Sai, sprott ja kurk ehk suitsulest kurgi ja leivaga

Suitsulesta peab armastama! Kurki ja leiba ka. Maitsev kooslus. Aga nostalgiat tekitas hoopis analoogne kooslus sprottidest, kurgist ja saiapätsist.

Kunagi ammu, kui mina olin pisem, vanaisa noorem, muru rohelisem, sprotid ikka kiludest, mitte räimest ja spartakiaadid kuum teema... mälus on lüngad. Ju neid spartakiaade oli ikka rohkem, kuhu mind juba titest saati kaasa veeti, aga seda ühte ma mäletan, vähemalt osaliselt. Toimus järve ääres, olime vanaisaga kahekesi, mingite naiskolleegidega sai vees hullata ja varvastega proovida triibulisi kalu püüda ja kõik see veemöll tegi kõhu jube tühjaks. Ja siis me sõime telgisuu ees maailma kõige paremat toitu, mis maitseb siiani hea: sprotikonserv, päts pehmet saia, pikk kurk (see üksikute mummudega, mitte sile) ning ajaleht ja taskunuga käisid asja juurde, joogiks ilmselt Kelluke. No keele viis alla. Ja eile, vabandage väljendust, hakkas ila tilkuma, kui see meelde tuli. Nii siis sai suitsulesta, kurgi ja peenleivaga asendatud... ei olnud ikka SEE, täna hommikul ka mitte, liiatigi kohviga. Tuleb pätsisaia osta ja head sprotti, kui seda kuskilt saab. Ega me saia ei lõiganud, otsast hammustasime. Kurki ka hammustasime. Nuga oli kalade karbist õngitsemiseks. Sportmängud ja vimplid ja muu kaasnev oli ka ja kindlasti oli kohal nimi, aga sellest kõigest ei mäleta ma mõmmigi. Ja võib-olla on mul kõik peale toidu ja triibuliste kalade hoopis valesti meeles.
Sai, sprott ja kurk jätsid kustumatu mulje :P