Olen lahti pakkimise peaaegu lõpetanud ja maiustan oma "suveniiridega".
Türgi kohv on uus suur kirg - see teistmoodi, kuid lummav aroom ja maitse. Peab vist kiiresti varusid täiendama minema ;). Loomulikult on selle valmistamiseks tarvis spetsiaalset nõud, ilma milleta kohvitegu lihtsalt ei õnnestu, ja imetillukesi tasse. Kui nüüd ehtsa türklase kohvipaksu pealt tulevikku ennustama ka leiaks.
Ja tee, nendes päris õigetes klaasides.
Ja Efes(leht küsib sünniaastat) oli ju peaaegu et koduselt joodav, tume variant erutas maitsemeeli lausa väga nauditavalt (kahju ainult, et keeratavad korgid lennupagasis lekkima kippusid). Kohalik kuulus aniisiviin, rakı (rakõ) tekitas minus aga vaid ebameeldivaid muljeid.
Pähklid mees on väga magus, kuid väikeses koguses samuti vaimustavalt maitsev (nagu kõik Türgi maiustused-magustoidud). Poes silme eest kirjuks võtvast valikust ise komplekteeritud karp lokum'it (Turkish Delight) läks kingituseks.
Vähemalt aasta varu Adana kebap'it ja ayran'it oleks ka kaasa toonud, kui see ainult võimalik oleks olnud.
Samuti muretsesin mõned käsitööehted, mida hing ei lubanud poodi jätta: merekarpidest käe- ja kaelakett, puust kena käekett, puust pulgad juuste kinnitamiseks (pildil) ja pikasabalise kassi sõrmuste hoidmiseks. Aaaa ja kuigi lõngapoes midagi peale akrüüli silma ei jäänud (kuigi Türgis kasvatatakse meeletus koguses lambaid, kitsesid ja puuvilla), siis tõin lausa pea et külmrelvana kaasa puust nr 14 kudumisvardad ja pärlipoest klaasist ja puust ilusamaid eksemplare, millega ma nüüd midagi tarka peale hakata ei oska.
0 kommentaari:
Postita kommentaar