjumused on erinevad ja sellega tuleb lihtsalt arvestada, see mind ei häirigi (ok, basiilika vist natuke ikka häirib siis ka), aga avalik sõnakasutus (turu- ja poeletid, televisioon, raamatud) võiks ikka korrektne olla :)

Piparkookidega on selline lugu, et... tainast ma üldjuhul ise ei tee, aga on tuttavaid, kes siirupist saati ise teevad. Selle tumeda siirupi tegemine aga õnnestub erinevalt ja piparkoogid ei tule pea kunagi sama maitsega, eks see on ka kogemuse küsimus. Samas tume siirup on poes täitsa müügil ja nii saab vähemalt seda probleemi vältida.
Mina pigem ostan poest taina ja küpsetan või vahel sõtkun ringi, st. näiteks pähklipuru või lisa-piparkoogimaitseainet saab sisse sõtkuda. Hmmm, sellest piparkoogimaitseainest, kui osta valmissegu (või no kust kõiki neid komponente, nt. pomerantsikoort, ikka leida, kuigi alati saab asendada). Meil on müügil Santa Maria ja á la Meira omad. á la Meira oma on kindlasti palju parema maitse ja tulemusega (Santa Maria oma oli vist lausa musta pipraga). Kui jääb üle, saab saputada näiteks hommikukohvisse :P
Aaaa ja et elu veel suurte valikutega veel keerulisemaks teha, siis Toidutares on ka päris mitu-mitu piparkoogiretsepti ja sealses kokandusaabitsas vist isegi samm-sammult seeria olemas.

Thredahlia ütles ...

Uurin seda asja paar päeva, äkki leian sulle mõne äraproovitult hea piparkoogitaina retsepti ka, kuulan natuke maad :)

maarja ütles ...

nii tore, ma ootan. kiusasin pillet kah sama küsimusega. mul see jõul kiiks peas, et peab olema enda tehtud taigen /või siis tainas???/
/ma ausalt keskkooli lõpus olin igati viksi emakeelega tüdruk, head hinded olid ja puha, nüüd kui vana "keelesolkija"/

Thredahlia ütles ...

:D

Jaanika ütles ...

Toidutares jagati seda looma- ehk veiseliha tarkust. Aga pole hullu, siit saab kõike seda korduses ka üle lugeda...kordamine pidi olema tarkuse ema.
Kõik me õpime ju kusagilt.

Postita kommentaar