Päästetud hommikune narmas, kriitikavabalt ja teemaväliselt

Sa kuule, kuulata,
ole ja oota.
Sa veel võid näha
ja tunda ja loota.
Võid seista mu trepil
ja hingata härmahommiku udu.
Võid lonkida loojangus
ja silmaga silitada silmapiiri.
Võid oodata päikselõõsas
või põlispuude vilus.
Olgu oodata ilus.

Külm pani hambad plagisema... Statoili kohv oli kõrbenud ja hapu, kuid kange. Hea seegi. Oma viga, et õhtul sõita ei jõudnud... Bussiaknast möödusid lumised väljad, nii valged ja puhtad, picture perfect. Jäine udu ja lumemütsiga heinapllid, pimedus ja päiksetõus. Idüll ja unetus, kohvi üledoos, ega muu mind vist naljalt enam kirjutama ei pane. Kas see tähendab, et muretu-märatsev puberteet on seljataga :P Kurb... Roostes, nagu näha, olen nii kui nii.

Ja miks pagana pärast peavad härmas puud mulle alati ootamist meenutama, nukrat või paratamatut või pinevat või täis õhinat, kuigi hetkel tegelen pigem olemise ja nautimise kui ootamisega? Esimene lumi ja härmahommik? Jõulud? Sünd, surm ja aastaring?

Ja veel rohkem teemaväliselt (kohvita) - talv tuleb kuduselt korrektselt vastu võtta :P
Märksõnadeks Selveri Laadapäevad, hirmjämedad vardad ja paar tundi tööd, mustri- ja mõttevabalt.