Tänane bussisõidunarmas

Teispool akent sajab kurba puhast vihma ja pajud nutavad.
Mu tee viib täna sellest kõigest mööda, porisesse linna, sinna, kuhu rattad viivad.
Siin ja seal kevadudus kivipõllud, istun, süda hell ja koorem õlul.
Pilvepraost paotab, oh imet, end päike ja halluses vilksatab vikerkaar, teispool akent.
Naise meel on muutlik nagu kevadilm, kord keegi ütles, mul pole vabandust.
Kord kuluhein, kord ere oras vilksab mööda ja ojad tasased, vett täis suud.
Valged kasetüved, nukrad, nutvad, märja heinamaa veerel, nende nuuksed ei kosta.
Ma olen omaenda elu peegel, kardan soovikaevu vaadata, iseendasse uppuda, põgeneda ja otsida...
...aga kas ka leida?