Karvane külaline ja solvunud küülik

Lisaks sellele, et eile sai järjekordne toidu- ja veiniõhtu maha peetud, saabus mulle seekord ka karvane külaline. Õde võttis pikemaks kodust eemal viibimiseks oma meriseapoja kaasa (see karvaste loomade armastus on nakkav, ma ütlen). Loomalapsed kipuvad ikka nii uskumatult armsad olema... Mõmpsik on 4-kuune metsikvärvi ja pööristega meriseatüdruk, eriti inimsõbralik eksemplar pealekauba. Püsis täitsa rahulikult paigal, lasi endale pai teha ja rosinat anda. Järjekordne õhtu täht! Eks Päts (endise nimega Hulio) oli natuke pettunud vist küll, et tema kõrvad sel korral nii palju silitada ei saanud kui harilikult, aga küll me selle vea aegamööda parandame ja külalinegi läheb homme oma kodupuuri tagasi. Päts on muide kogenud inimkülaliste ärakasutamises. Käib ja nurub pai, armu andmata, silitamise lõpetamist tasustatakse näksamisega. Küülikute maailmas on täiesti aktsepteeritud, et karjajuht sellisel kombel sugemist nõutab - ju me tal siis "käpa all" olemegi. Õde igatahes ei saa magada enne, kui küülik puuris. Vastasel korral nurutakse voodi ees ja hüpatakse voodisse ja hakatakse tema juukseid sugema ning unist inimest üsna valusalt näksama, et ikka ainult pai saaks :P