Jäin täna keset silda seisma ja pahandasin promeneerivad memmed trajektoori muutma. Seisin kohe oma hea 10 minutit, kuniks kestis see lihtne ja meeliülendav vaatemäng.
Taevas oli Ihaste kohal mannavahu karva, sekka natuke fliispehmet mustikakreemi. Jäätunud jõesäng, lumised puud ja kõrgest korstnast suured valged aurupahvakud. Majade kollased seinad ja punased tellised lausa lõkendasid... pool tundi enne loojangut. Kui poleks oma silmaga näinud, siis ei usuks, et looduse värvid nii ilusasti inimlooduga kokku võiksid paista.
Päike tõusis täna Tartus 08:58 ja loojus 15:21.
Need read räägivad küll hommikust, aga sobivad siia siiski ... pakaselisel hommikul peale jaanuaritormi kusagil Pärnu ja Tartu vahel, kuivade varvastega, aga elamused alles värsked.
Veres tärkab tänane päike,
taevas leekides lõkendab eel.
Paar üksikut pilvenartsu
teda püüda ei suuda ta teel.
Puusiluettide pits palistab silmapiiri,
udu katab uinuvat maad.
Hing ahnelt neelab ärkavaid kiiri,
mis nii kaunis küll olla veel saaks?
Uduvaalude roosatav hingus
ja veepinna purpurne pale -
ilu on mürk, et nõnda ta hinge matab,
et nõnda seistes ta ees
iseenda väiksusest on hale.
/01.2005/
0 kommentaari:
Postita kommentaar