Kisub kangesti lapsepõlvenostalgiaks kätte viimasel ajal, aga ju siis on isu selline :)
Viimaseks isuks osutus praekartul, see kõige harilikum (toorest kartulist), searasvaga ja sibulaga praetud, sibula-kodujuustu-hapukooresalati ja röstitud rukkileivaga.
Lihtsad praekartulid ja vana Arabia taldrik - paras paar.
Kartuliga on üldse see hull lugu, et olgu sees siis praekartul, keedukartul, aurutatud kartul, ahjukartul või kartulipuder... kartul peab Laura olema. No ei ole paremat leidnud.
5 kommentaari:
Nüüd tuli küll kange kartuli isu:)
Laura osas täiesti nõus. Me võtsime küll prooviks ka natuke nn. pudrukartulit (Läti kollane ja eestlaste väidetav lemmik Ando), aga isegi puder on Laurast maitsvam ja ilusamat värvi ka.
Oeh. Tervitan võimalust kartulite üle kurta: meil nimelt tuleb koju jäära põikpäisusega ainult pudrukartulit, millest tehakse siis kõike. Ja see on kohutav. Ei saa teha head ahjukartulit, koorega keeta, mitte midagi ei saa sest see kartul on maitsetu ja laguneb olematuks. Mäletan kreemjaks ja tihkeks keenud kartulit mis oli palja soolaga soojalt imemaitsev...
Hoian nüüd Laura osas silmad lahti, sest niimoodi võib inimene täitsa kurvaks minna.
ehh, nii kui pilti nägin ,lapsepõlv jooksis läbi.Aitäh!
Peale Laura peale üleminekut, meil muu kartul "koju ei tule", peksaks ukselt tagasi. Ka puudub peale seda vajadus muretseda eraldi pudru- ja keetmise kartulit.
Postita kommentaar