Kevad siiski?

Hommikune ilmateade lubas Ida-Eestisse lund ja tuisku, meil aga on päev otsa paduhalli vihma lahistanud. Kevad või asi, tuju või midagi, nohu, palavik ja depressioon - kevadväsimus.
Märkan veidraid detaile ja satun neist miskisse emotsionaalsesse seisundisse, mida kirjeldada ei oska, kui liigun raske toidukoti, mõõduka palaviku ja 25 h magamata, lausa teo kombel maja seljas kodu poole. Imetabaselt ei juhtu see mitte esimest korda. Magamatus teeb meele kuidagi erksaks, omal moel. Maailm ujub mööda kui hall mass oma läikavalt kontrastsete detailidega. Oskaks neid mõttepilte vaid kuidagi talletada...
Vihm on karmilt aus. Lumi sulab ja määrdub. Linn peseb end mustaks, enne kui puhtaks saab, enne kui lohutav rohelus lapselikult naiivse lumevaiba välja vahetab. Inimeste ja inimeste-loomaomanike laiskus, harimatus, kohati lauslollus ja hoolimatus seisavad silme ees ning vaaruvad vastu. Raske on kõrvale vaadata, ilma et järgmise nurga peal midagi samalaadset ei kohtaks. Koristamata väljaheited, tiined priikäigukassid, jalutusrihmata ula peal koerad, kommipaberid ja kasutatud eluvältimise abivahendid. Varakevadise Hiinalinna raugaiga lapsepõlves (professionaalne kretinism ütleks, et progeeria)...