Pisike ja Pisut Segi

Kuuldused minu kadumisest on alusetud :)

2012-01-19T18:04:00.000+02:00

Ka ei ole ma kolinud elektri ja internetita metsaonni või hakanud erakuks, ei ole läinud salaja ümbermaailmareisile. Söömist, uskuge või mitte, ei ole ma samuti maha jätnud. Isegi uued liha sisaldavad viinerid on ära proovitud. Kuigi... peab ausalt üles tunnistama, et menüüsse on sattunud hoopis rohkem võileibu, kiireid pastasid ja ahjus isevalmivaid toitusid kui varem ning mis seal salata, ka Selveri pitsat.

Ma ei ole mitte kadunud, vaid meid on saanud mitu ning prioriteedid on end vähemalt mõneks ajakskuidagi uskumatult sujuvalt ümber hinnanud ja seda hoopiski mitte ainult köögis. Eelmise aasta kenast 11.-ndast novembrikuu päevast kasvab meie peres pisike tütar.

Siin ta on - väike kokk, kes esialgu peab rahul olema kõige sellega, mida mina süüa otsustan :)

Ja et pilt ei oleks ilusam kui elu, siis võib mind köögist tihti leida ka beebiga kotis näiteks pannkooke praadimas (nagu see juhtus neiu Piia 1-kuusel minisünnipäeval) või hoopis sooritamas akrobaatilisi manöövreid lapse ja koera vahel ja üle viimase. Hoopis harvemini kui kööki, satun ma viimasel ajal arvuti taha, millega võib seletada siinset vaikust.

Tekost pulmatordini

2011-09-16T10:54:00.000+03:00

Akna taga on kask kollasekirju ja maru tormab, aga mu viimane postitus on mustikatest. Mis teha, kui kõht köögis ette jääb ja jaks on mõneks ajaks teadmata teed kadunud. Jätkame siis suve ja mustikate lainel :)

Kogu "jama" algas vist sellest, kui me Heleniga eelmisel sügisel otsustasime Tallinna Teeninduskoolis pagar-kondiitri kursused läbida. Helen oli muidugi tubli, aga mina pole magusast kuigi suures vaimustuses, aega nappis samuti pidevalt ja tööstuspraktikaks ei jätkunud viimast üldse. Ühesõnaga, käisin nagu korralik koolilaps läbi pagariosast (millest on siiani oi kui palju kasu ja meeldis ka väga), aga tordid ja kreemid ei tundunud enam üldse nii ahvatlevad, magus võttis lausa iiveldama ja ajapuudus... nii see kursus pooleli jäi. Vähemalt sain pärmitainaga üle oma ootuste suureks sõbraks ja "groissante" võin kodus teha :D
Stiilinäide ilmselgelt valedest töövõtetest :P

Teine vaatus algas K&K pumakingisooviga sel kevadel - pulmatort suviseks mõisapulmaks ning vabad käed teostuseks. Ja me suure suu ning raske südamega lubasime selle tordi valmis teha... lubada kerge, teha keeruline - alates ideest kuni transpordi ja serveerimiseni. Eriti kui enne pole ühelegi sündmusele ühtegi kooki teinud, eksole... vastutus missugune. Üks diplom kahe peale, hunnik pealehakkamist ja cake it is.
Loodan, et pruutpaar ei pidanud pettuma.

Peale pikki netis surfamisi, oskuste ja võimaluste hindamisi ja üksteise veenmise harjutusi jäime versiooni juurde, mis sisaldas endast ühte martsipaniga kaetud biskviittorti pruutpaarile lõikamiseks ja hunniku väikseid külalistele nautimiseks. Aga milliseid väikseid? Kaunistatud ülemere-stiilis cupcake'e? Martsipani või suhkrumassiga kaetud koogikesi? Pisikesed Pavlovad? Lilled või loomad? Valge? Roosa? Kollane? Harilik või võibiskviit? Kohupiimakreem, aga millised marjad?

Sõelale jäid pisikesed Pavlovad, värsked metsamustikad, kohupiima-vahukoore-toorjuustukreem, martsipan ja võibiskviit :) Pruutpaari tordikest ja väikseid Pavlovaid jäi ühendama üks ja seesama kreem.
Ega midagi... Heleni kodune lillede nikerdamine, erivarustuse kokkulaenamine, üks suurem poe- ja turutuur, 3 päeva kleepuvat munavalgevahtu ja koduahju beseeküpsetamismaratoni, suuuuures puljongipotis kreemi kokkusegamine ja ohtrate vahukoorekoguste vahustamine, eriti ettevaatlik beseetransport ja koha peal kookidele kreemi lisamine üritades säästa laudlinasid ja mööblit mustikaplekkidest...
Mitmed proovid, 1 tort, üle 100 besee ja 83 valmis Pavlova hiljem oli see kõik meeldiv ajalugu :)

Mmmeesaiad mustikatega

2011-07-23T18:55:00.000+03:00

Pehme sai, vedel mesi, mõnusad mustikad... kas on veel midagi paremat tahta ühte äiksevihmasesse laupäevahommikusse?

Nostalgiavõileib redisega

2011-07-15T23:02:00.001+03:00

Vahel ongi lihtne hea, enamuse ajast...
Lapsepõlves maal vanaema juures käis tomat soolaga võisaial, murulauk, redis või hapukurk võileival. See hapukurgivõileib oli asendamatu palaviku ajal, kui muid maitseid nii kui nii ei tundnud.
Nii oli ja nii on. Maitses hästi.

Hiiumaal tõusis päike niimoodi...

2011-07-14T02:00:00.006+03:00

Puhkus oli tore. Aeg kulges tormamise asemel. Suitsukala sobis nii hommiku- kui õhtusöögiks. Lehmad jalutasid meres. Brenna pole terves elus kokku nii palju ujunud, kui selle 4.5 päevaga Hiiumaal :)

Jahutav rabarberilimonaad

2011-06-26T16:28:00.003+03:00

Külm, kerge gaasiga ja kustutab janu... rabarberijahedik, kodune :)
Midagi paremat on kuumal päeval ilmselt raske välja mõelda.

Rabarberijahedik

rabarberit
vett
suhkrut
jääd
gaseeritud mineraalvett

Puhasta rabarberid (ära koori!) ja lõika suuremateks tükkideks, kalla potti. Kata rabarberitükid veega ja keeda pehmeks. Suru mahl sõelal või läbi marlikoti pigistades rababrberitest välja ja kalla potti tagasi. Lisa maitse järgi suhkrut (pigem rohkem kui vähem) ja lase veel korra keema tõusta. Tulemuseks peaks olema intensiivse maitsega siirup.
Sellise siirupi võib villida steriilsesse taarasse pikemaks säilimiseks või hoida külmikus ja kasutada umbes nädala jooksul.
Jahediku tarvis sega maitsele sobivas vahekorras rabarberisiirupit ja gaseeritud mineraalvett, jahuta jääga ja serveeri.

Aga muidugi saab rabarberist ka hoopis moosi (näiteks koos maasikatega) või mõnd vürtsikat kastet liha kõrvale, koogist, jäätisest või toorena külmutamisest rääkimata. Et rabarberit peale jaanipäeva suureneva oblikhappe sisalduse tõttu enam eriti tervislik süüa pole, on seda maasikamoosi tarvis mõistlik sügavkülmas või vesihoidisena säilitada.

Kerge ja kiire suvi salatiga

2011-06-26T16:11:00.000+03:00

Alla koralik padi maitsva kastmega värsket salatit hetketuju järgi, peale praetud, küpsetatud, grillitud, aurutatud või marineeritud liha/köögivilja, kõrvale klaas jahutavat jooki ja rahu on jälle maa peal :)

Ootame sügist... põnevusega :)

2011-06-25T11:31:00.001+03:00

Oivaline oblikasupp suitsuvorstiga

2011-06-09T22:30:00.001+03:00

Kui töökaaslased on nii toreded, et värske roheline tuleb lausa kabinetti kätte, siis peab seda ometi ju blogiski näitama. Muu maitsva hulka sattus tubli ports oblikat ja see sündis kenasti supiks.
Retsepti seekord ei ole, sellised supid saavad tunde järgigi head ja iga kord veidi erinevad :)
Supp tuleb "tihe" ja mõnus, kaugel selgest puljongist ja võrdse suurusega tükkidest, aga keele viib suust. Maitsev saab muidugi ka kondipuljongiga või lausa suitsukondipuljongiga, aga hea suitsuvorst sobib samuti ja vajab palava ilmaga lühemat pliidi kuumutamist.

Oblikasupp suitsuvorstiga
(kogused arvestada maitse järgi)

hunnik oblikaid (või lisaks nõgest, spinatit, vms.)
head tugevamaitselist suitsuvorsti (nt. põrdast)
võid
sibulat
kartulit
vett
soola
pipart
hapukoort
keedetud muna

Pese ja kuivata oblikad, koori kartulid. Lõika vorst ja kartulid kuubikuteks, haki sibul ja oblikad.
Prae supipoti põhjas ohtras võis sibul ja vorst, ära pruunista. Lisa vesi ja kartulikuubikud. Vee kogusest oleneb siinkohal nii supi kogus kui paksus - vähem on etem.
Maitsesta soola ja pipraga ning keeda kartuli pehmenemiseni. Lisa oblikad, sega ja võta supp tulelt.
Serveeri keedetud muna ja hapukoorega, kõrvale viil rukkileiba.
Vaata ette, et supiga keelt ei kõrvetaks :)

Hamburger - ehe supervõileib

2011-05-19T19:48:00.000+03:00

Mu töökoht on ilmselgelt liiga lähedal Babyback'i burgeritele .. aga see viimane kipub mõjuma pahasti rahakotile... Tuleb teha ise (ja paremini?).
Tervislik ja maitsev on see aga igatahes :)
Ja see, et meeslemmik kiidab ja mõmiseb, pole ka vähetähtis!

Äkki sobib supervõileib isegi Nami-nami võileivateemalisse kooskokkamisse. Siinjuures olgu öeldud, et igasugu kahepoolsed võileivad, vrapid ja miniburgerid lähevad mul tööpäevaõhtuti ilusa ilma korral käiku - moonakott kaasa ja koeraga metsa või järve äärde.

Mis ja kuidas?

Ahjus või grillil soojaks lastud kliikukli vahel on ülevalt alla:
viil juustu (puhtalt vabatahtlik ja maitse asi)
paar tükki krõbedat peekonit
punane sibul
tomat (eelistatult lihatomat)
värsked veiselihapihvid (kõige olulisem)
hea majonees (kriitilise tähtsusega)
lehtsalat
Söömiseks on burger mõistlik ebafotogeeniliselt lapikuk suruda.

Burgeri kõrval troonib coleslaw salat (kapsas, porgand, majonees).

Kolm eduvihjet: PIHV, majonees, kukkel.

Kukkel olgu hea! Keskmine poes saada olev hamburgerikuklisvamm peaaegu ei kõlba süüa. Sel svammil peaks burgeri õnnestumiseks maitse ja tekstuur ka olema. Me kasutasime sel korral kliikukleid ja see oli maitsev valik.

Majonees... olgu majonees. Ühesõnaga kodumaised plastpudelitooted tuleks heaga poodi jätta. Parim oleks majonees muidugi üldse ise teha ja enda maitse järgi lisanditega timmida.

Pihv... pihv on kriitilise tähtsusega. Pildil olev pihv koosneb ainult veiselihast, soolast, piprast ja sibulast. Pihvitainas tuleb kokku segada kindlasti külmast lihast ja praadida täpselt nii vähe, et sisu veel mahlane jääks ja liigselt ei kuivaks. Kui liha on värske ja vahetult hakitud ning üsna kohe pannile saab, siis oleks kõige parem see pihv isegi seest veidi roosaks jätta. Selline pihv viib keele alla ka ilma burgerita :)

Kuri suhkur ja süsivesikud

2011-04-20T12:21:00.022+03:00

Me üldjuhul (loodetavasti) teame, et suhkur kujutab endast, olenemata rafineerituse astmest (!) kehakaalu tõstvaid tühje kaloreid ja tekitab keemilist sõltuvust analoogselt alkoholi ja muude meelemürkidega.
Aina enam räägitakse aga, et kristalliline suhkur, suhkrusiirupid ja Ameerika mandritel levinud fruktoosirikas maisisiirup, just fruktoosi tõttu, on inimorganismile lausa mürgised ning võivad pideval/piisavas koguses tarbimisel põhjustada lisaks ülekaalule ka palju tõsisemaid tervisehädasid. Ja kahjuks pole need jutud "naised saunas rääkisid" tasemel nagu paljud toitumismüüdid, vaid põhinevad teadlaste aastatepikkusel tööl saamaks aru suhkru mõjust inimese füsioloogiale.

Aga lugege ise NYT lihtsat ja silmiavavat maailmakeelset kirjatükki "kurjast" suhkrust.

Mida te nüüd arvate igapäevasest magustoidu-traditsioonist ja iganädalasest küpsetamiskultusest? :)

Siia juurde tasub ehk linkida veel teinegi hiljutine tekst... Räägib meil ju vanarahvas, juba ette rutates - enamasti alusetult, et last ootav ema peab sööma "korralikult", ikka kahe eest, ei tohiks end piirata ja peaks oma isusid kuulama. Selgub, ja mitte esmakordselt, et ema rasedusaegne toitumine mõjutab last ka peale sündi. BBC teeb kokkuvõtte ootava ema süsivesikutevaesest dieedist tulevase lapse tervisele. Selgub, et ema rasedusaegne süsivesikutevaene menüü muudab lapse geenide avaldumist epigeneetiliselt ja soodustab sündiva lapse ülekaalu hilisemas elus. Süsivesikud ei tähenda õnneks vaid suhkrut.

Ma pole kaugeltki ekspert toitumise alal, kaugel sellest, aga minu tervis (sh normaalne kehakaal) on mulle tähtis ja enda jaoks olen praeguseks loetu põhjal jõudnud järeldusele:

MÕISTLIKUD KOGUSED! Keha (energia)vajadus olgu söödava kogusega vastavuses...
Vähem kiireid süsivesikuid ja "tühje kaloreid"
Mitte karta rasva (sh vältida light-tooteid)
Rohkem valku (peamiselt süsivesikute asemel, sh piimatooted, liha ja kaunviljad va soja)
Pigem rohkem köögivilja (eriti lehelist) kui puuvilja, aga pigem puuvilja kui puuviljamahla
Toidu kõrvale ja janu kustutamiseks juuakse vett (piim on toit ja mahl magustoit, mitte jook)
...

... ja magusaisu on mul õnneks loomupoolest kogu aeg puudulik olnud :)

Keeleliselt

2011-04-03T11:05:00.000+03:00

Ei ole populaarne tallekeel, on hoopis seakeel, see harilik. Soola-pipra-loorberiga keedetud ja hoolega kooritud. Maitses rukkileival magusa sinepiga hea, lausa "keele viis alla". Nii... tuleb tulevikus poovida oma isusid koertega paremini jagada, sest neilgi on keedetud keel üks lemmikmaiuseid :)

Üks eriti lihtne ja maitsev magustoit

2011-04-03T10:52:00.000+03:00

Mind ei ole koogid-tordid-magustoidud kunagi liiga sügavalt liigutanud. Ja meelega ei ole ju ka mõtet omale ebatervislikku magustoiduharjumust, iganädalast küpsetamist vms külge kasvatada eksole. Aga eks vahel ikka juhtub, kasvõi meeslemmiku tungival nõudmisel.
Teine asi, millega mu suhted liiga soojad pole olnud, on harilik kohupiim, enamasti liiga hapu ja ebameeldivalt teraline. Kohupiimapastat suure hädaga olen kasutanud, magustatud ja vanilliga varianti, aga ega seegi eriti ei isuta. Kohupiima asemel kasutan parema meelega ricottat ja kodujuustu. Seda seni, kuni ma komistasin mahedamaitselise ja kreemja tekstuuriga Nopri kohupiima otsa, mis pigem läbi sõela hõõrutud mahedat kodujuustu, kui seda harilikku pakikohupiima meenutab. Mõnus!

Nii siis said kokku Nopri kohupiim, vaarika toormoos ja kodumaised kaeraküpsised - maitses üllatavalt hea. Ja seda ütlen mina, kes ma lapsepõlvest saati kõiki kohupiim + moos/kissell/puuviljad kombinatsioone peaaegu vihanud olen.

Tangupuder, see harilik

2011-03-05T20:05:00.000+02:00

Riis-kartul-pasta-kartul-pasta-riis ei ole mingi vaheldus eksole, ei tervislik ega huvitav. Ma nüüd natuke liialdan, meil vaheldub praelisandina või omaette toiduna regulaarselt ka roheline salat, köögiviljahautis, aurutet köögiviljad, ahjuköögiviljad, läätsehautised, oaroad, erinevad ja erinevas töötlusastmes riisid, kuskuss, jne... aga ega suurem vaheldus ei tee paha.
Lapsepõlvest on meeles odrast tangupuder ja kruubipuder, ahjus suures malmpotis küpsetatud, sibula ja kõrnete või soolase hapukoorega või mõlemaga. Ja kuna peale oma koju kolimist pole tanguputru päevakorral olnud, siis oli täna viimane aeg :)

Puder saab seda parem, mida kauem ja madalamal temperatuuril see ahjus on. Lõuna-Eesti tang on peenike ja valmib suhteliselt kiiresti. Põhimõtteliselt saab samamoodi teha ka kruubiputru, aga sel juhul ma paneks ta eelmisel õhtul likku ja arvestaks aega ikka mitmetes tundides 160-180-kraadises ahjus.

Tehakse ka niipidi, et sama pudrupoti põhjas praetakse kõigepealt pekk ning selle otsa tehakse puder. Mulle aga meeldib krõbe soolaliha praesibulaga eraldi rohkem - ei ole nii läbi haudunud ja pehme-vesine.

Koguseid tuleks arvestada nii, et pudrule jääks ahju pannes poti ülaäärde paisumiseks vähemalt 3-4 cm vaba ruumi.

Tangupuder
potitäis

1 osa Lõuna-Eesti tangu (nt 5 dl)
3 osa keeva vett (nt 1.5 l)
paar supilusikatäit võid
soola
ahjupotti
soolapeekonit, sibulat, paksemat hapukoort

Pane ahi 180 kraadi peale sooja.
Pese tangu sõelal kuuma veega, kuni pesuvesi on selge, jäta nõrguma.
Pane vesi kastruliga keema.
Siis võta ahjupott ja pane pliidile. Sulata poti põhjas või, lisa nõrgunud tangud, kalla peale keev vesi, maitsesta soolaga ja pane pott ilma kaaneta kuuma ahju umbes pooleteiseks-kaheks tunniks küpsema. Pudru pind peaks selleks ajaks meeldivalt küpsenud ja kuldne olema ning niiske lohk keskelt kadunud.
Veidi enne pudru ahjust võtmist lõika soolapeekon kangideks või kuubikuteks ja viiluta sibul ratasteks. Prae soolalihast pannil enamus rasva välja. Lisa sibulad ja prae madalal kuumusel aeg-ajalt segades, kuni sibul on kaunilt kuldkollane.

Serveeri puder peekoni ja sibula või hapukoorega (või mõlemaga). Kõrvale sobib hästi kodus käärinud mõnusalt klombiline hapupiim.

Nugade väljanäitus - millised on teie lemmikud?

2011-03-02T13:42:00.007+02:00

Nüri või ebamugav nuga köögis võtab absoluutselt igasuguse söögitegemise isu, hea noaga on see aga lausa lust, mistõttu tasub nuge hoolega valida ja oma käega järgi katsuda. Aegade jooksul on nuge kogunenud, aga mõned neist on oluliselt paremad kui teised. Mina ladusin enda lemmikud hommikusöögi kõrvale lauale.

Millised on teie lemmiknoad ja miks? Veel parem, näidake oma nugasid :)

Üleval terapidi võitoosis on Fiskarsi võinuga - vist mu absoluutne lemmiknuga! Hea lai tera, et võid/toorjuustu/pasteeti määrida ja peene sakilise teraga lõikab see nuga hommikusöögilauas probleemideta nii kurki-tomatit kui vorsti.

Allpool järgmine on suur Victorinoxi puupeaga kokanuga - istub kätte ja tera on hea. Igapäevane abimees, eriti hakkimisel.

Kahest väiksest alumisest parempoolne on Nami-nami Pille (aitäh!) kingitud hambuline ja hirmterav Victorinox (tomatinuga?). Tomatit lõikab meil tänu Fiskarsi teritajale sisuliselt iga nuga, aga selle hambulisega on hea kukleid poolitada, leiba lõigata. Leiva lõikamiseks on küll olemas ka Villeroy & Bochi leivanuga, ilmselt Rimi kampaania korras soetatud - pole üldse halb nuga, aga kasutust eriti ei leia ja on käes ebamugav.

Pisike parempoolne on kirjade järgi CS Kochsysteme üllitis. Samuti kingitus ja müügil peaks olema Maksimarketites. Meeldivalt raske, äärmiselt mugav kasutada ja istub väga hästi kätte. Aitab ära teha igasugused peenemad tööd.

Koorimisnoast ei saa ka muidugi üle ega ümber. Proovitud on seda ja toda, ka paljukiidetud, aga mu meelest täiesti mõttetut ja ebamugavat Tupperware jupstükki. See must-valge tegelane pildil on soetatud Novaluxist ja kui ma seda kasutama hakkasin, siis läksin ja ostsin ühe igaks juhuks veel varusse (sest mul tekib ilmselt paanikahoog ja kartulit enam süüa ei saa, kui ma selle noa kaotama peaks). Hea kerge, terav, pöörleva teraga ja ülimugav koorimisnuga on - sellega saavad meil kooritud nii kartuli-porgandid kui õunad ja kiivid. Kartulite koorimine on lausa lust!

Puudu on hea parajalt painduv fileenuga ja mugav suur süvenditega teradega kokanuga (et viilutades viilud tüütult tera külge ei jääks). Kui need ka leiaks, siis oleksin oma nugadega juba täitsa rahul. On kellelgi soovitusi?

Vahel on vaja isu ja panni, mitte retsepti

2011-02-18T12:46:00.006+02:00

Kisub kangesti lapsepõlvenostalgiaks kätte viimasel ajal, aga ju siis on isu selline :)
Viimaseks isuks osutus praekartul, see kõige harilikum (toorest kartulist), searasvaga ja sibulaga praetud, sibula-kodujuustu-hapukooresalati ja röstitud rukkileivaga.
Lihtsad praekartulid ja vana Arabia taldrik - paras paar.

Kartuliga on üldse see hull lugu, et olgu sees siis praekartul, keedukartul, aurutatud kartul, ahjukartul või kartulipuder... kartul peab Laura olema. No ei ole paremat leidnud.

Mozzarella-tomatisalat pestokastmega

2011-02-16T13:31:00.000+02:00

Kui suvel on üks paremaid asju maailmas päikeseküpsed lihatomatid, pühvlimozzarella, aromaatne basiilik ja natuke head oliiviõli, siis talvel... tuleb appi võtta pesto ja soojamaised kirsstomatid, mis vastupidiselt talvisele "Hollandi plastikule" on üsna üllatavalt tomatimaitsega.
Pildil on salat küll veidralt rohekat sorti tomatitega ja basiiliku asemel hoopis karulaugupestoga, aga hirmmaitsev sellest hoolimata :)
Varieerida võib veelgi - näiteks segada kaste happe ja suhkruga hoopis vinegretiks ja lisada salatisse rukolat või mõnd tugevamat lehtsalatit.

Mozzarella-tomatisalat pestokastmega

kirsstomateid (või küpseid lihatomateid)
(pühvli)mozzarellat
pestot (või värsket basiilikut)
head külmpressi oliiviõli
soola-pipart

Sega pesto õliga kastmeks sobiva voolavuseni. Tükelda vajadusel tomat ja juust. Maitsesta ja sega kokku.
Naudi krõbeda saialise või kukliga!

Kena esmaspäeva!

2011-02-14T14:27:00.001+02:00

Vaadake, et siis liiga siniseks/roosaks/kibedaks/läägeks ei kipuks...

2011-02-11T09:51:00.001+02:00

Juhuu! Lohutusauhind laiskloomale :D
Tänud ja tervitused Perenaine.ee maiasmokkadele!

Meekook maiastele mõmmidele :)

2011-02-10T17:47:00.007+02:00

Kuna meekoogi retsepti oli vaja soodaeksperimendiks, siis valisin eksimise vältimiseks TEKO retsepti, kus margariin on muidugi asendatud võiga ja sõnastust muudetud.
Kook on mesimagus, ehe ja hea - nagu üks meekook olema peab.

Meekook

Ca Ø 24 cm

Tainale:
75 g mett
100 g suhkrut
2 muna
125 g võid
1 tl soodat
425 g jahu

Kreemiks:
200 g suhkrut
650 g hapukoort
(sidrunit)

Sega kuuma taluvas kausis mesi, suhkur ja muna omavahel ning pane valmis vesivann (keeva veega kastrul, mille kohale saab tõsta tainakausi). Tõsta tahke või mee-suhkru-munasegu peale ja lase sel vesivannil täielikult sulada. Või sulamise ajal segu mitte segada.
Kui või on täielikult sulanud, lisa sooda ja sega läbi. Jäta segu jahtuma.
Jahtunud segule lisa juurde jahu ja sega tainaks.

Saadud tainas jaga 7 võrdseks tükiks. Iga tükk tuleks rullida hästi õhukeseks ja võimalikult võrdseks plaadiks ning küpsetada 180-200-kraadises ahjus kergelt pruunikaks. Eriti hästi ja kiiresti õnnestub rullimine kahe küpsetuspaberi vahel aga saab ka niisama.
Sega hapukoor suhkruga. Soovi korral lisa maitse järgi sidrunimahla ja riivitud koort või vähenda retseptis antud suhkru kogust.
Üks põhjadest purusta puisteks, mis läheb hiljem koogi peale. Ülejäänud 6 põhja ühenda hapukoorekreemiga, kata puistega ja jäta üleöö imbuma. Serveeri järgmisel päeval.

Nagu ülal lingitud postitusest kahtlustada võib, tegin tegelikult kaks kooki - ühe ülaloleva retsepti järgi (allpool piltidel vasakul) ja teise selle erinevusega, et sooda segasin jahusse ja lisasin tainasse alles lõpus (allpool piltidel paremal). See viimane, on küll täitsa hea ja söödav kook, aga mitte selline ehe meekook, nagu harjunud oleme. Tainapallid nii erinevad ei olegi, aga küpsedes jääb lõpus lisatud soodaga variant heledam, kerkib kohati mulliliseks, on täpiline (soodakristallid?) ja pole tal ka seda meekoogile iseloomulikku kollakat tooni. Mida arvata võiski - soodaga ümberkäimine on oluline! Erinevus maitses on tunda ka valmis koogis.
Kokkamine on kunst, aga küpsetamine teadus! Ega keemia pole köögist kunagi kaugelt mööda käinud...

Koogid on sooda lisamise erinevusega küpsetatud sama retsepti järgi (kumbki pool kogust), samadest toiduainetest, sama diameetriga, samapaksud põhjad, läbisegi ahjus (4 minutit 190-kraadi juures).

Tainapallid - vahe on veel väike.

Küpsetatud põhjad

Valmis koogid

Pruunistumisest, pruunistamisest, kerkimisest ja soodast ja küpsetuspulbrist :)

2011-02-09T10:36:00.009+02:00

Küsimus meekoogi, sooda, kerkimise ja niisama vuhistamise kohta Nami-nami foorumis pani mind natuke mõtlema ja lugema.

Soodat (NaHCO3), söögisoodat, me teame eelkõige kergitusainena. Niiskes tainas happega reageerides annab ta üheks produktiks süsihappegaasi, mille mullid tainast kergitavadki (analoogselt pärmile, mille elutegevuse tagajärjel ka süsihappegaasi eraldub).
Et aga sooda (aluseline) ja happe reaktsioon algab kohe tainale vedelikku lisades ja tainas tuleb kiiresti-kiiresti ära kasutada, kasutan nii mina kui ilmselt ka paljud teised enamikul juhtudel, kus vähegi võimalik, hoopis küpsetuspulbrit, kus komponente on rohkem ja kerkimise teine faas käivitub alles kuumutamisel, mistõttu küpsetuspulber on stabiilsemate tulemustega, lollikindlam ja igal juhul lihtsam kasutada. Seda juhul, kui tainas ise juba ei sisalda suuri koguseid hapusid komponente ja sooda kasutamine muutub mõistlikuks - no näiteks hapupiimapannkookide puhul.
Arvamus, et sooda+sidrunhape ongi sama, mis poes leiduv küpsetuspulber, ei pea seega paika. Küpsetuspulbris on harilikult kaks happelist komponenti, üks alus ja lisaks säilimise huvides niiskuse sidumiseks veidi tärklist. Kahes happelisest komponendist üks on kiiretoimeline (nt sidrunhape) ja teine aeglasetoimeline, mis hakkab tööle alles kuumuse mõjul (nt naatriumdifosfaat) ja mida on koguseliselt esimesest palju rohkem. Niipaljukest siis soodast ja kergitamisest.

Soodal aga on teisigi voorusi.

Esiteks peaks enda jaoks selgeks tegema, mis on pruunistumine. Maillard'i reaktsiooni näol on tegu protsessiga, kus pruunistumine leiab aset valkude koostises olevate aminohapete ja redutseerivate suhkrute reaktsioonis. Nii pruunistub näiteks liha ahjus või pannil, saiakoorik küpsemisel või sai rösteris, kondenspiim või kondipuljong väga pikal keetmisel. Samal põhjusel on tumedam linnastest valmistatud leib või õlu. Lisaks välimusele, annab pruunistumine toidule ka maitset ja aroomi.
Pruunistumist Maillard'i reaktsioonil soodustavad aluseline keskkond ja temperatuuri tõstmine, aeglustavad keskkonna hapestumine ja vee lisamine. Siit lihtne loogika, miks veerikkal ja vaid 100 kraadi juures keeval puljongil võtab pruunistumine rohkem aega kui tulisel pannil praetaval lihatükil. Puljongi puhul saab süsteemi veidi petta ja konte enne keetmist ahjus küpsetada. Mida väiksem niiskusesisaldus, kõrgem temperatuur ja aluselisem keskkond (keerulises keeles kõrgem pH), seda kiirem reaktsioon. Nii kasutame me seda toidus.
Madalal temperatuuril ja hoopis teistel eesmärkidel toimub sama protsess aga ka meie kehas.

Kus siin siis sooda mängu tuleb? Sooda kiirendab läbi pH tõstmise pruunistumist. Nii lihtne see ongi. Kes meist ei teaks no näiteks suupisteks pakutavaid soolakõrsikuid või võõrapäraseid vesikringleid - needki on enne küpsetamist kastetud aluselisse lahusesse, et saavutada küpsemisel pinna värv ja maitse.
Siit, kui kerida allapoole videoni, võib vaadata, kuivõrd sooda lisamine kiirendab näiteks sibula pruunistumist, noh, et kui oma silm on kuningas :P

Nii ja nüüd küsimus laiale ringile, tulles tagasi meekoogi juurde - milles võib seisneda vahe, kui lisada sooda kas kuumale või ja mee-suhkrusegule ning siis koogisse või taina segamise lõpus koos jahuga märga tainasse? Viimasel juhul sooda ilmselt pigem kergitab tainast, mingi vähesegi happe olemasolul, aga esimesel juhul? Kummal juhul jääb kook iseloomulikult tume ja "meekoogi maitsega"?

Nüüd ei jää muud üle, kui hakata mõlemit pidi meekooki küpsetama, et asjas ise veenduda :D
Parandus, koogid proovitud ja on ikka vahe sees küll!

[Hiljem] Koogi küpsetamiseks täna ilmselt ei lähe, aga sibulat on rohkem kui küll, kõht lõunaselt tühi ja sooda leidsin ka üles. Võtsin ühe sibula, poolitasin, hakkisin ja praadisin samal pannil. Vasakpoolne pool sai näpuotsaga (no õige vähe, vähem kui harilikult soola) soodat, parempoolne pool mitte. Praadisin keskmisel leegil ja segasin kumbagi poolt eraldi.

Peab mainima, et soodaga praetud pool, mitte ainult ei pruunistunud kiiremini, vaid ka ühtlasemalt ja maitses magusam ning subjektiivselt parem.

Ma nüüd paigutan igatahes sooda kuskile kättesaadavamasse kohta, mitte enam kapi ülemisele riiulile, sest sibula praadimisel läheb see ilmselt teinekordki käiku :)

Ajahetk 0 - sibula lisamine kuumale õlisele pannile

2 min

6 min

8 min

10 min

Kanasupp, see harilik, klimpidega

2011-02-04T16:08:00.020+02:00

Sellest, kuidas ühest linnust mitu päeva söönuks saab, olen ma siin kuskil juba rääkinud.
Alustama peaks vist sellest, et mina söön suppi, sellist kodust ja kodumaist klassikalist, imeharva ja meeslemmik hea meelega ei sööks seda üldse, kui ma vahel ei sunniks :) Siiski-siiski, ahjukana sööme me jälle üsna tihti ja järele jäänud "luukered" rändavad sügavkülma. Samuti on koertele sügavkülmas harilikult olemas 1-2 toorest supikana. Ka juhtub vahel, et kuskile muu toidu sisse on vaja sellerit ja sibulaid, no näiteks Bologna kastmesse. Ja minul käib vahel kallal vastupandamatu kana-klimbisupi isu. Kui need asjad nüüd kõik õnnelikult kokku juhtuvad sattuma, siis saab kanasuppi, rukkileiva ja parema juhul külma valge veiniga. Kana-klimbisupp on ju puhas lapsepõlvenostalgia...
Retsepti aga ei tule, sest seda pole olemas. Supp, see on maitsvalt imelihtne, aga puljong peab hea ja õige olema :P
Vajalik kraam on tekstis alla joonitud.

Nii, et alustada algusest, siis kõigepealt on vaja kana. Parim oleks kana oma parimais aastais või lausa kukk, aga nende puudumisel sobib Talleggi "supikana", see kõhn ja sinine. Sest viimasest saab supp parem ja maitsvam kui broilerist (rinnafileest me siin üldse ei räägi, eksole). Supikana asemel (või koos sellega) võib puljongiks keeta ka sügavkülma kogutud ahjukanade luukered, kus veel lihakribalad küljes. Broilerikoibadest saab ka muidugi soovi korral suppi. Keetmisaega see aga oluliselt ei lühenda.... Oluline pole ju mitte vaid liha pehmeks saada, vaid eelkõige kanast ja tema kontidest maitse puljongisse keeta... ja seda va maitset tuleb sealt broilerikobadest nii kui nii vähem.
Supikana tuleks esimese asjana üles sulatada.
Järgnevalt lõikan ma kana(delt) küljest tiivad, millega saavad koerad maiustada, aga need võib niisama hästi ka kanale külge jätta, kui maiad karvikud puuduvad. Eriti heal päeval saavad karvikud terve oma kana :D
Tõsisemalt rääkides on tiibadeta kanaga potis kergem opereerida. Samal põhjusel seon ma kinni kana jalad (vt. pilti allpool), et moodustuks sang, millest lindu mugav kuumast veest välja oleks tõsta.

Lepime lihtsuse mõttes kokku, et opereerime ühe toore supikanaga (koguse mõttes), oleme tal tiivad eemaldanud ja jalad kokku sidunud. Nüüd läheb lind potis külma veega üleni kaetult pliidile. Veel tuleb lasta keema tõusta, minutit viis keeda lasta ja kanad välja tõsta. Pott tühjendada ja loputada. See aitab suurema vahu tekkimise vastu, mis puljongi häguseks muudab (ahjukanajääkidega võib selle etapi vahele jätta).

Kana potti tagasi, külma vett nii palju, et kana kataks. Nüüd tuleks potti lisada maitseköögiviljad. Kindlasti peaks potti saama puhas koorega sibul ja koorimata porgand (värviks) ning mingil kujul seller. Nagu pildilt näha võib, ei pea need köögiviljad kuigi esinduslikud olema, vaid ainult maitset andma ja visatakse pärast minema. Nii läksid mul seekord puljongisse paari sibula koortega otsad, varsselleri juurikapoolne ots, porgand ja lehtedeta petersellivarred - Bologna kastme ülejäägid. Seller võib olla ka juurseller ja muidugi ei ole keelatud kasutada tervet sibulat. Porgandi ja sibulata saab puljong ilmetu ja supp hall.

Maitseainetest lisan ma keevale puljongile mõned terad vürtsi ja paar lehte loorberit. Et maitsed paremini kanast ning köögiviljadest välja keeksid ja et vältida ülesoolamist (vee hulk ju keetes väheneb), ei lisa ma soola kunagi enne kui alles ca pool tundi enne keetmise lõppu või üldse alles puljongist suppi tehes. Samas suppi soolamata on ka patt jätta :D

Pliidile tuli alla, lasta veel keema tõusta ja alandada temperatuuri nii, et vesi veel vaid vaevu keeks. Äge keemine segab ja lõhub keedetavat, lööb puljongi häguseks. Supikana tahab keeda oma kolm tundi, ahjukanajäägid vähem, aga mida rohkem, seda parem saab maitse. Oluline on keeta vähemalt nii kaua, kui liha kondi küljest lahti lööb. Kui hoolimata ettevaatusabinõudest siiski märgataval kogusel vahtu peaks tekkima, tuleks see lusika või vahukulbiga eemaldada ja mitte lasta supisse keeda. Vett ma keetmise ajal üldjuhul ei lisa, küll aga keeran paar korda kanal külge, kui see veest välja paistma hakkab.

Kui liha kondilt lahti, tuleks kana puljongist taldrikule jahtuma tõsta ja puljong tulelt ära settima. Köögiviljad ja maitseained tuleks samuti välja õngitseda ja minema visata. See puljongis keenud terve porgand muide, on ka nahka pista täitsa meeldiv.

Enam-vähem jahtunult, kuid siiski veel soojalt kanalt on kõige kergem liha luudelt puhastada. Enda mugavuse huvides ei tasuks seda tegevust järgmisele päevale jätta ja kana külmikusse panna - liha puhastamise muudab see ebamugavamaks. Puhastatud ja hakitud liha läheb hiljem tagasi supisse (nahk koertele ja kondid on prügikastikaup). Ahjaa, ja erinevalt noore ja nuumatud broileri õrnheledast lihast ei tasu vanema ja oma lihaseid kasutanud "supikana" koibadel tumedamat liha karta, see on see, mis maitset lisab.
Lihtsama variandina võib terve kana supi kõrvale lauale tõsta ja igaüks jagab omale liha ise. Nii tegi lapsepõlves aeg-ajalt mu vanaema.

Kui puljong on kana jahtumise ja puhastamise aja seisnud ja settinud, siis korjan ma selle pinnalt vaikselt "koorides" ühe tubli kulbitäie rasvast puljongit. Sellest saavad hiljem klimbid. Harilikult teen alles soojast puljongist juba ka klimbitaina valmis. Mu meelest saavad nii paremad klimbid. Ülejäänud puljongi kallan ettevaatlikult poti põhja vajunud sodi pealt ära (enamasti väiksemasse potti, kuhu tuleb supp), eriti peenel puhul läbi sõela, igapäevaselt mitte. Nüüd võib osa puljongit külmutada, osast teha suppi või otsustada emma-kumma kasuks. Külmutamisel tuleks arvestada, et vedelik paisub, külmutada mitte klaasist anumates või jääkuubikukottides/restides ja jätta anumasse vedelikule lahkelt paisumisruumi. Oletame, et teeme edasi suppi :)

Supi jaoks koorin, poolitan pikuti ja viilutan 2-3 porgandit, lasen puljongi uuesti keema, lisan soola, kui pole veel lisatud, kallan porgandid vaikselt keevasse puljongisse ja teen klimbitaina. Kartul ja klimp minu jaoks koos ei käi ja kokku ei sobi, aga kes soovib, võib lisada ka kartulit.

Klimpide jaoks tuleb kulbitäiesse (täpne suurus pole väga oluline, aga ikka supikulbist räägime) rasvasesse ja soovitavalt sooja puljongisse segada vispliga nii palju nisujahu, et tainas hakkab juba vaikselt vispli keskele kogunema. Jahule võib olla lisatud veidi küpsetuspulbrit. See tegevus sarnaneb väga pannkookide tegemisele :) Edasi lisan klimbitainale ühe muna ja olenevalt puljongi soolasusest vahel veidi soola ning jahvatatud musta pipart. Ka erinevad värsked hakitud ürdid pole keelatud. Muna lisamise ja ühtlaseks segamise järel peaks tainas olema selline veniv ja hapukoorest veidi paksem mass.
Kui tahta eriti selget ja esinduslikku suppi, siis peaks klimbid keetma eraldi, kurnama ja lisama alles valmis supile. Kodustes oludes keedan ma siiski ka klimbid supipuljongis. Selleks on vaja kahte teelusikat. Teelusikad tuleb kasta keevasse puljongisse, seejärel võtta lusikaotsale veidi tainast (ca 1/4-1/3 lusikat) ja lasta teise lusika abil puljongisse. Mida väiksem klimp, seda paremini võtab ta puljongi maitse endasse ja seda paremad klimbid tulevad. Korrata, kuni kogu tainas on ära kasutatud ja keeta, kuni klimbid tõusevad pinnale. Selleks ajaks peaks ka porgandid pehmed olema.

Minu jaoks on selle supi serveerimisel roheline sibul lausa hädavajalik ja vahel lisan ka keedetud muna. Viimast küll rohkem pardi ja vähem kana puhul, aga liiga ei tee ta kummalegi. Tean neidki, kes supi peale soolatilli nõuavad. Hea on kõrva taha panna, et järgmisel päeval soojendades kaotab supp vaid välimust, aga maitse sellest ei kannata, pigem isegi paraneb.

tarbija24 ja anšoovisepaanika

2011-02-02T19:48:00.002+02:00

Tarbija24.ee on minu silmis tuntud oma geniaalsuses edastada uudiseid nii, et algallika iva ja olemus täitsa kaduma läheb ja pea peale pööratakse, eriti, mis puutub vähem või enam teadusuudistesse, aga sel korral on nad ilmselt lausa ennast ületanud.

Olgu siinkohal öeldud, et need Eestis toodetud-pakitud "anšoovised" ei meenuta maitselt õiget anšoovist ka väga hea kujutlusvõime korral ja ansoovist nõudva retsepti võivad nad korralikult kiluselt ära rikkuda! Kui tahate kilu, ostkegi kilu ja kui vaja anšoovist, muretsege anšoovist. Võlts "Kipperi anšoovis" jäägu toojale imetleda.

Idüll õhtupäikses

2011-02-02T09:33:00.000+02:00

Mõnusad Lähis-Ida-hõngulised baklavasigarid

2011-01-14T16:20:00.001+02:00

Need maitsvad jublakad jäid hinge küll teisel kujul ja kodust hoopis kaugel, aga värskelt meelde tulid Nami-nami Kreeka koolitusel ja ka retsept on Namist.

Baklava ise aga, hoolimata selle retsepti natuke ebatraditsioonilisest rullina serveeringust, on Lähis-Ida kihiline maius, kus filotaina lehtede vahel peidus hakitud pähklid ja kogu krempel on immutatud siirupiga. Serveeritakse baklavad harilikult ruudu- või rombikujuliste tükkidena. Piirkonnale omaselt on tegu väga magusa ampsuga, mida nautimiseks palju sööma ei peagi. Türgis õnnestus mul baklavad süüa serveerituna jäätise või kaimakiga (vt. pildid). Suure tõenäosusega Türgis selle maiuse juured ka asuvad ja kohalikud teadsid rääkida, et baklavad serveeritakse tihti pulmas noorpaarile, et nad öösel ei väsiks...

Isiklik kogemus näitab, et kuigi veidi tülikam valmistada, on sigareid veidi mugavam süüa - nii, et just sel kujul nad perekondlikul soolaleival mu ahjust lauale jõudsid.

Mõnusad baklava-sigarid

Täidis:
150 g peenelt hakitud kreeka pähkleid
100 g peenelt hakitud kooritud mandleid
50 g suhkrut
1 tl jahvatatud kaneeli
0.5 tl jahvatatud nelki

Filolehed:
10 lehte filo-tainast
100 kuni 150 g sulatatud magedat võid

Peale:
1 sl hakitud kooritud mandleid
0.25 tl jahvatatud kaneeli

Siirup:
1 sidrun
200 g suhkrut
2.5 dl vett
1 tk kaneelikoort
2 tervet nelki

Kuumuta ahi 200 kraadini.
Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga.
Sulata või väikeses potis või kausis.
Sega täidiseained omavahel.
Võta filolehed pakendist välja vahetult enne kasutamist, sest õhuga kokkupuutudes muutuvad lehed kiiresti rabedaks. Aseta lehed teineteise peale, siis lõika terava noaga pikkupidi kolmeks ühelaiuseks ribaks. Tõsta kõik tainaribad teineteise peale.  Pintselda pealmine filoleht kergelt sulavõiga. Tõsta ühe lühema otsa juurde, umbes 3 cm kaugusele servast, supilusikatäis pähklitäidist, vormi see veidi piklikuks "vorstiks". Murra esmalt endapoolne tainaserv üle täidise, siis keera servad täidise peale.  Keera "sigar" rulli ja aseta ahjuplaadile.  Nüüd pintselda järgmine filotainaleht sulavõiga jne. Tegutse üsna kiiresti, siis ei kuiva filotainas liigselt ära. Kui kõik "sigarid" on vormitud, siis pintselda need pealt ülejäänud sulavõiga. Küpseta 200-kraadises ahjus umbes 15 minutit, kuni filotainarullid on kenasti kuldpruunid.
Võta ahjust välja, lase ahjuplaadil jahtuda.
Siirupi jaoks lõika sidrunist laiad õhukesed kooreribad. Kuumuta potis suhkur ja vesi keemiseni, lisa sidrunikooreribad, kaneelikoor ja nelgid. Keeda ilma kaaneta potis umbes 3 minutit. Lase veidi jahtuda.
Aseta pähklitäidisega “sigarid” ühekordse kihina madalasse vormi. Kalla peale siirup, lase toatemperatuurini jahtuda.
Puista peale ülejäänud mandli-kaneelisegu. Serveeri kohe või hoia serveerimiseni toatemperatuuril (paari päevaga ei juhtu midagi maitse ega sööja tervisega).

Üks maailma paremaid... porru-kodujuustupirukas

2011-01-14T15:36:00.001+02:00

Postituse pealkiri pole liialdus :)

Porru-kodujuustupirukas
(24 cm diameetriga vormile)

soolast muretainast vormi katmiseks (siit või poest)
3 muna
300 g hapukoort
75 g riivjuustu
500 g porrut
400 g kodujuustu (mitte rasvatut)
3 küünt küüslauku
1 spl värsket hakitud tüümiani
näpuotsaga riivitud muskaatpähkilt
soola
musta pipart

Valmista tainas ja jäta külma seisma, hiljem vooderda vorm ja eelküpseta siinsete juhiste järgi.

Täidiseks pese ja haki porru valge ja heleroheline osa ratasteks. Puhasta ja haki peenelt küüslauk ning tüümian. Hauta porru pliidi keskmisel kuumusel koos küüslaugu ja tüümianiga pehmeks, maitsesta tugevalt (hapukoor ja kodujuust mahendavad maitset) ja jäta jahtuma.
Sega lahti klopitud munad hapukoorega ühtlaseks ning lisa riivjuust. Lisa saadud munasegu ja kodujuust jahtunud porrule ning sega läbi.
Kalla täidis eelküpsetatud põhjale ja küpseta 180-kraadises ahjus umbes tund aega - kuni munasegu on hüübinud ja tainas küps. Küpsemisaeg on pikk, sest täidisekiht peaks jääma üsna paks.

Serveeri veidi jahtunult või toasoojalt näiteks värske salatiga.

2011-01-08T23:23:00.001+02:00

Unise peaga hommikusööki lauale ladudes võib juhtuda, et see osa teadvusest, mis noa ja kahvli asetusest midagi teadis, veel magab :D
Veel toredam on seda alles hiljem pildilt avastada... huvitav kas ma süües noa-kahvli ikka ära taipasin vahetada?

Jäätiseleid

2011-01-08T23:15:00.000+02:00

Ma söön vähe magusat. Seega ostan ma harva jäätist. Ja kui, siis harilikult vanilliga koorejäätist, suures pakis Regatti või väikest vahvlis eriti rammusat. Pakijäätis saab kausis peale magustamata kakaod ja vahel veidi Vana Tallinnat või piparmündi-šokolaadilikööri. Seda eelkõige põhjusel, et mu tagasihoidlikul arvamusel häid maitsestatud jäätiseid meil poest millegipärast eriti ei leia.
Vahel võib siiski muudki proovida ja Rimis ootas sel korral nende itaaliapärase jäätiseseeria näol tore üllatus. Maitses hea ja ehe ning julgen soovitada.

Uuel aastal uue hooga :)

2011-01-04T11:58:00.001+02:00

Parimat uut kõigile!

Blogides ringi vaadates tundub, et käsitöökommid on uus koduleib. Tore nentida, et ma endiselt üldisetest trendidest vähemalt paar aastat ees olen käinud :)

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Hoopis sellest, et luban uuesti korralikuks hakata ja blogi mitte unarusse jätta, sest meeslemmiku higi hinnaga on mul üle tüki aja jälle kord köök, kus kokata, see päris oma ja enda järgi seatud (alates tööpinna kõrgusest kraanikausi sügavuseni :D).

Uues kodus uuel aastal uue hooga!

Avokaado-toorjuustumääre

2011-01-03T12:51:00.001+02:00

Üks igavesti mõnus mahe ja kergelt küüslaugune määre röstitud saiale või teraleivale, vahelduseks guacamolele.

Erinevalt guacamolest säilib valmis määre suletud anumas paar päeva edukalt ka külmikus.

Kui ma muidu eelistan asju enamasti ise maitsestada, siis siia sobib nimetet toorjuust ülihästi. Just sealt tuleb määrde mõnus õhulisus. Õhulisema tulemuse saamiseks tuleks sellesse määrdesse toorjuust segada käsitsi ja mitte köögikombaini abiga.

Avokaado-toorjuustumääre

2 täiesti küpset avokaadot
1 karp Miree karulauguga toorjuustu (150g )
1 spl laimi- või sidrunimahla
soola
musta pipart

Lõika avokaado pooleks, eemalda kivi ja tõsta sisu lusikaga kaussi. Lisa tsitrusemahl, sool ja pipar. Töötle avokaadu kausis kahvliga suhteliselt ühtlaseks massiks. Sega juurde toorjuust ja serveeri.

Aasta vahetus lambakintsuga :)

2011-01-03T12:29:00.002+02:00

Uus aasta tuli meile lambakintsuga, mõnusa pehme ja küüslauguse lambakintsuga. Täpset retsepti ei tule ega ole, aga küpsetatud ta sai ja sööjad mõmisesid :)
Lauas märgiti, et magusa sinepiga olla eriti maitsev...

Vaja läheb:

Lambakintsu muidugi, sama kevade tallelt :)
Paar pead küüslauku
Mõni oksake rosmariini
Kanti pool pudelit kuiva valget veini
Soola ja jahvatatud musta pipart
Toorsuitsupeekonit

Torgi peenikese terava noaga kintsulihasse küüslaugu küünte arvu jagu auke. Hõõru kints (sh torgitud augud seestpoolt) soola ja musta pipraga. Suru aukudesse küüslauguküüned ja küüslaugu otsa rosmariini. Pane kints tervesse kilekotti ja jäta külmikusse maitsestuma, näiteks eelnevaks ööks.
Võta kints külmikust, kalla kotti vein, sule kott kindlalt ja lase lihal läbinisti toatemperatuurile soojeneda (ehk lihtsalt tund-paar seista). Seejärel kuumuta ahi 180 kraadini, kalla vedelik kotist sügavale ahjupannile (lisa teist samapalju vett), tõsta sinna ka kints, kata peekoniviiludega ja pista ahju. Peekon kaitseb liha pinda ja selle kõrbema minek on normaalne. Küpsetusaeg oleneb ahju režiimist ja kintsu kaalust, aga küpsetada tuleb, kuni liha on pehme ja peekon vähemalt krõbe - meil läks sel korral umbes kolm ja pool tundi. Aeg-ajalt tuleks liha siiski kontrollida ja vedelikkugi lisada. Võib küpsetada ka madalamal temperatuuril ja kauem - seda parem liha saab.
Poole küpsemise ajal võib pannile lisada terved kooritud kartulid ja lisada neile näiteks mõni kild hanerasva.
Küpsenud ja ahjust välja tõstetud lambal tuleks enne lahti lõikamist paarkümmend minutit puhata lasta, et lihamahlad lõikamisel välja ei jookseks. Sel ajal saab näiteks pannile jäänud leemest teha kastme.
Lihalõikamise käigus võib küpsenud rosmariinilehed mugavama söömise eesmärgil eemaldada.

Teenimatult tundmatutest kitsemamplitest ja seenešnitslist

2010-10-05T10:59:00.006+03:00

Kitsemampel sobib toiduks kupatamata. Noored kumerad kübarad viivad keele alla veinimarinaadis või täidetuna ja ahjus küpsetatuna, vanemad ning juba lapikud sobivad seenešnitsliks ( jahus-munas või õlletainas praetuna), salatiks, pirukatäidiseks, omas mahlas ja/või kerges soolvees säilitamiseks. Seenešnitsleid jällegi võib serveerida tomatimarinaadis nagu paneeritud liha või kalagi :)

Kitsemampel on Eestis üks teenimatult tundmatutest söögiseentest. Mina olen muidugi õnnelik, et mu lemmikseened ka nädalavahetuse õhtupoolikul mind metsas ootavad (kui keegi neid jalaga segi peksnud pole), aga et tegu on meil ühe levinuma seenega, siis jagaksin seda naudingut heal meelel teistegagi. Sel aastal jätkus õhtupoolikul isegi puravikke, kukeseeni ja riisikaid, sest inimesed ei jõudnud neid lihtsalt metsast välja vedada, meie sealhulgas, aga see kipub siiski suur erand olema.
Pealegi on tegu seenega, mida metsas ühegi mürgise seenega pole ohtu segi ajada, kui just nägemise puudumise kohta arstitõendit ette pole näidata. Kes korra on proovinud, see neid metsa enam ei jäta :)
Kitsemamplid meeldivad mulle sedavõrd, et eelmisel laupäeval sai Saarjõe looduskaitsealal hommikul ja seenehooaja lõpu puhul korjatud lausa jääs seeni - kitsemampleid ja lehterkukeseeni.

Esimesel pildil noored kübarad, teisel keskealine šnitsliks sobiv seen ja kolmandal juba korjamiskõlbmatud vanurid. Kitsemampli vanust näitab hästi tema eoslehtede värv. Noortel söömiskõlbulikel on need heledad kreemikad (4. pilt), vanadel võrdlemisi tumedad. Vanadel kipub ka kübara äär end üles rullima, mis samuti peaks näitama, et korjata enam ei tasu.

Friteeritud suvikõrvits(aõied)

2010-08-22T10:17:00.005+03:00

Krõbedas-rabedas õlletainas friteeritult on kõik maitsev, suvikõrvitsaõied ja noorte viljade viilud kaasa arvatud :) Natuke soola-pipart-sidrunimahla peale ja keele viib alla. Täidetud õied on viitsimise korral ka muidugi imemaitsvad, aga iga kord ei viitsi.

Ja friteerimiseks ei peagi olema potitäis õli - aitab ka paarist sentimeetrist panni põhjas, antud juhul päevalilleõli ja searasva segu. :)

Marineeritud tuulehaug

2010-07-19T11:06:00.007+03:00

Mõnda aega tagasi, kui tuulehaugi kalaturult veel külluses sai, ei pidanud ka mina kiusatusele vastu ja saabusin koju hunniku tuulehaugi ja suure linaskiga. Vannituba nägi hiljem välja, nagu oleks seal keegi mõrvatud :D

Linaskist sai tomatiga supp, sest sattus teine natuke liiga mudane (kuigi üldjuhul ülihea kala). Tuulehaug aga lõpetas marinaadis, "Koržetsi kalaraamatu" uduangerja retsepti järgi (lesta jaoks :P). Sel korral sai marineeritud tükkidena ja luid eemaldamata (pilt sooja marinaadiga, mis hiljem ilusti tardus). Järgmisel korral eemaldan kindlasti ka luud - need on oma erkrohelise värvi tõttu hästi näha ja süüa on nii hoopis mugavam. Retsept on vastavalt muudetud.
Aga maitse sai hea! Väga hea!

Uduangerjad tuulehaugist

1 kg tuulehaugi
meresoola, sidrunimahla

4 dl vett
1 sl soola
1 tl suhkrut
7 tera musta pipart
7 tera vürtspipart ehk pimenti
1-2 loorberilehte
2 sl 30% äädikat

Lõika roogitud kala suuremateks tükkideks, hõõru soola ja sidrunimahlaga ning lase tund seista.

Peadest ja sabadest (luudest, uimedest jne) keeda leem: lase vesi keema, riisu vaht ja keeda vaiksel tulel pool tundi.
Nüüd korja kalased osised leemest välja ja aseta sinna roogitud kalatükid. Keeda kala väga vaiksel tulel umbes 15 min kuni kalaliha muutub valgeks. Tõsta kala välja jahtuma ja puhasta luudest ning lao purki. Sõelu leem.
Selgeks sõelutud leemest keeda marinaad, lase sel veidi jahtuda ja kalla puhastatud kalale. Jahuta ja säilita külmikus.
Enne serveerimist lase kalal külmikus maitsestuda ja serveeri koos tarrteunud marinaadiga.

Kui soovid kala pikemalt säilitada, kuumuta suletud purke keeva veega nõus 1-1.5 tundi.

Selle aasta esimesed mustikad

2010-07-18T22:41:00.000+03:00

Korjatud teel rannast koju, plätudes ja seelikus, kerges rästikuhirmus.
Söödud suhkru ja Pajumäe toorpiimaga. Mõnus. Lihtne.
Täna ootab laual juba hoopis suurem ämber - seeliku ja plätudeta, peotäie metsvaarikatega, kummarites ja sääsetõrjega :)

Head uudised: piim ja raamat

2010-07-16T21:10:00.002+03:00

Uudis number 1 - PIIM
Selveris on müügil Pajumäe toorpiim! Loodan, et see nii kenasti ka jätkub, mitte nagu mõnda aega tagasi, kui poodidsest võis leida vabakäigu- ja ökomune ja nagu ma juba rõõmustada jõudsin normaalse toidu üle, korjati need müügilt.

Uudis number 2 - RAAMAT
Kohustulik lugemine kõigile, kes kunagi on söönud või plaanivad süüa, naljata.
Täitsa emakeeles ja hädapärast loetvas tõlkes on raamatupoes müügil Brian Wansink'i "Arutu söömine". Ei mingit pseudoteadust, ei ühtgi retsepti, aga puust ja punaseks, miks me sööme nii, nagu me sööme.
Kuidas mõjutavad nõud, kaaslased ja muu ümbritsev meie söögiharjumusi, kuidas me end osavalt peatame, miks loobumisdieedid ei tööta ja palju muud.
Rõhk lihtsal tõel - paksuks ei lähe me ei rasvadest ega süsivesikutest vaid liigsetest kaloritest, mis tulenevad meie igapäevastest ja õigesti talitades lihtsasti muudetavatest söömisharjumustest.
Raamatuautori artikleid olen varemgi õhinaga lugenud (põhjatu supikausi katse ja sööginõude suuruse mõju portsjonile), siingi linkinud, aga raamatuna on see kõik palju tõhusam. Soovitan soojalt kõigile. See on tõesti raamat, mis vääriks aruka lugeja müügitopi kohta. Võimalusel väärib ilmselt ka originaalkeeles lugemist, tõlkest ilmselt natuke valutumat.

Ahjaa - nii huvitavat raamatut ärge end praeguste ilmadega randa lugema minge. Võite end lugema unustades korralikult ära põletada. Võrkkiik puuvarjus või jahutatud kohvik on parem valik.

Maasikad ja toormoos

2010-07-11T20:24:00.001+03:00

Kahju et maasikahooaeg selleks korraks lõppema hakkab. Ometi üks suvi, kui moosiga pliidi ette ma end aheldanud pole. Enamik maasikaid on jõudnud kõhtu koos Keskturu pika saiaga viisil kilo-marju-100g-suhkrut-pudrurauaga-puruks. Nostalgia... vahelduseks saumiksrile (sügavkülma läheb siiski püreena - säilitab paremini maitse).

Võru burger :)

2010-07-11T15:33:00.003+03:00

Peale lootusetut burgeriotsingut Võrus 24. juunil, sain ma oma nostalgiaisu rahuldatud 25.-nda hommikul. Hea seegi. Pandagu kirja, et Võrus saab täitsa head vanakooli burgerit politseimaja vastas.

Veel kuradima heast ja kurikuulsast Caesar'ist, salatist ikka

2010-06-09T12:11:00.000+03:00

Kuna mina seda teemat ilmselt sabast blogidesse sikutasin ja Caesar'i laviini vallandasin (mis on ütlemata tore ja üldhariv) ja salat mulle hirmsasti maitseb ja töö-koolialaselt sattusin konverentsile San Diegosse, siis oli selle salati kodu mulle kiviga visata (küll teises riigis, aga siiski vaid pooletunnise trammisõidu kaugusel Tijuanas, Mehhikos, eksole). Tore juhuste kokkusattumus - st. mulle meeldib.
Mõeldud-tehtud, pass hotellis kotti ja Mehhiko poole trammiga teele :) Seda siis üksiku valge neiuna, mis hotelli turismiinfo teenindajas millegipärast õõva tekitas. No ei olnud hullem kui Istanbul.
Teel sai õpitud, et "automatic revolvers" tähendab pöörduksi ja mitte sõjardeid ning et USA->Mehhiko piir tähendabki tõesti vaid pöördust ilma igasuguse dokumendikontrollita, samas kui tagasitee on hoopis keerulisem :D

Õige maja leidsin müügimehi pareerides kaardi abiga ka üles. Hotell on endiselt täitsa olemas (pildil), aga mida ei leidnud, oli kahjuks salat.
Ühel pool maja oli end sisse seadnud miski kiirtoidukett ja teisel pool lubati lokaalis napis riietuses madonasid, vähemasti plakatitel... Ma kartsin, et madonasid neil äkki juba jagub ja ei hakanud uksest sisse salatit nõudma trügima...

Küll aga sai Caesar'it söödud natuke eemal giidi soovitatud kohas ja San Diegos paaril korral samuti. Ütleme nii, et kvaliteedi osas läks tunduvalt paremini, kui meie kodumaistes söögikohtades...

Tore konverents, jube reis, kiire kokkuvõte meenutuseks

2010-06-02T15:40:00.001+03:00

21. mai entusiastlik start Tallinn-Kopenhaagen-Atlanta-San Diego, naiivik...
21. mai - Atlanta kohal saab peale 10-tunnist lendu tiirutada veel üle tunni, äiksetormi tõttu jäävad ära kõik lennud 2h jooksul, mistõttu lend viibib 7h! Lennujaam on inimesi puupüsti täis ja õhku pole, öösel pääseb siiski San Diegosse ja hotelli.
22. mai - hommikul äratab 5-palline maavärin - esmakordne kogemus elus, no polnud tore
22. mai - õhtu - tõsine allergia, voodipesuga kokku puutuvad käed-jalad sügelevad meeletult, magada ei saa
23. mai - hotell vahetab mu linnavaatega toa merevaate vastu ja jagab 2g hüdrikortisooni - vaade sügelemise vasu ei aita, magada endiselt ei saa (olukord paraneb natuke paari päeva jooksul)
23. mai - ei tööta ei internetipank ega krediitkaart, sularahaga seis kriitiline - nädalavahetusel pangaga suhtlemine keeruline, tänud Nordea!
23.-27. - mai konverents on tore ja informatiivne, aga süüa ei anta ja kesklinn on jube kallis
28. mai päev otsa õues päikse käes, 21000 sammu ja koooorrralik päiksepõletus õlgadel kreemist hoolimata
30. mai - hull tips käis Mehhikos
31. mai - hommik - üritades hotellis ööbimise eest maksta, ei lähe läbi krediitkaart (mis alguses töötas) ja juhataja ootamine jätab mu peaaegu lennukist maha, jama kui palju
1. juuni - õhtuks, peale San Diego-Atlanta-Kopenhaagen-Tallinn lennumaratoni saabumine tagasi Tallinna, 26h magamata ja üleväsinud

Vulkaan vs äike

2010-05-23T03:28:00.000+03:00

Ei no kui Murfy, siis ikka sajaga... või noh, lennuki puhul 8-9 sajaga.

Tallinn-Copnhagen-Atlanta-San Diego, pole midagi keerulist onju, 10 h ajavahega sama päeva õhtuks kohale, nii 23h kanti reisi koos ootamistega. Algus oli ilus, eile 6:40 Tallinnas...
Ja mina veel kartsin Islandi vulkaani. Tuhkagi, hoopis Atlanta kohal tiirutasime peale 10-tunnist lendu veel üle tunni ja ootasime, et äike mujale läheks välgutama, suuremat sorti äiksetorm. Maha tulla oli päris raputav elamus ja enamus Delta (kusjuures täitsa maitsvat) pardatoitu leidis tee sihipärasesse paberkotti.
Iseenesest vaatepilt oli päris tore, kui pealpool pilvi tiirutas ikka tugevalt kümneid erisuuruses lennukeid.

Aga paari tunni jooksul ei tõusnud õhku ega maandunud seal (world's busiest airport) ükski lennuk, seega lükkusid edasi kõik lennud ja tekkis üleüldine õhuvaba hullumaja. Politsei käis paar korda räuskajaid laiali peksmas, õhk lõppes ja külmad joogid samuti, maas istuda polnud ruumi. Õhkutõusuaega lükati 20 min kaupa, vahetati korduvalt väravat, õnneks mitte terminali. Kord polnud väidetavalt lennukit kuskilt võtta, kord oli puudu meeskond jne. Kusjuures suhtumine on siin imelik - ei mingeid toidukuponge aga majutust. Kui lennuk oleks väljunud homme, oleks pidanud lennujaama põrandat magamiseks kasutama - "blame the nature... or god" öeldi.

Lõpptulemus - 7h silguna pütis Atlanta lennukas, kus hingata oli ainult higi, jetlag ja üleval oldud üle 24h...Kiitused meeskonnale, kes aplausiga maandus peale 20h illegaalset tööpäeva. Igal halval omad head - vennastumine oli täies hoos, muuseas leidsin kogemata samas hotellis peatuva ja samale konverentsile suunduva neiu, kellega taksot jagada (shuttle ju öösel ei sõida...). Seltskond oli meil lahe: 2x neiu pool-mikrobioloogi, vanem invaliidist Saksa proua, keda ratastoolis kaasa lükkasime, abielupaar endisi merejalaväelasi ja nende hobusekasvatajast tütar ning just Iraagist järjekordse tütre sündi tunnistama tulnud militaarlane. Oeh :)

Hotelli voodi tundub praegu taevalik :D

Tige, väsinud, õnnelik... ühes tükis, õiges kohas - äkki on homme ilus päev.

[Hiljem] Et mats oleks ikka täielik, siis hommikul värises meil siin maa... no ja mina tobu mõtlesin, et kuradi hästi loksub see voodi, tea, mida nad seal all puurivad ja miks seda puurimist üldse kuulda pole. Hiljem siis seletati tobule, et hoopis maa värises ja mida järgmisel korral selles olukorras MAGAMISE asemel teha võiks... noh jah... ma keerasin teadmatuses külge ja magasin edasi.

Ürdiõlised ahjuköögiviljad

2010-05-19T17:12:00.002+03:00

Tavaline taks ahjukartulist on mul viimasel ajal kartulisektorid (küpsevad kiiremini) oliiviõli, soola ja tšillihelvestega. Aga kogu aeg ühtemoodi ju hakkab tüütama, eksole. Siis saab vahel õiget ahjukartulit soolalihaviiludega või suitsuribiga.

Aga mul on üks häda veel - kipun köögivilja ostma rohkem kui me ära jõuame tarvitada ja siis juhtub aeg-ajalt, et kapis on igast liigist üks isend ning mõistlik on kõik varud korraga juppideks lõigata, soola, pipra, ürtide ja oliiviõliga üle saputada, ühes kihis ja õhuvahedega 200-kraadisesse ahju, paar korda küpsemis ajal läbi segada ja parajalt krõbedana serveerida. Viimasel korral said köögiviljad taldrikul paariliseks hakitud karulauguga kodujuustu.
Keele viis alla! :)

Pildil kartulisektorid, pommu, kirsstomat ja paprikasektorid oliiviõli, soola-pipra ja kuivatatud tüümianiga.

Caesari salatist nii ja naa

2010-05-19T15:21:00.006+03:00

Esiteks peab mainima, et tegu on mu lemmiksalatiga, aga kahjuks saan seda ainult kodus ja valitud tuttavate juures nautida, sest Eesti söögikohtadel on selle salati komponentidest ja kastmest väga kummastavad arusaamad.

Caesari salat koosneb Rooma salatist, krutoonidest ja kastmest . Selle salati retsepti leiutas poolkogemata Caesar Cardini, Itaalias sündinud, San Diegos elanud ja Mehhikos töötanud kokk, 4. juulil 1924. aastal, kui kliendid tuli toita, aga köögis toiduaineid nappis.

Caesari salat EI OLE praekana ja majoneesiga jääsalat või "hiinakapsas"! Olgu kui tahes maitsev - kui tellin Caesarit, siis ei oota ma majoneesise jääsalati kuhja otsas grillitud paprikat ja kanaribasid, vaid õige kastme ja krutoonidega hunnikut Rooma salati lehti.

Esiteks salati materjal... Caesari salat tehakse Rooma salatist ja ainult Rooma salatist, mis ei närtsi nii kiiresti kui harilik lehtsalat, ega oma spetsiifilist maitset nagu jääsalat.
Hea värkse kodumaine Rooma salat on täiesti mõistliku hinnaga müügil näiteks Keskturul Uus-Kongo talu letis.
Rooma salat peaks kastmega kokku segamse hetkel olema kuiv ja külmikukülm, nii pakseneb salatiga kokkupuutel kaste ja jääb paremini lehtede külge. Algses retseptis jäetakse salatilehed terveks, et neid saaks mugavalt näpuvahel süüa. Noa-kahvliga söömiseks peaks lehed rebima suurteks tükkideks.

Ja kaste... kui toores muna tekitab (põhjuseta) vastumeelsust, siis võib muna asemel kasutada majoneesi, aga ikka koos muu sinna juurde kuuluvaga.
Anšoovised jällegi, mida paljud retseptid kasutavad, ei ole kohustuslikud. Salati retsepti autor olla lausa nende kasutamise vastu olnud - õige maitse tuleb hoopis Worcesteri kastmest . Veel hullem, kui anšoovised on asendatud "Kipperi anšooviste" või muu kodumaise "vürtsikilulisega", mis salatikastme vastikult kalaseks muudab.
Parmesan võib käia nii kastmesse kui salati peale, maitse asi - algses retseptis on juust kastmes.

Mina kasutan peaaegu seda Nami-nami retsepti, selle erinevusega, et muna asemel on 2 munakollast ja anšooviste asemel topeltkogus Worcesteri kastet ja juustu panen harilikult kastmesse.

Krutoonid saab hästi kuivaks ja krõbedask 200-kraadises ahjus. Vahel on neile tore lisada ka oliiviõli ja ürte.

Aga vaadake parem ise, kuidas seda salatit tema sünnikohas tänapäeval tehakse.

Ahjaa... ja see, et ma ülehomme San Diegosse lendan, on siinkohal puhas kokkusattumus, aga karta on, et ma ka seal mõne versiooni Caesarist ära proovin :)

Vastandid tõmbuvad

2010-05-11T12:36:00.000+03:00

See on vist tõesti tõsi, et vastandid tõmbuvad... teate, vanarahvas räägib jne.

Tõsine piin on keeta hommikuti nii neutraalset sajaviljahelbeputru, ikka soola ja suhkruga maitsestades, et mina seda või ja soolaga ning meeslemik moosiga süüa saaks :P
Hea, et pudrukõrvasega nii keeruline pole. Kohv ja toorjuustuga "või"leib/sai/seemnekukkel sobib õnneks mõlemale.

Mõnus pühapäev

2010-04-19T09:25:00.003+03:00

Kui omast initsiatiivist vahel ei piisa (mitte et meil väikseid neid metsaretki vähe oleks), eriti ilma trotsides, siis tuleb algatusel sabast haarata ja näiteks Koerusega pisike minimatk ette võtta. Sel korral siis Jussi järvede juurde.
Hommikune lumesadu oli inimesi ilmselt heidutanud ja vaid kahe auto, 6 inimese ja 5 koeraga me Kõrvemaale jõudsimegi. Selleks ajaks paistis päike ja lumest polnud märkigi. Vaid tuul kiskus tormiks, vesi tõusis kohati üle saapaääre ja temperatuuri polnud ollagi. Aga kõndida oli tore, võileivad maisesid värskes õhus imehästi, tempo oli meeldiv, väiksemad kutsid vaprad ja Brenna hiljem kodus paras laip. Tore oli!

Lõpuks ometi kevad!

2010-04-18T01:12:00.000+03:00

Üks imehea leivakate

2010-04-17T10:03:00.000+03:00

See on üks hea lihtne leivakate, mille valmistamisel pole rohkemat kui kokku segamise vaev, noh eeldusel, et keegi on kala juba ära puhastanud.
Mulle maitseb rohkem suitsukalast, meriahvenast või latikast, tehtu, aga võib ka nõrutatud kvaliteetse tuunikalakonserviga, suitsutatud lõhe-forelli kõhuäärelihaga või tugevamaitselisema ahjukala ülejäägiga.

Imehea kalane leivakate

puhastatud ja väiksemaks näpitud suitsukala
head kodujuustu (nt. Farmi klassikaline)
hakitud sibulapealseid või salatisibulat
natuke majoneesi (ja soovi korral hapukoort)
värskelt jahvatatud musta pipart
soola

Kõik komponendid tuleks kokku segada, maitsta, maitsestada ja serveerida röstitud rukkileivaga näiteks hommikukohvi kõrvale, kui päike paistab ja linnud laulavad ja tuul paitab põski :)

Kevad on hinges, tuleks ta ka akna taha

2010-02-22T23:07:00.002+02:00

Siin võiks olla kolm pilti kahe asemel... aga on kaks, sest minu ja takjapõõsa vahel oli üllatuslikult vööni lumi, millest mind tuli tagasi rajale sikutada. Nii palju siis lumiseid elamusi igati toredast molekulaarbioloogia talvekoolist Jänedalt :)
Ehk väike vihje sellele, et talv on tore, aga küll hakkab küllale liiga tegema (hõõgveinist on isu täis, hanged pole enam uudsed ja huvitavad, meeslemmik kelgutas sääreluu pooleks, mina ja lumi ja auto pole parim kombinatsioon maailmas, sahad ei jõua igale poole, jne.)
Tahaks päikest ja sula ja mulla lõhna, sparglit ja nõgesevõrseid, pungi ja õisi ja seelikuid... kuniks jälle lumeisu tagasi tuleb.

Nutt, hala ja eluhea praetud kanamaks peaaegu Liibanoni moodi

2010-02-08T11:47:00.002+02:00

Esiteks, postituse lõpus on retsept eluheast praetud kanamaksast, Nami-nami Liibanoni köögi õhtult ja juba mitu korda korratud lemmik. Mitte lasta ennast pildist häirida...
Muuseas, proovige vürtspipra asemel ka kaneeliga :) Ja kui juhtub, et maks on mõeldud jutukõrvaseks suupistelauale, siis tasub lõigata pisemad tükid - nii on jahtunult maitsvam.

Aga nüüd nutt ja hala...
Ma pole näritud õuna marki rüperaali (ei halvusta, meeldima hakkas, esimese õhtuga) suutnud õpetada näitama sellist pilti, mille puhul fotod ka hiljem PC ekraanil vaadatavad oleksid. Praegu ei ole :( No juba parem, kui alguses, aga ikka on valus.

Ja teiseks - eksperimenteerida edaspidi lihtsamate modellidega, mitte ühekorraga tumeda kolemaksa, sinise taldriku, malmradika (muu tausta puudumisel) ja tagant langeva valgusega. Maks maitses kordades paremini, kui välja nägi, ausalt.
Rääkimata sellest, et meie kaubandusvõrgust oli otsas nii koriander kui ka petersell ja ainuke roheline asi kodus oli laim... ning igaks juhuks valgel taldrikul serveeritud pilt jäi häirivalt ebaterav.
Taust ja valgus peale remondikadalippu vast paraneb, muu on peas kinni.
Lootus teha maksaga sama, mida kapsa-hakklihahautisega, läks vett vedama. Eks uuesti ja paremini, aga retsept on sellegipoolest väärt jagamist.

Praetud kanamaks peaaegu Liibanoni moodi
Nami-Namist, pisikest mugandustega

3 sl oliiviõli või või-õlisegu
1 väike sibul
5 tk nelki
500 g kanamaksa
0.5 tl jahvatatud vürtspipart (või veidi kaneeli)
0.25 tl purustatud musta pipart
jahvatatud meresoola
4 küünt purustatud küüslauku
poole sidruni mahl
2 sl hakitud värsket koriandrit

Valmistamine:
Lõika kanamaksad väiksemateks tükkideks.
Koori sibul, torka nelgid sibula sisse. Kuumuta õli ja “nelgisibul” suurel praepannil mõõdukalt tugeval kuumusel. Nelke võib ka sibulata õlis kuumutada ja enne maksa lisamist välja õngitseda.
Kui õli on kuum, siis lisa ettevalmistatud kanamaks ja prae 3-4 minutit aeg-ajalt segades. Pann peaks olema piisavalt suur ja tuline, et maks hauduma ei hakkaks.
Maitsesta vürtspipra-soola-pipra seguga. Lisa sidrunimahl ja hakitud küüslauk, sega läbi ning kuumuta minut aega.
Puista peale hakitud koriander ja serveeri soojalt (originaalis küll täiesti alkovabal mezze-laual, aga ka õlle kõrvale passib hästi).

Sõbraks rooskapsaga

2010-02-07T19:52:00.004+02:00

Rooskapsas on üks neist toitudest, mida inimesed kas armastavad või vihkavad...
Tuleb nentida, et paljuski on see kinni valmistaja teadmatuses. Nimelt on kibedust põhjustavad kemikaalid (tiotsüanaadid) peidus pisikeste kapsapeade keskmes ja selle kibeduse kaotamiseks tuleb poolitatud rooskapsaid mõni minut rohkes vees vulinal keeta ja alles siis toiduks tarvitada (osad kibetajad lagunevad kuumutades, osad tekivad - nokk kinni, saba lahti).
Nii lihtne see ongi, ei mingit kibedust :)
Saagem sõbraks rooskapsaga!

Soe suupiste või roalisand rooskapsast

meelepärane kogus rooskapsaid
vett keetmiseks
õli praadimiseks/röstimiseks

röstitud pähkelid või piiniaseemneid
sidruni- või laimimahla
meresoola(helbeid)

Poolita rooskapsad ja kuhja friteerimissõela sisse.
Aja potitäis vett keema. Sukelda sõel kapsastega vette ja keeda 2-3 minutit.
Tõsta kapsad veest välja ning jahuta külma voolava vee all, nõruta.
Tõsta kapsad lõikepool allpool ahjuplaadile, piserda üle oliiviõliga ja rösti tulises ahjus lõikepinna pruunistumiseni. Ahjus röstimise asemel saab rooskapsaid ka praadida, ikka lõikepind allpool.
Serveeri kapsapoolikud sidruni- või laimimahla, meresoola ja röstitud pähklitega.

Pole ammu narmendanud...

2010-01-18T10:02:00.003+02:00

Meid pani paari pank
oma kullases süles
ja lahkesti laulatas liising.
Intress nüüd tõstab meid taevasse üles,
põues tiksumas viivis.
Õhulossis on ühises kapis riiulil näkileivad,
kontolt lahkub teleri järelmaks.
Me maasturiga rannaribal teeme romantikat,
ja matkame ATV'ga, kopteriga kaeme Ontikat.
Vaid vaesed veel käsikäes ja jala käivad...

Pühapäevaõhtune idüll

2010-01-17T19:54:00.005+02:00

Noad on teritatud, koer on jalutatud ja söödetud (rohkem küll lumes rahmeldatud ja põõnab nüüd jalus), ahjust tulevad kohe krõbedad kartulid pardirasvaga ja pannil podisevad toorvorstid tumedas õlles, ohtra sibula ja küüslaugu kaisus. Roheline segasalat ootab kastme, kirsstomatite ja fetaga kokkusegamist. Meeslemmik jõuab kohe-kohe koos toidukõrvase õllega uue kodu ehitustandrilt koju sööma...

Magus? Elu on piisavalt magus :) Magustoiduga läheks läägeks kätte (ja ebatervislikuks pealekauba, eksole) :P

Plaksumaisist ehk popkornist ehk lahingust pastapotis :)

2010-01-17T14:08:00.006+02:00

Ma pole siia ammu kirjutanud, aga eile peale omast lollusest terve potitäie plaksumaisi ära kõrvetamist... tuli isu kirja panna, kuidas seda plaksumaisi siis tegelikult tegema peaks. Ma pole ei esimene ega viimane, kes toas maisisadu korraldab või juba valmis maisi põhja kõrvetab.

Esiteks on tore teada, et plaksumais on ilmselt esimene viis, kuidas inimesed (asteegid, inkad ja Põhja-Ameerika pärismaalased) maisi üldse toiduks kasutama hakkasid. Kuni tänapäevase ameerikaliku kinokultuurini, kus plaksumaisi lõhn on iiveldusni paks ja saalis krõbistamine pea et kohustuslik.

Maisil on tugev ja niiskuskindel kest, mis juhib ka hästi soojust. Maisiteri kuumutades juhib kest soojuse tera sisemusse, kus tepmeratuur tõuseb üle keemispunkti ja niiskusest tekib aur, mis moodustab teras suurel hulgal imepisikesi aurutaskuid. Aur omakorda pehmendab terasse pakitud tärklise ja tekitab tugeva kesta sees kümnekordse atmosfäärirõhu... kuni kest lõpuks kasvavale rõhule järgi annab ja aurutaskud maisitera suureks ning kohevaks õhivad (kuna rõhk langeb järsult ja aurutaskutes olev aur saab paisuda). Väidetavalt toimub see 180 kraadises kuumuses ja 930 kPa juures.
Jahtudes moodustavad tärklis ja valgud meile tuttava krõbeda ja "vahuse" tulemuse.

Kuidas seda kodus edukalt korda saata?
Muidugi on olemas rasva ja soolaga valmis pakikesed mikrolaineahjus kasutamiseks, aga see pole eriti tervislik variant ega ka oluliselt kiirem kui otsast peale ise tehes.

Esiteks tuleb valida õige maisisort, mis toredasti paisuks - harilikult aitab terade pakile maärgitud kiri "popcorn" :D

Teiseks tuleb soojus ühtlaselt teradeni juhtida. Popcornimasinates teeb seda harilikult väga kuum õhk või aur, aga potis ei jaotu kuumus õhuga ühtlaselt ja tegelikult on õhk üldse üks saamatu soojusjuht.
Õli on näiteks palju parem. Terad peavad sellega ühtlaselt kaetud olema (kuuma õliga läbi raputatud). Nii ei jää poti põhja õhkimata terasid samal ajal kui osa õhitud maisi juba kõrbema kipub minema.
Kusjuures valida tuleks loomne rasv, friteerimist kannatav õli või selitatud või. Harilik või ei kannata nii suurt kuumust, valgud lähevad kõrbema ning tulemus on kibe ja ebatervislik.

Kolmandaks - kogus. Poti põhjas ei tohiks olla rohkem kui kaks kihti teri. Nii ei paisu mais potist välja ja ei paki potti liiga tihedalt täis (mis soodustab kõrbemist ja mais on pärast ka vähem õhuline).

Kolmandaks - maitsestamine. Kui maitsestada soolaga, siis tuleks see lisada juba alguses potti koos õliga. Nii jaotub sool ühtlaselt.
Siirupid ja karamellid ja muud lisandid tuleks aga lisada peale õhkimist.

Neljandaks - aur peab potist vabalt välja pääsema - nii jääb mais õhulisem ka kergem. Kui kaant tihedalt poti peal hoida, paisub mais vähem ja jääb tihedam.
Ideaalne on toimetada kurnamiskaanega pastapotiga (pildil), kust mais põgenema ei pääse, aga aur saab potist takistusteta lahkuda. Hariliku potikaane puhul tuleks kaas pisut irvalike jätta.

Viiendaks - temperatuur. Mais tuleks koos külma õli ja potiga panna kuumale pliidile. Nii jõuab aur terades piisavalt koguneda ja tärklis pehmeneda. Kui temperatuuri tõsta liiga kiiresti (kallata terad nt. kuuma õlisse), siis jõuavad need protsessid aset leida ainult tera pindmises kihis enne kui kest juba lõhkeb. Sel juhul on terad seest veel kõvad ja ainult osaliselt õhitud, osad juba kõrbevad ja osad pole veel õhitudki.
Liiga aeglaselt kuumutatud terad jällegi jäävadki suuremalt jaolt teradeks, sest aur tekib aeglaselt ja immitseb tera tipust enne välja kui on piisavalt rõhku, et kest järele annaks ja tera paisuda saaks.

Kuidas siis?

Mais tuleks õli ja soolaga poti põhjas kuumaks ajada, kaas peale, aeg-ajalt läbi raputada ja oodata ja jälle raputada ja jälle oodata. Alguses hakkavad kostma üksikud paugud, siis läheb tuliseks lahingugks (kaant mitte kergitada!). Mõne aja pärast jäävad paugud jälle harvemaks ja kui paukude vahe kahaneb juba paarile-kolmele sekundile, tuleks pott tulelt tõsta, hetk oodata ja plaksumais kaussi välja kallata.

Söödavad jõulukingid

2010-01-01T16:59:00.002+02:00

Päkapikud kandsid laiali:

Magusad mandlid
Nami-nami retsepti järgi, peaaegu :)

Silmakissitaja kreem
Lemon curd oli sel korral tehtud David Lebovitz'i retsepti järgi ja maitses röstsaia peal mõnus.

Šwipsis maiasmoka saiamääre
Koorevõi sisse sai segatud ohtralt Demerara suhkrut, püreestatud musti ploome ja tubli törts konjakit.

Gurmaanide gripivõi
Koorevõi meresoola, värske tüümiani ja ahjus röstitud küüslauguga.

Ühest linnust söönuks mitu päeva :)

2010-01-01T14:39:00.010+02:00

Head uut!

Soojendatud supi pilti ma polegi siin varem näidanud. Sellist, mille keedetud munakollane juba häguseks on muutnud. Vabandan, paremat pole kuskilt võtta :)
Aga maitses ta hommikul imehea, eriti peale eilset mulli ja promilli.

Aga asjast ka. Sellest, kuidas ühest linnust kolm päeva süüa saab.
Meil oli seekord tegu pardiga (teate küll, need Selveri sooduspardid), aga kana töötab täpselt niisama hästi.

Esimesel päeval tuleb lindu ahjus küpsetada. Kana ma määrin soola ja maitseainetega ning torkan tühja õllepudeli otsa püsti küpsema, et ümberringi krõbe saaks. Pardi üldjuhul täidan ja küpsetan selili. Ahjulinnu küljest sööme me ära tiivad, koivad ja rinnafilee.

Teisel päeval saab järele jäänud linnust (ja praeleemest, kui on) keeta imemaitsva puljongi ja lihagi veel luudelt piisavalt nokkida, et supisse jätkuks. Rasva tuleb palju, aga selle saab supi/puljongi pealt ära korjata. Pardirasv sobib näiteks ahjukartulite küpsetamiseks mõnusasti.
Neid ahjulindude jäänukeid saab ka mitu tükki sügavkülma koguda ja siis suurem laar puljongit keeta.
Ühest pardist näiteks jätkus nii palju, et sai suppi ja liitri jätsin järgi kolmandaks päevaks.

Kolmandal päeval saab järele jäänud puljongist näiteks risottot või mõnda hautist teha. Ja kui pole isu või viitsimist, siis puljong säilib hästi sügavkülmas, kas siis karpides või jääkuubikukottides. Külmutamiseks ma harilikult keedan puljongi rohkem kokku, et vähem ruumi võtaks.

Siinkohal märgin enda jaoks üles klimpide retsepti.

Klimbid

1 muna
kulbitäis puljongit (pealmist, rasvast kihti)
nisujahu

Segada hapukoorest paksem tainas, kasta lusikas puljongisse ja seejärel võtta tainast. Tõsta klimbitainast lusikaga keevasse supisse. Keeta, kuni klimbid tõusevad pinnale.

Häid pühi!

2009-12-25T11:39:00.002+02:00

Kohustuslik jõulueelne postitus

2009-12-17T13:43:00.003+02:00

Armasad sõbrad, sugulased, tuttavad ja muidu mõistlikud inimesed!

Palun tungivalt mulle ka sel aastal mitte kinkida asju, mida ma ise pole palunud!!!
Ei jõuluks, sünnipäevaks, soolaleivaks ega muuks puhuks.
:)

Minu maitse asjade suhtes on nii veider, et terve mõistus ei ole võimeline seda järgi aimama. Mul ei ole vaja juurde mitte ühtegi kruusi, vaasi, küünalt, sokki ega küpsisevormi ja ka raamatuid meeldib mulle ise leti ääres valida.

Piparkoogi-ja kommikotte ma ka ei vaja. Neid tekib niigi sel määral, et end Jaanipäevani iivelduseni magusaks süüa.

Mul ei ole vaja rida teie iga-aastases kingieelarves (ja mul endal puudub selline eelarve) - aeg on väärtuslikum kink :)

Vot nii imelik olengi!

Päeva tibinali

2009-11-30T14:21:00.000+02:00

Kellele mis on eluks vajalik, eksole. Söögiga see igatahes seotud pole, aga...
Olenemata mitteblondi pea punaseks värvimisest käivad mul vahel "blondid hetked" külas.

Vaja oli faili mälupulgalt. Mälupulk oli kotis, küljesahtlis koos huulepulgaga.
Võtsin mina kotist pulga, eemaldasin korgi ja...
Õnneks ei installeerinud ma hügieenilist huulepulka USB auku. Kuigi arusaamine saabus viimasel hetkel.
Nalja nabani, vähemalt endal.

Liha ja malmpott ja vastupidi :)

2009-11-22T16:41:00.004+02:00

Teate, vahel tekib mõne köögiinstrumendiga nii soe suhe, et ilma enam ei oska (nagu hea kööginoaga või korraliku paksupõhjalise kastruliga või õige kumeruse ja vetruvusega vispliga või...).
Mina olen hetkel jäägitus vaimustuses oma emailitud malmpotist. Punasest ja raskest, aga heast ja asendamatust.

Miks? Et milline see ideaalne haudepott siis on?

No esiteks on ta korraliku paksu põhjaga, mis hoiab soojust, jaotab seda ühtlaselt ja aitab kõrbemise vastu. Korralikul haudepotil on ka paksud seinad ja kaas, mis kannatavad nii pliiti kui ka tulist ahju. Selleks otstarbeks on malm ideaalne.

Teiseks peaks see malmpott vähemalt seest kattega olema (emailitud). Nii tohib selles ka toitu säilitada ja veini või tomatiga natuke happelisemaid hautisi teha. Paljas malm kipub nendega reageerima ja valmis toit tuleks sellest peale valmimist nii ehk teisiti kohe teise nõusse ümber tõsta. Puhastada ja hooldada on kaetud pinda ka oluliselt kergem.

Ja kolmandaks... see konkreetne isend oli Selveris kampaania korras hirmodav. Mul on veel väga elavalt meeles, kuidas me klassiõega suvel neid potte sealt autosse vinnasime. Aga ära tasus. Nüüd on tihti menüüs igasugu hautatud lihad (siga, lammas, vasikas, kana... tomatiga, veinis, õlles või kuidagi teisiti), ahjused riisiroad, täidetud aegviljad ja muud "laisa koka" road, mis aegamisi ise köögis valmimisega tegelevad... ja siis keele alla viivad.

Täna ja pildil on sea kaelakarbonaad tomati ja pommuga, kõrvale riis. Pilt on poole haudumise ajal tehtud - kui kaste veel piisavalt paks polnud ja liha kahvli all ise kiududeks ei lagunenud.
Retsepti asemel saab sel korral kirjelduse, sest potti läheb see, mis kodus olemas on ja nii palju, kui kaane alla mahub :)
Samas potis sünnib hästi teha ka vanaema jõulusiga või pörkölti.

Tomatine pommusiga haudepotis

kilojagu taist sealiha, tomatikonserv, suur pommu, suur sibul, paar pead kodumaist küüslauku, soola, musta pipart või tsillihelbeid, vürtsköömet, oliiviõli, pool klaasi vett... ja tühi kõht.

Lõika kilojagu sea kaelakarbonaadi suurteks kuubikuteks, maitsesta üsna tugevalt soolaga ja jäta kaussi toatemperatuurile soojenema.

Koori sibul ja küüslauk. Sibul viiluta, küüslauguküüned jäta terveks.
Kuubista pommu (tükkide suurusel pole tähtsust).

Kuumuta malmpoti põhjas poole sentimeetri jagu oliiviõli tõeliselt tuliseks ja pruunista lihatükid 2-3 jaos kummalki poolt. Tõsta kogu liha potti tagasi, lisa sibul, küüslauk, veidi jahvatatud vürtsköömet, tšillihelbeid ja kuumuta pisut (segades). Lisa pommutükid ja purk konserveeritud tomateid ning pool klaasi vett.
Jäta paokil kaane alla vaikselt umbes kolmeks tunniks podisema. Aeg-ajalt kontrolli, et vedelikku jätkuks ja sega veidi.
Sibul ja pommu moodustavad meeldiva kastme, mis sünnib nii riisi kui kartuli kõrvale nautida.

2009-11-16T12:39:00.000+02:00

Kas teil juba on haakaksoooo hüpersupermega puhastussüsteem, mille 1500 vatti hävitavad 99% bakteritest, ja Dormeo komfortsed madratsid, mis toovad koju ekstrahügieenilise unekeskkonna, ja imetabane FlavorWaveTurboOven, mis isegi mr. T'le steiki suuda küpsetada, ja kas te ikka teate, mis "Vaprates ja ilusates" toimub ja mis kell lõpeb Terevisioon....
Aga mina tean! Päevane teleprogramm mõjub ajule ilmselt umbes samamoodi kui Delfi foorum (no ma ei tea, ma Perekooli pole proovinud) - igatahes innustab väga kiiresti terveks saama.
Olen kodus palavikuga oma tõenäoliselt väga tolmulestarikka diivani peal keras ja kaugel asjalikkusest. Röhh! Või siis mitte :P

Asjast ka - kuna ma erilises kokkamiskonditsioonis pole, siis tuli saata meeslemmik missioonile, Coca-Cola ja "sibirskie" pelmeenide järele. Ja tuleb üllatusega nentida, et Selveris olid viimased täitsa olemas (no teised ei kannata kriitikat harilikult lihtsalt).

Lihtne kohupiimakook kogemata-õuntega

2009-10-26T09:09:00.001+02:00

Ja kadus valgus... ju peame seda siin põhjamaises sügises siis endas kandma ja lähedastega jagama, kui end päikese käes laadida ei saa :)

See on üks pagana maitsev ja imelihtne kohupiima-puru-plaadikook, tiiruga kalli ämma kt. kaudu Saaremaalt.
Käesoleva aasta õunauputusest läks minu koogisse ülemise purukihi alla lahkelt õunaviilakaid, aga kook on ilma vast paremgi. Olen seda nüüd teinud ühe ja teise kohupiimaga, aga... kõikseparem saab pehme teraga ja mahedamaitselisest, mitte harilikust hapukast ja teralisest poevariandist või kohupiimapastast.
Pildil olev on küpsetatud Kurtna kohupiimast (mida ma ei jõua ära kiita), maamunadest, Kurtna võist ja osaliselt Kaarli talu jahust. Söödi ja kiideti... ja söödi veel. Tänud retsepti eest :)

Kohupiima-purukook

200 g võid
100 g suhkrut
500 g jahu
1 tl soola
1 tl soodat

400 g kohupiima
200 g hapukoort
6 muna
suhkrut maitse järgi
sidrunikoort

Haki või suhkruga, lisa soola ja soodaga segatud jahu. Töötle kätega või köögikombainis ühtlaseks puruks.
Sega kohupiim hapukoorega ja lisa ühekaupa munad ning maitse järgi suhkrut (mina panin 3-4 spl). Sega ühtlaseks. Maitseks võib lisada sidrunikoort.

Suru 3/4 puru küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, vala peale kohupiimasegu, tasanda lusikaga ja kata ülejäänud puruga.

Küpseta 180-kraadises ahjus alguses 30 minutit fooliumi all ja siis fooliumita veel 30-40 minutit - kuni kook on kuldkollane ja tuba head lõhna täis. Lase jahtuda ja lõika ruutudeks (kui enne otsa ei saa).

Maailma parim kapsa-hakklihahautis

2009-10-15T15:35:00.005+03:00

Ja nii ongi :)
Mina paremat ei ole söönud :D
Kapsas hakklihaga on klassika, eksole. See siin on veel parem kui klassika :P

Kapsa ja hakkliha vahekord käigu koka maitse ja rahakoti järgi. Tuleb ainult meeles pidada, et kapsas kaotab kuumutades kõvasti mahtu ja kui alguses silma järgi parajalt liha panna, siis pärast on tulemus natuke liiga lihane (kui saab üldse liiga lihane olla, minu maitsele saab). Pildil on see "natuke liiga lihane". Aga mul meeslemmik on õnneks lihausku :P

Maailma parim kapsa-hakklihahautis

üks keskmine kapsapea
2 sibulat
500 g seahakkliha
ca 100 g tükk ehtsat suitsupeekonit
ca 3 dl õlut
soola
musta pipart
ei mingit õli sel korral

Ribasta kapsas ja haki sibul, kuubista peekon.
Pane pott peekonikuubikutega tulele, pruunista. Siis lisa kapsas ja kuumuta keskmisel tulel aeg-ajalt segades.
Samal ajal prae pannil hakkliha sibulaga ja maitsesta tugevalt soola-pipraga. Kalla kapsa hulka ja sega läbi.
Nüüd kalla pannile õlu, sega kogu hea maitse pannilt õlle sisse ja kalla seegi kapsaste otsa, sega läbi.
Siis keera tuli päris madalaks, kata pott kaanega ning hauta aeg-ajalt segades kapsa ja liha pehmenemiseni (mina harilikult lasen tunnijagu haududa). Serveeri keedetud kartulite või kartulipudruga.

2009-10-14T16:20:00.002+03:00

Sügiseses tuules on kaduma läinud tervis. Viimati nähti eile õhtul Tallinnas.
Ausal leidjal tagastada igatsevale omanikule. Leiutasu moosi näol garanteeritud!

Ebamaiselt mõnus ebaküdoonia

2009-10-12T13:21:00.005+03:00

Ebaküdoonia on üks äraütlemata maitsev ja kasulik asi selles vihamast hallis sügises. Ei saa mitte jätta võimalust kasutamata, kui neid terve hunnik lihtsalt sülle kukub, eksole :)
Ebaküdooniat võib lisada kompottidele ja moosidele, koos marjade või õuntega, keeta siirupit, kisselli või jätta kuumutamata. Mina eelistan seda viimast varianti, eriti tee sisse lisamiseks, analoogselt sidruni-ingverisegule.

Ainuke tüütu osa on nende viljade (õunte, kui täpsem olla) puhastamine.
Kõige mugavam on seda teha järgmiselt:
Võtta terav nuga.
Poolitada viljad kõigepealt pikuti ja siis risti. Vastupidi kipuvad seemned laiali lendama.
Seejärel sõrmega seemned ja seemnekojad eemaldada.
Alles siis viilutada või purustada.

Teelisand ebaküdooniast

1 kg puhastatud ja purustatud või viilutatud ebaküdooniaid
1 kg suhkrut (või mett või mõnd lemmiksiirupit vms.)

Segada, puhtasse purki ja külmkappi, aeg-ajalt loksutada - nii lihtne see ongi.
Suhkrut võib lisada ka rohkem, kui teesse liiga hapu tundub - seda paremini säilib.
Kui on karta, et paari kuuga ära ei kulu, võib väikeste karbikestega hoida ka sügavkülmas.

Toidust, toitumisest ja toidueelarvest...

2009-10-08T20:11:00.005+03:00

Kas parem on maksta enne kvaliteetse toidu eest või hiljem arstivisiitide ja ravimite eest?

Tervislikke eluviise võib käsitleda ju näiteks vabatahtliku tervisekindlustusena :)
Kui enda ja pere tervis ei ole piisavalt tähtis, siis äkki raha on... Laenud ja liisingud ju vajavad maksmist, keha Egiptuses ja Türgis praadimist, välimus regulaarset tuunimist, hooajamood ostmist, jne.
Iseasi, paljud meist selle kvaliteetse toidu poest üles leiavad... ja paljud meist selle peale üldse mõtelvad?

Seda siis tööstuslike transrasvhapete kära taustal.
Meie esileedile võib ette heita küll komistamist pressiga suhtlemisel, küll alusetut "süü" fokusseerimist "Kalevile", küll muud, aga ometi on sellest kärast rahvale kasu sündinud.

Kasu sedapidi, et mõni inimene rohkem mõtleb äkki sellele, mida poes igapäevaselt korvi tõstab ja söögilauas suhu pistab :)

[Hiljem] Meeslemmik kommenteerib, et trsnsrasvatihased jäid kajastamata, seega...
Sööge pekki, transrasvatihased!

Liha üldmaitseaine (ei-ei, kadakamarjadega lihamääre ikka)

2009-09-27T21:04:00.002+03:00

No need kadakamarjad (tegelikult küll käbid, mitte marjad :P), mis Paldiskist suure vaevaga korjatud said, nendega tuli ju midagi ette võtta.
Ette võtsin sellise universaalse lihamäärde, millega päev enne küpsetamist käntsakas kokku määrida ja maitsestuma jätta. Mõnus on. Proovimiseks oli sel korral siga, aga lammas ja metsloom sobiks vast ka hästi. Kogustega ei häma, need käivad maitse järgi ja on iga kord erinevad.

Kadakane lihamääre

värskeid kadakamarju
kuivatatud rosmariini või muud meelepärast ürti
mett
kanget sinepit
musta terapipart
jämedat soola

Kadakamarjad, pipraterad, rosmariin ja sool purustada uhmris. Segada meega mõnusaks pastaks ja lisada teravuse jagu sinepit. Säilitada külmikus. Kasutada ahjupraadide või hautamiseks planeeritud liha eelnevaks maitsestamiseks.

Päev Paldiski ümbruses

2009-09-21T13:08:00.002+03:00

Laupäev möödus autos ja looduses.
Kuna meil metsadest seeni leida ei õnnestunud, tuli leppida loopealsel pakutavaga :P
Tore oli, järjekordselt.
Kaaskorilase põldmarjad said samal õhtul pannkoogi peale toormoosiks. Minu saak veel ootab oma saatust. Kadakakäbid :P saavad mee sisse "lihaüldmaitseaineks", kibuvitsad ilmselt teepõhjaks, barbarissiga peab veel mõtlema, mida teha...

Mõnusad marineeritud kitsemamplid... või puravikud.... või kukeseened

2009-09-15T10:29:00.001+03:00

Kõik algas sellest, et... ma olen kunagi söönud jube häid mahedaid-magusaid veinimarinaadis kukeseeni ja tekkis isu. Tegelikult sobib see marinaad peale kitsemamplite ilmselt nagu rusikas silmaauku ka kukeseentele ja puravikele. Kuuseriisikas ja kupatatud riisikad vajavad krehvtisemat kraami.
Sai tehtud maitse ja kõhutunde järgi ja täitsa kogemata on purgi sisu kaks nädalat hiljem hirmmaitsev. Soovitan enam kui soojalt proovida.

Seente kogusest. Mina seeni turult ei osta, toon metsast... ja ei soola-marineeri kunagi samal päeval. Riisikad lähevad likku ja puravikud-kukeseened-kitsemamplid(-kuuseriisikad) kuumutan soola ja rasvaineta vedeliku eraldumiseni ja panen sellesama vedelikuga külmikusse, et nendega hiljem edasi tegeleda.
Sellest tulenevalt on kogused kuumutatud seente liitrites (koos selle kuumutamisel eraldunud vedelikuga), sest just nii on asjaarmastajal köögis kõige otstarbekam tegutseda ja teised ained lähtuvalt seente kogusest ümbes arvutada :)
Eriti mugav on toimetada, kui potil on mahumõõdud sissepoole märgitud.

Seened veinimarinaadis

1l kupatamist mittevajavaid seeni, kuumutatult, "omas mahlas"
0.75 dl oliiviõli
1 dl vett
50 g suhkrut
30 g meresoola
1 leht loorberit
0.5 tl tšillihelbeid
10 tera musta pipart
7 tera vürtspipart
0.5 keskmist kaneelikoort
2 küünt küüslauku
1 suurem sibul
0.75 dl valget veiniäädikat
5 dl poolkuiva valget veini

Kõigepealt varu väikse liiaga veini külmikusse - ülejääk kulub marineerimise kõrvale mekkimiseks :)

Kui seened on toored, siis... pane need potti (vajadusel imeväikse tilga veega) ja kuumuta aeg-ajalt segades vee eraldumiseni. Tõsta potiga kõrvale.

Kuumuta kastrulis vesi ja õli, lisa loorber, pipar, vürtspipar, tšilli, kaneel, sibulaviilud ja hakitud küüslauk. Keeda kanti minutit 5-6.
Lisa sool ja suhkur, lase lahustuda.
Lisa vein ja äädikas ning kuumuta keemiseni. Maitse ja vajadusel lisa tunde järgi tasakaaluks soola-suhkrut-veini-äädikat.

Eemalda loorberileht ja kaneelikang.

Nüüd kalla marniaad kuumutatud seentele, lase keema ja kuumuta madalal kuumusel veel kanti minutit 5. Villi kuumalt puhastesse purkidesse ja kaaneta. Säilib toatemperatuuril.

Õndsad juhused

2009-09-13T23:11:00.000+03:00

Viimasel paaril päeval on köögis paar vähem või rohkem juhuslikku "õnnetust" juhtunud - üks edulisem kui teine.

Eile:
Ahjuveise otsa sattus kaste kuiva punase asemel keskmise pooliku pudelihõõgveiniga. Istus kahtlaselt hästi nii magusapoolse praesibula, roosa ahjuliha kui tuju ja olemisega... tasub igal juhul korrata.

Täna:
Plaanis oli kreegi-õuna-mandlimoos. Aga teadagi, olin ma suurest õunapuhastamisest natuke hajameelne. Kreegipüree sisse lendas lisaks õuntele pool purki midagi, mis meenutas mandlilaaste... aga olid need hoopis kookose laastud.
Igal juhul moos sai maitsev :P

Ja esimene purk eksperimendi korras kokku keeratud kitsemampleid veinimarinaadis sai avatud. Keele viib alla! Retsepti saab lähiajal :)

R.I.P. Läburaator

2009-09-11T15:21:00.002+03:00

Sügis 2005-2009
Olgu porgandid Sulle mahlased!

Pühapäevane idüll

2009-09-06T20:29:00.000+03:00

Vasikakoot on mee-sinepi-soola-pipra-ürtidega ja porgandite-sibulatega ahjus.
Kuts on kammitud ja lammutab köögis plastikpudelit (sest porgandi hakkimise ta just lõpetas).
Telekas on Ratatouille.
Näksimiseks on leiba riiskikasalatiga.
Meeslemmik jõuab kohe koju.
Idüll.

Kena teadmistepäeva ja kooliaasta algust!

2009-09-01T10:02:00.003+03:00

Hommikune pilt ja vene rahvusest majakaaslaste tuline vestlus koerajalutustiirult:

Üksikud pidulikus riides koolijütsid ootavad juba emadega bussipeatuses, aga majahoidja saab kohalike naispensionäride (kelle lapselapsed ka vast bussi ootavad) käest peapesu, et mida ta seda lippu jälle üles topib - ainult kolmel päeval on kohustulik, et ärgu topitagu rohkem kui kohustuslik on. Ja veel miski jutt sellest, mille eest majahoidja palka peaks saama (...nii palju, kui ma võõrast keelt mõistan, aga mõistan piisavalt, et meelsust tabada...). Majahoidjast oli kahju.
Elagu Lasnamäe!

Juurde lugeda näiteks seda, austus riigikeele vastu või asi... ja valigem targemini!

Seenekaste vanaema moodi

2009-08-31T15:45:00.000+03:00

Selle kastme eelduseks on männiriiskate tugev ülekaal kasutatud seente hulgas ja triibuline soolaliha praadimiseks. Saab ka teistest seentest ja õliga, aga sel pole pooltki seda maitset. Soolapekiks sobib näiteks Rakvere soolapeekon, kui ehedat läbikasvanud soolaliha pole võtta, terve tükina või paksude viiludena. Õhukeselt viilutatud ja/või suitsutatud/suitsumaitselised vaakumpeekonid ja "ungaripekid" ei sobi.

Ja seened peaks soolased olema. Meil segati kupatatud ja nõrguma pandud seened peotäie meresoolaga. Vahel tehakse viimane kupatusvesi käre soolane, et seentele külge hakkaks. Ka kastmele saab soola lisada, aga siis on seened kastmes ikka magedad - eriti kui jätta seenetükid suuremad, seenekujulised.
Talvel võib kergsoolaseened otse purgist lisada, klassikalised soolaseened tuleks enne magedamaks kupatada või leotada.

Suu hakkab kirjutades vett jooksma... kodus on kolm ämbrit segariisikaid leos, neist üle 2/3 männikad :)

Seenekaste vanaema moodi (pannitäis)

100-150g kanti ohtralt triibulist soolaliha (Rakvere soolapeekon)
suuremat sorti sibul
veel ohtramalt kupatatud soolaseid männiriisikaid (või segaseeni)
supilusikatäis jahu
pool kuni kolmveerand keskmist joogiklaasi vett
paksu vähemalt 20% hapukoort

Tükelda seened (jäta väiksemad terveks, suuremad haki). Koori ja haki sibul.
Lõika soolaliha kuubikuteks ja prae kuldseks. Lisa sibul ja alanda kuumust. Prae sibul rasvas klaasjaks. Lisa seened ja kuumuta läbi.
Pane jahu klaasi ja lisa pidevalt segades vähehaaval vesi (nii ei teki klimpe).
Kalla jahuvesi pannile ja sega läbi. Kuumuta minut-paar, et jahu maitse tooreks ei jääks. Lisa ohtralt ja puusadele-tuharatele mõtlemata hapukoort, sega ja kuumuta keemiseni. Vajadusel maitsesta soola-pipraga.
Serveeri keedetud kartulite ja värske soolakurgiga.

Pettumusest naudinguni

2009-08-25T15:33:00.002+03:00

Nimelt juhtus, et sai üleeile poes vesistades välja valitud pakendatud tükk Rakvere lihaveise välisfileed, laagerdatud varianti. Ilus paks tükk, et ikka saaks steike lõigata ja soolata-pipardada ja praadida ja mõmiseda. No sülg käis suus ringi ja sisemus möirgas.

Koju jõudes selgus, et "ilus paks tükk" koosnes tegelikult kahjuks pikuti kahest tükist, millest alumine küll fileed ei meenutanud. Ma tõesti loodan, et tegu oli juhusega - korraliku laagerdunud lihaga meil kaubanduses ju eriti alternatiivi pole...

Pettumus missugune, aga lõigatud ja maitsestatud ta sai, olgugi et mikrotükkideks, praetud ka (ma viimasel ajal kuumutan pannil viimasena klaasi veini ja kallan selle kausis või vaagnal soojas seisva liha peale - sel korral poolkuiv valge). Söödud sai ka, mõnusalt mediumist peaaegu tooreni, mõmisedes ja Gruusia leivaga viimaseid lihamahlu-kastmetilku kausist taga ajades.

Lõpp hea kõik hea! Nii hea, et läks eile kordamisele :)
Esimesel korral hariliku õli-äädikakastmega lambasalati ja pipardatud lihatomatitega, teisel korral sulavõiste aedoakaunte ja tomatitega.
Meeslemmik kiitis küll salatit, küll ube :P Esmakordne kogemus. Korda kaks! Hakka või ennast imetlema...
Tõsi, salatikaste õnnestus sel korral erakordselt hästi suhkru-sinepi-soola-pipraga tasakaalu timmida ja salat oli vähe teine, aga aedoad sattusid küll tavapäraselt soolavõis ujuma. Kaks varianti, kas tast hakkab asja saama või ründab mõni tervisehäda, mis pähe mõjub :D

Blogimisest ja lugejatest ja Delfiinidest

2009-08-14T10:28:00.003+03:00

Delfi foorum (kui tore ajaviide, eksole) annaks mulle tänase seisuga maailma parima põhjuse see blogi kinni panna. Tegelen siin ju mingite mõttetustega, plagieerimise ja aeg-ajalt kodu- ja välismaiste raamaturetseptide ülepildistamisega. Blogi tohiks pidada ainult kui isiklikku päevikut ja avaldada ainult "enda leiutatud" retsepte (selliseid pole tõenäoliselt olemas - tegeleme kõik igapäevaselt köögis kellegi plagieerimisega, ka enamus retseptiraamatute autoreid) :)

Ma siin juba mõnda ega üritan enda arust "kvaliteeti hoida". Kui ikka pilti pole, siis retsepti ei jaga. Retseptid on eranditult sellised, mis endale on väga maitsenud. Olgu neid postitusi siis pigem vähem ja paremaid, kui rohkem ja kasutuid (ka selliseid näiteid on netiavarustes varnast võtta). See, mis ei õnnestu retsepti poolest või mille tarvis pole kaamerat välja võtnud (iga toidukorda tõesti ei pildista), lihtsalt blogisse ei jõua. See ei tähenda, et ma enamuse ajast ennast näljutaksin ja ainult blogi nimel elaks.

Blogi on siinkohal inimese hobi väljendus (minu töökoht ega vastne doktorantuuriteema pole kokandusega üldse seotud) - olgu selleks hobiks siis eluliselt vajalik köögis askeldamine või selle askeldamise (ja muu meeldiva) jäädvustamine. Ja selle hobi väljendusviis on sügavalt blogija südametunnistuse teema. Kui retsept on kusagilt võetud, siis on igal juhul õigem ka allikale viidata, kui üritada asja enda oma pähe esitleda (pettus tuleb varem või hiljem ilmsiks ja häbi kui palju).
Järgmiseks keelavad delfiinid sellised blogid, kus pildid soovida jätavad ja sellised blogid, kus pildid toitu "liigselt ilustavad" ja sellised blogid, kus toidud on liiga kallid ja sellised, kus ebatervislikult koonerdatakse...

Rohkem tööd teha, hobisid ja head toitu nautida - vähem foorumis kolada! :)
PS! Mitte valesti aru saada. Delfi mind juba ei kõiguta ja blogi kinni ei pane. Inimeste lahmimine ja ülbus, osavõtmatus - pani mind natuke imestama. Enda ümber lihtsalt pole sellist kontingenti. Ja puudust ka ei tunne. Ausalt.

Suvi sai otsa, sügis tuli tuppa

2009-08-12T08:36:00.000+03:00

Meeslemmik kurtis hommikul, et peab vist tule põlema panema...

Sai, sprott ja kurk ehk suitsulest kurgi ja leivaga

2009-08-06T15:24:00.003+03:00

Suitsulesta peab armastama! Kurki ja leiba ka. Maitsev kooslus. Aga nostalgiat tekitas hoopis analoogne kooslus sprottidest, kurgist ja saiapätsist.

Kunagi ammu, kui mina olin pisem, vanaisa noorem, muru rohelisem, sprotid ikka kiludest, mitte räimest ja spartakiaadid kuum teema... mälus on lüngad. Ju neid spartakiaade oli ikka rohkem, kuhu mind juba titest saati kaasa veeti, aga seda ühte ma mäletan, vähemalt osaliselt. Toimus järve ääres, olime vanaisaga kahekesi, mingite naiskolleegidega sai vees hullata ja varvastega proovida triibulisi kalu püüda ja kõik see veemöll tegi kõhu jube tühjaks. Ja siis me sõime telgisuu ees maailma kõige paremat toitu, mis maitseb siiani hea: sprotikonserv, päts pehmet saia, pikk kurk (see üksikute mummudega, mitte sile) ning ajaleht ja taskunuga käisid asja juurde, joogiks ilmselt Kelluke. No keele viis alla. Ja eile, vabandage väljendust, hakkas ila tilkuma, kui see meelde tuli. Nii siis sai suitsulesta, kurgi ja peenleivaga asendatud... ei olnud ikka SEE, täna hommikul ka mitte, liiatigi kohviga. Tuleb pätsisaia osta ja head sprotti, kui seda kuskilt saab. Ega me saia ei lõiganud, otsast hammustasime. Kurki ka hammustasime. Nuga oli kalade karbist õngitsemiseks. Sportmängud ja vimplid ja muu kaasnev oli ka ja kindlasti oli kohal nimi, aga sellest kõigest ei mäleta ma mõmmigi. Ja võib-olla on mul kõik peale toidu ja triibuliste kalade hoopis valesti meeles.
Sai, sprott ja kurk jätsid kustumatu mulje :P

Seentest lihtsalt ja maitsvalt: praekartulid kukeseentega

2009-08-05T19:14:00.004+03:00

Kalast ja kurgist ja saiast, ajalehe ja taskunoaga... ma täna ei räägi. Mõni teine kord. Räägin hoopis sellest, mis sai nädalavahetusel korjatud kukeseente lõpust, maitsvalt.

Kukeseentega aedubadest olen ma juba kirjutanud, kartulitest veel mitte. Mina kasutasin sel korral praadimiseks searasva (sobib kartuliga ülihästi) ja serveerimiseks Farmi kodujuustu (selle eheda maitse tõttu).
Meeslemmik igatahes mõmises.
Koguste puhul arvestada oma maitse ja sööjate arvuga.

Praekartulid kukeseentega

toorest kartulit
sibulat
rasvainet praadimiseks
kukeseeni
soola-pipart
kodujuustu
murulauku, tilli, hakitud kurki vms. serveerimiseks

Puhasta kukeseened, koori ja tükelda kartulid ning sibul. Kuumuta pannil rasvaine (õli, või, searasv, vms.) ja lisa kartulid. Sega läbi ja prae keskmisel kuumusel, kaanega kaetud pannil kuni kartulid on peaaegu pehmed. Maitsesta kartulid soolaga, lisa sibul ja kukeseened ning prea ilma kaaneta ja aeg-ajalt segades sibula pehmenemiseni ja seente küpsemiseni. Maitsesta värskelt jahvatatud musta pipraga ja serveeri kodujuustu ning ürtide või hakitud värske kurgiga.

4 seika

2009-08-05T13:00:00.004+03:00

Seik nr. 1 - Eile õhtul kukkus Brennal poole jalutamise pealt hammas suust :) Hamba panime tallele.

Seik nr. 2 - Meil on uued koduloomad, Blatella germanica - elagu Lasnamäe (... ja kortermajad)!!!
Esimese leidis meeslemmik kirjutuslaualt ja kutsus mind tuvastama (no ta polnud varem sellist elukat näinud). Teine maandus hommikul vannioas mu käele...

Seik nr. 3 (pildil, kes leiab, see leiab) - Tegelesin eile õhtul enese premeerimisega puhkuse lõpu puhul ja nüüd ei jõua ära silitada. Mõnus-mõnus-mõnus!

Seik nr. 4 (pildil) - Küpsed lihatomatid, mmmmmmmmm..........

Juustukook maasikatega

2009-07-31T09:49:00.000+03:00

Parema puudumisel (mustikad ja vaarikad!) võib juustukooki serveerida ka maasikatega :D
See tähendab vist, et maasikatest on selleks hooajaks isu täis söödud...

Seene-singi-juustumuffinid

2009-07-31T09:39:00.001+03:00

Otseloomulikult on see vägagi paindlik retset :)
Seened võivad olla nii värsked kukeseened (pildil), puravikud, kitsemamplid, šampinjonid või hoopis leotatud soolaseened.
Juust võib otsast lõpuni olla see meie "Harju keskmine" riivjuust või proovida vahelduseks lisada näpuotsaga hoopis mõnda hallitusjuustu.
Singiks sobib nii vaakumpakendatud poepeekon kui ka ehesuitsune pekiribaga talusink.
Ja midagi ei juhtu, kui seened üldse ära jätta ja sinki natuke rohkem panna :D
Ja kes ütles, et peale just päevalilleseemneid peab panema, pange kas või mooniseemneid - peaasi, et maitseb.

Seene-singi-juustumuffinid (12 tk)

200-300 g värskeid kukeseeni (kuivi/pesemata vähem, vihmaseid või kausis pestuid rohkem)
100 g suitsupeekonit
100+50 g riivjuustu
peoga päevalilleseemneid

300 g jahu
3 tl küpsetuspulbrit
1 tl soola

2 muna
1 dl mahedat oliiviõli
2 dl piima

Puhasta ja haki kukeseened, eemalda peekonilt kamar. Prae peekonitükikesi rasva eraldumiseni, lisa kukeseened ja prae edasi, kuni vesi on seentest välja tulnud ja ära auranud. Jäta jahtuma.

Sega eraldi kaussides munad õli ja piimaga ning jahu küpsetuspulbri ja soolaga. Lisa jahule 100 g riivjuustu ja seened-singid ning sega läbi.
Sega munapiim muude komponentide hulka ja jaga tainas pabervormidega vooderdatud muffinipanni õõnsustesse. Riputa muffinitele veidi riivjuustu ja päevalilleseemneid.
Küpseta 200-kraadises ahjus ca 20 minutit, kuni muffinid on kerkinud ja kaunid kuldsed.

Mis toimub?

2009-07-25T23:27:00.005+03:00

Mis toimub? Ma vist elan juba mõnda aega rohkem siinpool ekraani, kui sealpool, koos teiega.

Kutsa on lahe (ja käib ka koolis, koolid on popid).
Ise olen värske doktorant.
Juuksed on tunduvalt lühemad kui iial enne :)
Autokool on aktiivselt käsil.
Puhkus on ka tänaseni erakordselt aktiivne olnud.
Potid ja pannid tahavad rooste minna...

Toompeal on jälle kord istutud, veini ja toiduga, mõnusalt müüride sees peidus. Tänud Triinule! Värske kartul, kukeseenekaste ja maasikad... SUVI.

Suure kollasega proovisõidu käigus Paldiskis mere ääres piknikul kogu värske Keskturu saagiga on ka käidud - sääsed vs. lauspäike. Ja auto kahjuks siiski nii suur ka pole, et piknikku pagasiruumis pidada.

Päris puhkus algas Haapsalu, American Beauty Car Show, meeslemmiku suguvõsakokkutuleku ja siiani ülevõllihea elamuse jätnud majutusega. Auto sõidutas kohale ja kaugemalegi (Pärnumaa metsade kukeseened on üle vaadatud ja ära söödud). Selle kapoti peal sai lausa päevitada (pikkuses jään ma kapotile alla). Ja tähelepanu oli garanteeritud (auto või kutsi näol, siiski mitte minu enesepruunistamise tõttu).
Ahjaa... sabajonni ärge Haapsalus tellige, saba võib jonnima hakata.
Aga majutus oli tõesti tore! Õige hinge ja hõnguga, hoopis toredam kui anonüümses hotellis.
Ja see veranda ja need aeglased hommikukohvid ja äiksevihmased õhtuveinid ja... Selle veranda oleks tahtnud kotis kaasa võtta. Ja Väike-Viik oli kiviga visata nagu ka lossihoov :)

Ja nagu ilusatest autodest (psst, mina seda ei öelnud) ja suguvõsamöllust Topu sadamas veel küll ei oleks olnud... Ühel kenal varahommikul enne seitset kutsi jalutama minnes võttis Haapsalu mind lihtsalt imestusest õhku ahmima. Ja ahmisin ma seda ilu enamuse jalutuskäigust kutsiga kahekesi inimtühjas linnas tungiva kajakakisa taustal.

Elan lisaks meeslemmikule hambaid vahetava kutsaga ja endiselt ilma vähegi kriitikat taluva köögita (siit ka postituste puudus). Toidurindel lihtsalt ja hooajaliselt - suvel on see ju nii käkitegu ja pealegi kõige maitsvam. Täna näiteks suitsulatikas (Viimsi Kalapäevalt) värske tšilliõlise ahjukartuli, rohelise sibula, kurgi ja kodujuustuga. No mis saaks parem olla?

Göteborgist, üsna toiduvabalt

2009-06-30T18:29:00.003+03:00

Tervitused Göteborgist, from the current European heat capital, nagu ma täna kohvipausil juhtumisi kõrva taha panin. Õues kuumus tapab (isegi hilisõhtul), hotellis puudub konditsioneer ja tundub, et ka ventilatsioon, konverentsiruumides võib jälle päeva lõpuks üsna jahe hakata. Kurk on valus. Kohv nii soojendab mitu korda päeva jooksul kui ka aitab "konditsioonis" püsida. Oeh jah. Ja nagu sellest veel vähe oleks. See on viimaste päevade jäämäe veepealne osa (või rohkem temaatikasse - merealune soolajärv või imiku soole metagenoom või Thiomargarita morfoloogia või tundmatud arhed känguru kõhus või bakterid Vahemere turgudel müüdaval lihal :D). Mikrobioloogia on mulle kesk silmnägu lajatanud ja ilmselt ülejäänud enam kui tuhandele osalejale ka.
Oleks vähe öelda, et olen infoga nagu haluga vastu pead saanud. Selle infohulga juures on tunne, nagu oleks ma taevast sadava betoonbloki alla jäänud. Ja kuidas on inimlikult võimalik 1.5 h jooksul tutvuda 500 postriga (per päev!).
Loodetavasti jääb sellest midagi ka püsivalt kõrvade vahele.

Vähemalt on mõni ettekanne täitsa tore (lisaks infole). Helicobacter pylori isa, Barry Marshall, rääkis esimese päeva plenaaril lisaks maohädadele ka Helicopter pylori'st ja sellest, et children in South-East Asia are exposed to their grandmothers. Aga see oli ka muidugi mees kes ise haigustekitajat sisse jõi, et Koch'i postulaate täita (ja sai nii muuhulgas Nobeli). Teadus võib sõna otses mõttes maohaavu tekitada :)

Inimese seedekulgla mikrobioomi ja ülekaalulise seotusega kerkis slaidile küsimus: "Do I look fat in these genes?".

Ühe ettekande lõpus tänati seksikut ja sookolli (tegelikult küll kedagi F. Seksik ja H. Sokol).

Tänase päeva bioinformaatika iva sõnastus aga: "If you put garbage in, you get garbage out (& put garbage in, take shit out)".

Me siirdume nüüd linna peale restorani otsima ja jääme homseid mõtteteri ootama.

[Hiljem] Väljas söömise (no ja õlle-) hindade poolest võiks siia võrreldes Tallinnaga jäädagi :)

Hautatud porgandid

2009-06-11T10:22:00.000+03:00

Enamus "juurikaid" on inimesele kergemini omastatavad mingil keedetud-küpsetatud kujul. Porgandi puhul on oluline kasutada ka rasvainet, et muuta kehale kättesaadavaks rasvlahustuvad vitamiinid.

Enamasti ma aurutan külmutatud "beebiporgandeid" ja serveerin killu meresoolase võiga, aga vahel suures nostalgiatujus tuleb teha ka nö. vanaema-stiilis hautatud porgandeid.

Hautatud porgandid

noori värskeid või külmutatud porgandeid
head võid (või oliiviõli)
vett või aedviljapuljongit
soovi korral koort
soola-pipart maitse järgi

Puhasta porgandid (päris noori ära koori!) ja prae need potipõhjas kergelt võis läbi. Lisa potti paar sentimeetrit kvaliteetset aedviljapuljongit või vett ning veidi soola ja hauta kaane all, keemise piiril porgandite pehmenemiseni. Kontrolli, et vesi päris otsa ei saaks. Pehmetele porganditele võid soovi korral lisada veidi rõõska koort.
Serveeri lisandina prae juurde. Hästi sobivad serveerimisel porgandite sekka värsked ürdid.

Tallinna uued turud - nähtud, aga mitte tehtud...

2009-06-05T19:28:00.002+03:00

Tänaseks olen sattunud nii uuele Nõmme turule kui ka kesklinna Rotermanni turukesele. Emotsioonid on vastuolulised, mis ilmselt kirjutama ajendaski.

Rotermanni turuga on asi lihtne. Kesklinnas töötavale rahvale kena läbi jalutada ja pirukas kaasa haarata, suitsulatikat ja kitsejuustu ehk ka, aga... spetsiaalselt süüa ostma pole sinna mõtet minna, kui ei taha pärast kottidega veel poodi või mõnele teisele turule kolistada. Tore ja kodumaine kaup, aga ilmselgelt liiga piiratud kaubavalik - mis teha, kõik meil kohapeal ei kasva ja mahedalt kätte ei saa. Valik väike ja turukottidega seiklemiseks koht kehv.
Ja miks peavad müüjad "koolivormis" leti taga seisma. Kärud, olgu, kenad ühesugused (puuduvad ühel turul asendamatud jaheletid ja saiakeste müük neilt kärudelt pole ka eriti ilus - tuleb kilega mässata - "None for all"), aga müüjad võiks ikka oma identiteediga leti taga olla. Tore algatus, aga natuke pahasti läbi mõeldud - ootame ja vaatame, aega areneda ju on :)

Teine lugu on Nõmme turuga. Linnas võiks ikka juba omas ametis piisavalt arenenud inimesed olla. Ometi on planeerimisel-projekteerimisel mitme jalaga sügavasse ämbrisse astutud. Üldilme jälle peaaegu täitsa kena (kui mitte arvestada UUT ebakvaliteetselt paigaldatud sillutist, mis kohati lausa komistama sunnib).
Hinnad on Nõmme turul muidugi kogu aeg kõrgemad olnud kui mujal ja mõnda aega peale avamist vast loksuvad natuke enam paika, aga näitena keskturul 4-5 kroonine karulaugupunt maksis Nõmme turul lausa kolm korda rohkem. Maasikas oli vaid poole kallim... aga valik on see-eest täiesti arvestatav.
Ja kui rahakott puuga seljas kaasa võtta ning kontsad mõne turvalisema täistallalise jalatsi vastu vahetada, siis tuleb edasi mõelda... et kuidas turul kauba ligi pääseda. Nõmme turg ei ole mõeldud peredele, noortele emadele, liikumispuudega inimestele ega ka paljudele pensionäridele. Kellele siis? Noortele ja vallalistele? Lisaks tuleb varuda aega, sest kaubast puudub ülevaade.
Miks siis?
Suur osa kauplemiskohtadest on kena välimusega putkades. Putkad on kenad, aga sisse ei pääse ei lapsekäruga, ei ratastoolis ega haige põlve või kepigagi. Sisenemine on ausalt öeldes isegi tervel noorel inimesel ebamugav. Astmed on kõrged ja järsud, puuduvad käsipuud (!), kaldteedest rääkimata. Uksedki on nii kitsad, et kui trepist üleval, siis sisenemine on ikka keeruline, erititi juhul, kui rahvast palju. Lapsekäru saaks ju ukse taha jätta, aga näe aknaid pole, et sel silma peal hoida. Ratastooli juba ukse taha ei jäta. Ja mida peavad tegema vanurid, kel jalad põduramad - kutsuma müüja õue kaupa tutvustama?
Aga näe linnavalitsus meil "mingi MTÜ'ga" ei kooskõlasta, nagu me ajakirjandusest lugeda võisime. Kui ise hakkama ei saa, siis peaks ikka kelleltki abi küsima, mitte rahva raha eest lollusi korda saatma. Aga kui linnavalitsuse prioriteet on teerulli stiilis propaganda, mille peale kümneid miljoneid meie ühiseid panuseid kulutatakse (Keskerakond ärgu reklaamigu end siiski linna rahaga!), siis ilmselt pole muule aega...

Ärritusest roheline, vasakule ära.
[Hiljem] ...ja endiselt praktikas keskturu usku, olenemata selle seisukorrast - valik, hinnad, müüjad ja melu on "õiged". Teoretiseerides oleks ideaalne mingi renoveeritud ja hügieenilisem versioon sellest, aga töötab ka nii...

Kodune idüll

2009-06-03T22:03:00.004+03:00

Kõht on mereannipastat (või, vein, sibul, kaheksajalakonserv, krevetid) ja head saia (Rimi pagarite "Ungari leib") täis, käes on veiniklaas, kuts magab mu varvastel, meeslemmikul on õhtuuinak ja aknaklaasil trummeldab vihm - idüll, ei muud.

Muuseas, ma olen krooniline toidufanaatik. Lugesin täna uudistest, et: "Roosamannakreemile patent ja arendusraha". "Korea auto" silt on kogu see aeg Pärnu maanteel "koeraauto olnud". Piinlikematest seikadest ma parem vaikin :P

:D

2009-06-02T08:05:00.002+03:00

Ma olen hingepõhjas meesterahvas? ...sest pesen kohvitassi enne kohvijoomist, mitte peale kohvijoomist.

Tänane mõttetera

2009-06-01T15:53:00.000+03:00

Ära torgi töötavaid asju! Anarhisti kook on hea nii, nagu on. Ei tasu lisaks kohupiima sisse surada lihtsalt sellepärast, et säilimiskuupäev läheneb...

Munavõi karulauguga

2009-05-29T11:54:00.000+03:00

Osa eilsest õhtusöögist oli munavõi viimase hakitud karulauguga. Maitses hea, kuigi seekord nõgesekukliteta.

Mune oli mul seekord nii palju keedetud, et kausis soojalt kahvliga jändamine ei tundunud tark tegu. Kuhjasin soojad munad, või, soola ja peenelt hakitud karulaugu kaussi ja hakkasin pudrurauaga askeldama - õige otsus. Nii sai kiiresti, efektiivselt ja sama tekstuuri, mis kahvliga (erinevalt köögikombainist).
Ja karulauguga on vist selleks aastaks ühelpool, kuigi pestot on kapis veel arvestatava varuga, aga küll seegi ära kulub.

Lihtne kartuli-tomati-hakkliha pannikas

2009-05-26T10:18:00.005+03:00

Mulle, kes ma keedetud kartulit eriti ei salli ("söön-aga-ise-ei-teeks" tasemel), meeldib kartulit muus vormis süüa. Enamasti ahjukartulina või hautistes. See siin on üks lihtne variant, kus kõik koostisosad ja kogused on vabalt muudetvad vastavalt külmiku sisule.

Lihtne pannikas

mõned kartulid
paar punast paprikat
mõnisada grammi hakkliha (siga, veis, lammas)
purk purustatud tomatit
mõni küüs küüslauku
tugevamaitselist puljongit või kontsentraati (veis, lammas, metsloom, mitte kana)
soola ja pipart
sibulat, peterselli serveerimiseks
õli praadimiseks

Haki küüslauk ja paprika, kuubista kooritud kartulid.
Pruunista hakkliha ja paprika kergelt õlis, lisa küüslauk ja kuumuta veel veidi.
Lisa kartulikuubikud ja sega läbi. Lisa paarsada milliliitrit puljongit ja umbes poole rohkem tomatikonservi, maitsesta soola ja pipraga. Kuumuta keemiseni ja alanda temperatuuri.
Hauta madalamal kuumusel kaane all kartuli pehmenemiseni. Arvesta, et kartuli pehmenemine võtab aega (happeline keskkond). Pikem haudumine muudab siinjuures oluliselt paremaks nii liha kui ka tomati :)
Serveeri rohelise sibula ja/või peterselliga.

Veel üks ploomikook: anarhisti kook

2009-05-26T10:00:00.005+03:00

Kas või vaid nime pärast :)
Mõnus oli!

26.05.2009 - kuivainete kogused viidud grammideks. Ülemised pildid ploomidega, alumine maasikate ja rabarbriga.

Anarhisti kook

ca 400-500 g kivideta kirsse või viilutatud ploome, virsikuid, nektariine, maasikat-rabarberit, vms.
125 g jahu
1 tl küpsetuspulbrit
näpuotsaga soola
2 muna
125 g suhkrut + veel mõni spl
1 tl riivitud sidrunikoort
2 tl palsamiäädikat
0.6 dl külmpressi oliiviõli
0.6 dl vett

Löö munad kaussi, sega suhkruga ja jäta seisma (suhkur sulab ja toasoe muna vahustub paremini).

Eemalda viljadelt kivid ja viiluta (va. kirsid viimasel juhul). Sega paari supilusikatäie suhkruga ja jäta seisma.

Soojenda ahi 180 kraadini.

Vooderda 24 cm diameetriga lahtikäiv vorm küpsetuspaberiga ja määri õli või võiga.

Sega jahu küpsetuspulbri ja soolaga, tõsta kõrvale.

Vahusta muna 125 g suhkruga tugevaks heledaks vahuks. Lisa oliiviõli, sidrunikoor, vesi ja äädikas ning sega vispliga ühtlaseks.
Lisa jahu ja sega ettevaatlikult tainasse.

Kalla tainas vormi, laota peale viljad ja puista üle 2-3 spl sukruga.

Küpseta, kuni koogisse torgatud tikk jääb puhtaks ja koogi pind on kuldne.
Küpsemisaeg oleneb kasutatud viljadest ja ahju funktsioonist.

Magusus oleneb kasutatud viljadest. Magusad ploomid näiteks võivad küpsedes tulihapuks muutuda. Kui kook jääb veidi liiga hapu, võib seda serveerida näiteks magusa vanillikastmega.

Tervitage titat!

2009-05-21T15:29:00.004+03:00

Ma olen siinpool ekraani nüüd mõnda aega reaalsuses elanud, tööd teinud, hästi söönud, raamatut lugenud... suvi sadas kaela, blogis jäi vaikseks.

Ja ülelahenaabrite juurest saabus meile eile kauaoodatud pereliige - šotlasest terjerineiu Brenna.
Rohkem udupilte.
Tervitage titat! :)

Maitsev maks, kogemata, kiiresti ja maitsvalt

2009-05-04T20:16:00.013+03:00

Ma leiutasin ilmselt jalgratta, aga siiski. Juuuuube maitsev tuli, samm edasi harilikust praadimisest.
Teadagi on maksa suur vaenlane selle "vaeseomaks praadimine", kuivaks ja puiseks läheb kätte. Sel korral aga selgus kahvlit maksa lüües, et on teine natuke ebameeldivalt roosaks jäänud. Ja siis see sündis... käes oli kokkamise ajaks avatud pudel kuiva siidrit...
Kujutan ette, et kui maks pisi-pisikesteks tükikesteks lõigata, siis passiks see (külmalt) hästi ka hommikustele röstsaiadele. Mmmmm...

Maitsev maks

Külmutamata veise(/vasika) maksa
Kuiva siidrit
Sibulat
Soola-pipart
Jahu (nisupüüli, täisterajahu, mitmeviljajahu, vms.)
Õli/võid praadimiseks

Puhasta maks kelmetest, lõika sentimeetripaksusteks (või veidi paksemateks, mitte õhemaks) viiludeks ja kuivata köögipaberiga. Jahvata maksaviiludele soola, kohe üsna ohtralt.
Viiluta sibul ja prae keskmisel kuumusel pehmeks. Tõsta sibul ootele, puhasta pann, lisa uuesti õli (rohkelt-heldelt) ja aja pann tuliseks.
Patsuta maks jahus ja prae tulisel pannil kiiresti kahelt poolt pruuniks (paar-kolm minutit, mitte kauem). Pane pannile korraga ainult nii palju maksaviile, et nende küljed praadimisel kokku ei puutuks (muidu jahutad panni liiga maha).
Kalla pannile siirdit nii, et see panni pinda nii veidi alla poole sentimeetri jagu kataks (vahutab alguses korralikult, mitte ehmatada), keera kuumust madalamaks ja kata pann kaanega. Paari minuti pärast keera maksaviiludel teine pool ja hauta veel minutike. Jahvata maksale maitse järgi pipart.
Serveeri kuumalt praesibula, praeleeme, saia ja salatiga.

Sõir karulauguga - kokkame koos@Nami-nami #16

2009-04-30T18:05:00.003+03:00

Sõira põhiretsept on pärit Nami-namist, aga köömnete asemel kasutasin seekord paar suurt peotäit hakitud karulauku ja soola panin poole rohkem.
Peaks mõneks tarbeks kirja panema, et sõel olgu marliga vooderdatud, et hea läbi sõela kaduma ei läheks.

Kui veel isu peale peaks tulema, siis prooviks kasutada vähemalt osaliselt karulaugupestot - saaks maitse paremini kätte. Harilik köömnetega variant meeldib mulle siiski rohkem kui karulaugusõir, aga maitsed on erinevad ja sõirasse annab peale köömnete või karulaugu panna palju muudki :)

Kreemjad ahjumunad

2009-04-27T14:17:00.005+03:00

Nigella Lawson on üks neist autoritest, kelle retseptid mulle raamatu kujul väga meeldivad, aga telesaated tunduvad kuidagi liiga imalad, familiaarsed ja "üle mängitud", kuigi eesmärgiks on vastupidi kiire, lihtne ja maitsev. Igatahes sattusin eile siiski vaatama ja hirmus munaisu tuli peale. Polegi mune ammu ahjus küpsetanud. Mõeldud-tehtud.
Muuseas, katsed näitavad, et töötab ka hapukoorega, aga rõõsaga on selgelt parem.

Kreemjad ahjumunad

Mune vastavat sööjate arvule
Vahukoort
Soola-pipart

Pane vesi kannuga keema ja lüli ahi 200 kraadi peale soojenema.
Löö 1-2 muna sööja kohta portsjonvormidesse, kalla peale törts vahukoort, riputa üle veidikese soola ja pipraga. Tõsta vormid suuremasse vormi ja kalla poole kõrguseni keeva vett. Küpseta 200-kraadises ahjus 15-20 minutit. Munakollane peaks veel meeldivalt vedelaks jääma, aga valge olema kalgendunud.
Koos munaga võib ahju küpsetuspaberile panna ka (maitsestatud) oliiviõliga pritsitud saiaviile, mida pärast munasse kasta.

Pildil serveeritud tomati, karulaugu ja oliiviõliga röstitud ciabattaga.

Part ja tibud, ahjuselt

2009-04-27T12:49:00.011+03:00

Vahepeal tuli kevad, aga märtsialguse magistritähistamise (ja Triinu artikli ja Lea ISO kadalipu) part ja aprillinaljased ahjutibud on kajastamata jäänud. Maitsvad olid mõlemad. Parem hilja kui mitte kunagi, eks. See oleks lausa omaette postitust väärt, kuidas me Triinuga meeslemmiku mööda Tallinnat kolme pardi jahile saatsime (part siit, teine sealt Piritalt Roccani), kuidas ta lõpuks jäiste tiivulistega end bussiga Tartusse transporteeris (kuni ma kaitsmisega ametis olin) ja muuhulgas lambi lakke meelitas :D
Võib loota, et Veuve Clicquot Ponsardin Brut ja Rose teda natuke lohutasid :)
Aga õhtu teeb heaks ikkagi seltskond - aitäh kõigile, kes seda õhtut jagasid!

Tibude sisse läksid sidrunisektorid, riivitud sidrunikoor ja Jägermeistris leotatud rosinad. Pealt määrisin ohtralt mee-tüümiani-Jägermeistri-sidrunimahla-soola-pipra seguga, lisaks õige pisut-pisut sinepit. Tibud küpsesid lahtiselt 200-kraadises ahjus, all tilk vett.

Pardi sisse läksid apelsinisektorid, riivitud apelsinikoor ja mustad ploomid. Pealt määrisime mee-sinepi-rosmariini-soola seguga ja küpsetasime 220-kraadises ahjus küpsetuskotis, omas mahlas. Paarkümmend minutit enne lõppu sai kott katki lõigatud, vedelik kastmeks kõrvale pandud ja lastud linnul lahtiselt pruunistuda.

Kõrvale serveerisime mõlemal juhul oliiviõli, tüümiani ja rosmariiniga küpsetatud kartulit, bataati, porgandit, pastinaaki.

Pardil oli rind kenasti roosaks jäänud, ses mõttes õnnestus, aga part ei ole siiski mu lemmlik. Vana hea noor broiler meeldib ikka rohkem. Määretest mesi ja sinep on muidugi klassika, aga see Jägermeistriga variant maitses huvitavalt ja viis sealhulgas ka keele alla.

Redise-karulaugu-kodujuustusalat - kokkame koos@Nami-nami #16

2009-04-26T19:45:00.002+03:00

Kevad on kohale jõudnud! Temperatuur vähemalt, tuult võiks nüüd ka veel veidi vähemaks jääda :) Eile igatahes lubas tervis juba natuke Aegviidus, Nelijärvel, Jänedal, Kakerdaja loodusrajal veidi ringi tuiata. Mõnus oli. Ja ma pole vist mitte kunagi elus niiii palju konnasid näinud - vee all ja vee peal, teel, metsas, radadel....

Jõudku see kevad siis kööki ka, eksole. Nami-namis on sel korral kevadroheline lausa kooskokkamise teemaks. Suuremat nõgese- ja naadisaaki tuleb siiski pisut veel oodata.
Täna sai ahjukartuli kõrvaseks segatud kevadine salat silma järgi üsna võrdsetes osades redisest, karulaugust ja kodujuustust, lisaks veidi hapukoort ja soola. Proovige teiegi!

Õlleküülik

2009-04-22T10:25:00.002+03:00

Ammu söödud, aga millegipärast blogimata jäänud. Igatahes mitte maitse pärast - maitses hää ja valmib ju sisuliselt iseseisvalt.

Õlleküülik

0.5 tükeldatud küülikut
2 spl võid
1 sibul, tükkidena
1 porgand, tükkidena
4-5 küünt küüslauku
1 spl tüümianit
5 tera pipart
2 lehte loorberit
0.33 l pudel Belgia nisuõlut
3 dl kuuma vett või puljongit
3 spl veiniäädikat
1 spl suhkrut
veidi soola

Pruunista toasoojad lihatükid võis, lao haudepotti, lisa muud komponendid ja hauta kaane all liha pehmenemiseni. Pööra vahepeal lihal teine külg ja lisa vajadusel vedelikku.
Serveeri kartulipudru või ahjus küpsetatud kartuli-porgandi-pastinaagiga.

Pahur kahur

2009-04-19T13:31:00.001+03:00

Mida teeb muretsev meeslemmik, kui ma juba neljandat päeva kõrge palavikuga voodis lesin, paugun köhida nagu pahur kahur ja löristan nohutada?
Paneb muuhulgas näiteks küüliku kogemata pooleks õhtuks tualetti kinni, unustab ahju välja lülitada, tükkis kartulitega (nagu nina tuvastas), üritab mulle pisikese meega tee asemel joota pisikese teega mett ja õpib iseseisvalt liha praadima :D

Muide, hapukurgivõileib on kõrgest kehatemperatuurist halvatud maitsemeelele üks igati meeldiv asi :)

Omlett - lihtne lõuna

2009-04-08T22:57:00.001+03:00

Vaja läheb:
Spinatit, riivitud juustu, suitsupeekonit või paari neist ja vett

Prae peekonist rasv välja, lisa pannile pestud ja hakitud spinat (või külmutatud). Kuumuta, kuni spinat "kokku kukub" kalla üle veega (spl per muna) kergelt lahti klopitud munad ja keera kuumus madalaks. Peaaegu hüübinud munale riputa riivjuust, keera omlett pooleks ja serveeri värske salatiga.
Lihtne ju. Maitsev ka.

Aaa... ja halasta oma tervisele ning sünnist surmani piinlevatele puurikanadele ja osta vabakäigukanade mune, kollaseid ja kõva koorega!