...

Akna taga seisavad noored kased ja paistab masinate songitud maa. Iga peenikese rao otsas ripub nukker jõulukuine vihmapiisk, silma järgi sobilikus mahus, nii oma 40 μl küll. Professionaalne kretinism. Üks märg peni jalutab ka ja veab pisikest omanikku järel. Aken on küll kinni, aga märja koerakarva lõhna tunnen siiagi, olgu see siis teadlikult või mitte. Siiski, siiski on toas hetkel veel mugavam. Sooja on täpselt nii palju, et küülik veel radika alla ei poe. 18 kraadist on temale küll, väljas näitab kraadiklaas vaid 10 pügalat vähem - jõulud või midagi. Kange kiusatus on ninaga aknaklaasile suur rasvane plekk jätta nagu kunagi päris väiksena, aga praegu pole kedagi seda minu järelt ära pühkimas. Ratsionaalne mõtlemine seab oma nähtamatud kammitsad. Lapselikku lusti ja hooletust tahaks vahel tagasi, kas või eemalt jälgimiseks ja kaasaelamiseks.

Midagi sooja hingele... karri, kookose ja ingveriga kanasuppi või vürtsiteed, idamaist salapära ja natuke kuumust hinge alla enne esimest kohustuslikku-vabatahtlikku jõlupidu sel aastal. Mõlemad tuleb päevaplaani võtta ja loota et midagi untsu ei lähe. See ei sobiks tänase meeleoluga.

Üks fraas kummitab ka kuskil kuklas ja lahti sellest ei saa... või ei taha saada. Peaks temaga midagi tarka ette võtma, aga laiskus ja hallilt emotsioonitu ilm ei aita kaasa.
"õhus ripuvad alasti agad"
Kunagi hakkan tubliks, andekaks ja ilusaks, siis selliseid probleeme ei ole, aga praegu...